Viimased nädalad on pakkunud hulgaliselt võimalusi pettuda inimestes. Nii nendes, kes on lähemal, kui ka nendes, kes nii lähedal pole. Aga ühe tõdemuseni on see kõik välja viinud küll:
Selleks, et inimestes mitte pettuda, ära oma nende suhtes mingeid ootusi, ära oota, et nad võiksid käituda, nagu sina arvad ja õigeks pead.
/Siia juurde üks välja öeldud konstateering 13. ja reedest: minusuguseid inimesi on maailmas väga-väga vähe. Sellele eelnes ja järgnes üks totaalne armastuse ring ja palju hoolivaid inimesi, kes mind oma heade sõnadega lihtsalt üle valasid - sellega viisid nad mu muidagi totaalsesse pisaratevalamisse, aga eks niimoodi selle asjaga on./
Samuti on viimased nädalad näidanud mulle suurepäraseid inimesi: sirgeselgseid, julgeid, otsekoheseid, teiste eest seisvaid, põhimõttekindlaid. Ka selleks oli vaja seda kõike, et teada saada, milliseid suuri inimesi on mul au tunda.
teisipäev, 17. jaanuar 2012
Ei meeldi, kohe üldse
Kätte on jõudnud see hetk, mil tean, et ma ei meeldi iseendale. Kohe üldse mitte. See, kuidas ma teen ja toimetan ja kuidas ma ei saa endaga hakkama ja kuidas ma elan kõike seda teiste peal välja.
Mida peaksin küll tegema, et sellest seisust üle saada? Kuidas saaksin selle tigeduse enda seest välja?
Mida peaksin küll tegema, et sellest seisust üle saada? Kuidas saaksin selle tigeduse enda seest välja?
Kolm on kohtu seadus
Ma olen ikka ütlemata osav, leidsin täna, kui olin suusarajal kolmandat korda pikali kukkunud. Kuidas on võimalik, et suhteliselt lauge maa peal saab kolm korda kukkuda? Need kukkumised olid kõik erinevad - üks liigsest hoost sirge peal, teine liigsest hoost ja valest tasakaalust laskumisel ning kolmas suisa tõusu peal, sest käed olid lihtsalt nii väsinud, et ma ei jaksanud ennast enam püsti hoida. Tean ka seda, et peamiseks põhjuseks oli uljus ja hoolimatus selle suhtes, mis juhtub siis, kui peaksin maha prantsatama.
Aga naerma ajasid need kukkumised mind küll - mis ronid sinna, kus midagi teha ei oska. Kuid iseendale antud lubaduse pärast pean samas suunas jätkuvalt edasi laskma, sest üks eluunistus tuleb ju realiseerida, ehk saan sellega veel sel talvel hakkama. Kuigi formaalselt seda juhtuma ei saa (vaadates oma rahakotti leidsin, et sellise raha väljakäimine ainuüksi selleks, et suures massis ringi siblida, on mõttetu), võin selle sisuliselt teoks teha. Täna sain omadega juba veerandi peale. Tean väga hästi, et edasiminek ei saa olema väga kiire, aga eks aega on natuke (ja loodetavasti ka talve) ja tsiteerides ühte koomiksit: "Koormust tuleb tõsta tasapisi."
Aga naerma ajasid need kukkumised mind küll - mis ronid sinna, kus midagi teha ei oska. Kuid iseendale antud lubaduse pärast pean samas suunas jätkuvalt edasi laskma, sest üks eluunistus tuleb ju realiseerida, ehk saan sellega veel sel talvel hakkama. Kuigi formaalselt seda juhtuma ei saa (vaadates oma rahakotti leidsin, et sellise raha väljakäimine ainuüksi selleks, et suures massis ringi siblida, on mõttetu), võin selle sisuliselt teoks teha. Täna sain omadega juba veerandi peale. Tean väga hästi, et edasiminek ei saa olema väga kiire, aga eks aega on natuke (ja loodetavasti ka talve) ja tsiteerides ühte koomiksit: "Koormust tuleb tõsta tasapisi."
Teadmiste keelamisest
Need, kes keelavad teistele teadmisi, elavad hirmus. Mida nad kardavad? Peamiselt muutust. Ja võimu kaotamist.
/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/
/Hamelin pärast rotte, Bill Richardson/
esmaspäev, 16. jaanuar 2012
Jälle üks tobe olukord...
Täna läksin ühe meesolevuse juurde jutuga: "Mul on vaja Sinuga rääkida, privaatselt." Ja milline oli siis meesolevuse esimene reaktsioon selle peale - näidata mulle on sõrmes ilutsevat abielusõrmust.
Et siis see, et mul on vaja meesterahvaga privaatselt rääkida, tähendab siis kohe sellist asja? Ilma suurema tagamõtteta sai siis taaskord loodud üks väga tobe olukord. Kuna minul ei olnud mingeid selleteemalisi mõtteid ja pole antud meesolevusega seoses neid kunagi olnud, siis tema reaktsioon pani mind suisa muigama. Loodetavasti ei saanud tema uhkus riivatud. Lihtsalt olen nüüd ise targem. Et kui peaks tahtmist olema, siis piisab ainult ühest repliigist, et teada saada, kas saab asja või ei saa.
Meister oma parimate oskustega jälle toimetamas...
/Omaette asi saab veel olema sellega, kui ma temaga reaalselt räägin, siis tuleb arvatavasti lisa sellele tobedate olukordade loomisele - väga viis, et topin oma nina sinna, kuhu pole vaja, aga ma tean, et ma ei saa rahu, kui ma seda teinud pole./
Et siis see, et mul on vaja meesterahvaga privaatselt rääkida, tähendab siis kohe sellist asja? Ilma suurema tagamõtteta sai siis taaskord loodud üks väga tobe olukord. Kuna minul ei olnud mingeid selleteemalisi mõtteid ja pole antud meesolevusega seoses neid kunagi olnud, siis tema reaktsioon pani mind suisa muigama. Loodetavasti ei saanud tema uhkus riivatud. Lihtsalt olen nüüd ise targem. Et kui peaks tahtmist olema, siis piisab ainult ühest repliigist, et teada saada, kas saab asja või ei saa.
Meister oma parimate oskustega jälle toimetamas...
/Omaette asi saab veel olema sellega, kui ma temaga reaalselt räägin, siis tuleb arvatavasti lisa sellele tobedate olukordade loomisele - väga viis, et topin oma nina sinna, kuhu pole vaja, aga ma tean, et ma ei saa rahu, kui ma seda teinud pole./
Kõik oli tõsi
Hämmastav on ikka see, kuidas võib kõiki asju selgelt läbi näha, kuidas võib tunnetada kõike seda, mida on vaja teha. Minul on see eelis, et ma aeg-ajalt ikka asju kirja panen, kas ühel või teisel kujul, ja siis saan seda kirjapandut üle vaadata, kui tahtmine tekib.
Eks ma ikka tean ka seda, mida ma kirjutanud olen. Praegusel hetkel tean ma väga hästi, et see, mille kirja panin, on tõsi. Kõik need asjad. Lihtsad õhust püütud asjad, mida fikseerida.
Ega see mitte midagi ei muuda, aga siiski on see kõik olnud hämmastav, milline on see universumis liikuv energia.
Täielik kosmos!
Eks ma ikka tean ka seda, mida ma kirjutanud olen. Praegusel hetkel tean ma väga hästi, et see, mille kirja panin, on tõsi. Kõik need asjad. Lihtsad õhust püütud asjad, mida fikseerida.
Ega see mitte midagi ei muuda, aga siiski on see kõik olnud hämmastav, milline on see universumis liikuv energia.
Täielik kosmos!
Elu otsustab
Kui inimesed iseendaga hakkama ei oska saada, siis peab elu otsustama. Nii lihtne ongi kõik. Kui inimesed on nõrgad, siis peab elu nende eest valiku ära tegema. Niimoodi vaatasin ma selle asja peale.
Irooniline on see, et needsamad sõnad said välja öeldud praktiliselt sellessamas paigas, kus hiljem elu tõestas, et tal on veel mõni plaan varuks, mõni nähtamatu salasepitsus.
/Ma ei oleks tahtnud iseennast sellel hetkel kõrvalt näha, sellel hetkel, kui ma üle kere värisesin ja olin täiesti endast väljas. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav!/
Irooniline on see, et needsamad sõnad said välja öeldud praktiliselt sellessamas paigas, kus hiljem elu tõestas, et tal on veel mõni plaan varuks, mõni nähtamatu salasepitsus.
/Ma ei oleks tahtnud iseennast sellel hetkel kõrvalt näha, sellel hetkel, kui ma üle kere värisesin ja olin täiesti endast väljas. Ma olen ikka nii kergesti mõjutatav!/
Miks ma nõnda kiirustasin?
Olen ikka olnud seda meelt, et mingid asjad tuleb võimalikult kiiresti ära teha. Et ei jääks hinge peale kripeldama või siis sootuks tegemata. Nii olin sellel teemal ka väga kiire toimetama. Ikka ja jälle peale käimas, et asi ikka edasi liikuda saaks. Ja peagi tuligi vastus kätte, miks mul nõnda kiirustada oli vaja - aeg oli otsa saamas, kuigi ma seda ei teadnud, oli siiski kusagil mul see tunne olemas, et on vaja rutata, sest varsti võib hilja olla.
Tuleb meelde, kuidas mu kuklas tiksus kogu aeg fraas: "Ära jää hiljaks, ära jää hiljaks..."
Tuleb meelde, kuidas mu kuklas tiksus kogu aeg fraas: "Ära jää hiljaks, ära jää hiljaks..."
Pakkuda väljapääsu
Pakkusin väljapääsu, väljapääsmatust olukorrast. See oli imelihtne, sest ma olin seda juba ammu teha tahtnud. Kõik asjad said selgeks ja mõistetavaks, väljapääs oli tee edasi sealt, kus tundus, et ületamatud takistused on tee peal ees. Iseendaga saan muidugi taaskord rahul olla, kuigi see tähendas, et pidin väga sügavale enda sisse vaatama ja nii mõnedki asjad enda kohta päevavalguse kätte tirima.
Aeg enesele silma vaadata
Jah, nüüd on see aeg käes, aeg enesele silma vaadata. Ja seejärel tunnistada, et olen asju teinud valedel põhjustel ja sisulised põhjused on ammu juba taustale taandunud ega huvita mind mitte üks raas. Nüüd on just seetõttu tulnud aeg teha see muutus, mis peab tehtud saama, sest lõpuks tuleb ikka ju ainult iseendaga hakkama saada ja just seetõttu peab olema kirg ja tahtmine iga asja sees, kui selle asemel on tüdimus ja tülpimus, siis on aeg midagi ette võtta.
Mis see siis nüüd oli?
Kui vaatasin ajas tagasi, leidsin sealt kummalise seose. Teades mõningate sündmuse ajatelge, avastasin, et ma tõesti olin läbi elanud midagi, mis justkui poleks pidanud minusse puutuma. Ja ometi, olin seda sügavalt läbi elanud. Kas siis tõesti üks ainus hetk võib luua sellise sideme, et seda tajub isegi kauguste taha? Kas tõesti võib mõni asi olla nii võimas, et selle eest pole pääsu ja see tuleb su juurde sõltumata sellest, kas oskad temast aru saada või mitte.
Igal juhul olid seosed hämmastavad ja see, millest olin kirjutanud, oli kõik tõsi ja kõik see saigi toimuma.
Igal juhul olid seosed hämmastavad ja see, millest olin kirjutanud, oli kõik tõsi ja kõik see saigi toimuma.
Kas aeg kirjutada?
Kui kirjutamises on pikk paus sees olnud, siis võiks ju tekkida vajadus kirjutada. Aga kui ei ole seda va kirjutamise tunnet, ega siis ei kipu ikka kirjutama ka. Kirjutamine peab olema lihtne, loomulik, voogav ja sõnade enese seest välja valav. Kui ennast sundima peab, siis ei tule kirjutamisest mitte midagi välja.
Ühte asja aga tahaks ma siiski kirjutada, just praegu tundub, et tuleks see asi üle vaadata, sest justkui on olemas see energia, et nüüd just tegeleda selle kirjutamisega. See on pooleliolev lasteraamat, millega tegelemisele praegu mõtlen. Kas on see vajadus pageda kuhugi, kus kõik on hea ja ilus või on see midagi sootuks muud, kes teab. Eks siis paistab, kas ma ta reaalselt ka kätte võtan ja temaga tegelema hakkan.
Ühte asja aga tahaks ma siiski kirjutada, just praegu tundub, et tuleks see asi üle vaadata, sest justkui on olemas see energia, et nüüd just tegeleda selle kirjutamisega. See on pooleliolev lasteraamat, millega tegelemisele praegu mõtlen. Kas on see vajadus pageda kuhugi, kus kõik on hea ja ilus või on see midagi sootuks muud, kes teab. Eks siis paistab, kas ma ta reaalselt ka kätte võtan ja temaga tegelema hakkan.
reede, 16. detsember 2011
Suur süda, suur süda
Juba teine inimene viimase nädala jooksul ütleb mulle, et mul olevat suur süda. Sellega on siiski nõnda, et kui süda on suur, siis mahub sinna palju valu, südamevalu. Hea koht, ruumi laialt, selle võrra siis ka rohkem.
Palju õnne mulle minu suure südame puhul!
Palju õnne mulle minu suure südame puhul!
Habras
Sain täna taaskord aru, kui habras on see elu. Taipasin jälle, kuivõrd kergesti võib puruneda usaldus, usk kaduda ja meeleheide oma tee leida. Pole vaja üldsegi palju, piisab üsna vähesest.
Jälle olen olukorras, kus minu mõtted ei saa teoks ja eeldused, et ka mina võiksin olla osa millestki, saavad külma dušši krae vahele. Dream on, you fool!
Peas hakkab kumisema üks sõna: hilja. Niimoodi on siis lood!
/Ja sinna kõrvale sain tunda seda, kuidas kuhugi väga kindlalt kuulun. Selle teadmise teadasaamine aga lõi uuesti hoobi hinge.../
Jälle olen olukorras, kus minu mõtted ei saa teoks ja eeldused, et ka mina võiksin olla osa millestki, saavad külma dušši krae vahele. Dream on, you fool!
Peas hakkab kumisema üks sõna: hilja. Niimoodi on siis lood!
/Ja sinna kõrvale sain tunda seda, kuidas kuhugi väga kindlalt kuulun. Selle teadmise teadasaamine aga lõi uuesti hoobi hinge.../
esmaspäev, 12. detsember 2011
Pööripäevaootus
Tegelikult on see pime aeg päris kiiresti mööda saamas. Täna avastasin suure rõõmuga, et juba järgmisel nädalal on pööripäev ja edasi on suund kevade poole. Tean-tean, et võib tulla veel külma ja lund, aga kui valgust on, siis saab kõige muuga päris kenasti hakkama.
Kui aga nüüd ilmast rääkida, siis ausaltöeldes tahaks praegust ilma lihtsalt kiruda: "Vastik-vastik-vastik!" See käib selle tuule ja niiskuse kombinatsiooni kohta, mis meil siin suhteliselt stabiilselt valitsevat tundub. Eile õhtul ja täna hommikul pakuti veel lisaatraktsiooni suure libeduse näol, paras libedasõidu ja -kõnni kogemus oli.
Kui aga nüüd ilmast rääkida, siis ausaltöeldes tahaks praegust ilma lihtsalt kiruda: "Vastik-vastik-vastik!" See käib selle tuule ja niiskuse kombinatsiooni kohta, mis meil siin suhteliselt stabiilselt valitsevat tundub. Eile õhtul ja täna hommikul pakuti veel lisaatraktsiooni suure libeduse näol, paras libedasõidu ja -kõnni kogemus oli.
Räägin Sulle loo
Eile juhtusin pealt kuulama ühte lausejuppi, mis kõlas sedasi:
"Ma räägin Sulle ühe loo..."
Lugude rääkimine on ikka ja alati olnud see asi, mis inimeseks olemisega kaasas käinud. Ja eks ta ole osa meie igapäevaelustki. Kuigi me ei juhata alati oma lugusid sedamoodi sisse, võib selle lisada pea igale eluseigale, mida teistega jagada tahame.
Head loomist!
"Ma räägin Sulle ühe loo..."
Lugude rääkimine on ikka ja alati olnud see asi, mis inimeseks olemisega kaasas käinud. Ja eks ta ole osa meie igapäevaelustki. Kuigi me ei juhata alati oma lugusid sedamoodi sisse, võib selle lisada pea igale eluseigale, mida teistega jagada tahame.
Head loomist!
Nüüd siis tehtud!
Juba pikalt, ma arvan, et oma poolteist aastat, olen ma käinud ringi mõttega, et peaksin endale rõõmustama Poti-Eedu tehtud teekannu. Eile, kuna mul oli aega ja tuterdasin niisama vanalinnas ringi, sattusin Eesti käsitööga kauplevasse poodi, kust siis viimaks rõõmustasin endale soovitud kannu.
Ei jõudnud ma Pärnusse seda tooma, aga vahest polegi see nii oluline, kui see, et nüüd minu nõudekollektsiooni üks väga väärtuslik teekann ehib.
PS Esimene teegi juba tehtud ja on ikka hea küll!
Ei jõudnud ma Pärnusse seda tooma, aga vahest polegi see nii oluline, kui see, et nüüd minu nõudekollektsiooni üks väga väärtuslik teekann ehib.
PS Esimene teegi juba tehtud ja on ikka hea küll!
pühapäev, 11. detsember 2011
Haigus
Kuigi need mõtted
võivad olla ilusad
ja võivad olla helged
soovid nende taga,
teevad nad haiget,
iga hetk on valus.
Valusaks nad teeb,
et neil pole eluiga.
Kas see on haiguse
peamine tundemärk,
et kõik selle sees
igal juhul haiget teeb?
võivad olla ilusad
ja võivad olla helged
soovid nende taga,
teevad nad haiget,
iga hetk on valus.
Valusaks nad teeb,
et neil pole eluiga.
Kas see on haiguse
peamine tundemärk,
et kõik selle sees
igal juhul haiget teeb?
Peegelpilt
Ma näen peegeldust. Samasugused tunded ja mõtted, tegutsemisviisid. Needsamad asjad, millega võidelda. Needsamad tõkked tee peal ees. Kummaline on see seos, mille siit vahelt leian - lõhutud peegel tähendavat seitset aastat õnnetut armastust. Millegipärast tundub mulle, et olgu peegel terve või mitte, sellel armastusel on nii ehk naa ette nähtud olla õnnetu.
Aeg ja ruum
Kui mulle räägitakse tulevikuplaanidest, siis ma saan aru, et mõõtmed, milles mõeldakse, on erinevad. Kui üks inimene mõtleb ajamõõtmes ja teine ruumimõõtmes, kas nad siis kunagi jõuavad ka selleni, et aeg ja ruum omavahel kokku panna? Siis saaksid viimaks kaks mõttemaailma, mis ilmselgelt teineteise poole suunatud, omavahel kokku.
Ma ju...
Kuigi kõik oleks võinud kuidagi teistmoodi minna, siis oli tulemus juba ette teada. Ma võin ju mõelda, et ühes või teises olukorras peaksin käituma teistmoodi, aga ikka on minu sees need mustrid, millest ma üle ega ümber ei saa.
Miks ma võtsin tuld? Miks ma sellise lahendusvariandi välja pakkusin? Ja miks ma, lõppude lõpuks, selle ka teoks tegin? Ma ju ei oska teisiti, selline on imelihtne vastus. Ja kui inimesed mind tunnevad, siis pole keeruline leida teed, et saada oma tahtmist.
Eks ma võin ju ennast lohutada sellega, et ma kasutasin ära oma võimaluse enda antud lubadust täita, aga see ei aita praegu mitte sugugi.
/Võitjad võtavad kõik, mina nende hulka ei kuulu. Mõne inimese osaks ongi kõik ära anda. Mõni asi tuleks jätta enda teada ja mõnda asja ei tohiks isegi teemaks võtta./
Miks ma võtsin tuld? Miks ma sellise lahendusvariandi välja pakkusin? Ja miks ma, lõppude lõpuks, selle ka teoks tegin? Ma ju ei oska teisiti, selline on imelihtne vastus. Ja kui inimesed mind tunnevad, siis pole keeruline leida teed, et saada oma tahtmist.
Eks ma võin ju ennast lohutada sellega, et ma kasutasin ära oma võimaluse enda antud lubadust täita, aga see ei aita praegu mitte sugugi.
/Võitjad võtavad kõik, mina nende hulka ei kuulu. Mõne inimese osaks ongi kõik ära anda. Mõni asi tuleks jätta enda teada ja mõnda asja ei tohiks isegi teemaks võtta./
Ulakad mõtted...
... ja teod ka.
Neljapäeva hommik algas minu jaoks ulakate mõtetega, tegelikult olid need minu peas juba kolmapäeva õhtul. Vaatasin ja mõtlesin. Et kui juba on mänguks läinud ja teada on, millised vahendid toimivad, siis miks ma ei võiks ühte seesugust vahendit kasutada. Lihtsalt väheke pakkuda seda, mida saada soovitakse.
Miks peaks ma ainult kõrvaltvaatajaks jääma, kui mul endal on ka midagi, mida väljanäitusele tuua? Nõnda siis leidiski neljapäeva hommik mind minu ulakate mõtetega. Mõtetest said teod ja ma loodan, et see, mida pakkuda sain, andis soovitud tulemuse. Ma ei ole selliseid vahendeid väga suuresti kasutanud, aga nüüd siis tean, et vajadusel on nad mul varnast võtta.
Neljapäeva hommik algas minu jaoks ulakate mõtetega, tegelikult olid need minu peas juba kolmapäeva õhtul. Vaatasin ja mõtlesin. Et kui juba on mänguks läinud ja teada on, millised vahendid toimivad, siis miks ma ei võiks ühte seesugust vahendit kasutada. Lihtsalt väheke pakkuda seda, mida saada soovitakse.
Miks peaks ma ainult kõrvaltvaatajaks jääma, kui mul endal on ka midagi, mida väljanäitusele tuua? Nõnda siis leidiski neljapäeva hommik mind minu ulakate mõtetega. Mõtetest said teod ja ma loodan, et see, mida pakkuda sain, andis soovitud tulemuse. Ma ei ole selliseid vahendeid väga suuresti kasutanud, aga nüüd siis tean, et vajadusel on nad mul varnast võtta.
laupäev, 10. detsember 2011
Kui juba...
Käisin kinos, üht järjekordsed romantilist komöödiat vaatamas. Ja-jah, tean, põhimõtteliselt ennast kiusamas. Kõik läks tavapärases rütmis, kuni saabus filmi kulminatsioon ja kõlama hakkas see lugu:
Kui arvestada, et filmis mängis ühte kandvat rolli Jon Bon Jovi, siis on Goo Goo Dolls'i "Better Days" igal juhul tunnustus (kuigi ma ei tea mitte ühtegi antud situatsiooni sobivat lugu, aga ma tean ju muusikast üldiselt vähe). /Tuleb meelde, kui küsisin, kuuldes, et kinos linastub "Transformers 3", kas Goo Goo Dolls on taaskord tunnusloo loojaks-ettekandjaks, sest esimese kahe osa puhul see just nõnda oligi. Keep up the good work!/
Lisaks avastasin enda jaoks ühe uue hääle, siin laulab Lea Michele duetti Jon Bon Joviga:
Kui arvestada, et filmis mängis ühte kandvat rolli Jon Bon Jovi, siis on Goo Goo Dolls'i "Better Days" igal juhul tunnustus (kuigi ma ei tea mitte ühtegi antud situatsiooni sobivat lugu, aga ma tean ju muusikast üldiselt vähe). /Tuleb meelde, kui küsisin, kuuldes, et kinos linastub "Transformers 3", kas Goo Goo Dolls on taaskord tunnusloo loojaks-ettekandjaks, sest esimese kahe osa puhul see just nõnda oligi. Keep up the good work!/
Lisaks avastasin enda jaoks ühe uue hääle, siin laulab Lea Michele duetti Jon Bon Joviga:
Hing hõiskamas
Süda sees hüppas suurest rõõmust. Eks ikka silmarõõmust, millest muust. Ja siis veel sellest, et teisel inimesel hästi läheb. Ma tõesti vaatasin ja imetlesin ja mõtlesin ikka neid mõtteid, mida ma olen mõelnud. Tsiteerides filmi "True romance" ühte stseeni: "You are so cool!"
Olin ja nautisin ja hea tunne oli südames. Hing juubeldas sees, et saan olla sellises kohas sellisel hetkel.
/Selle kõige keskel unustasin, et ma ise pean ka osa võtma ja endapoolse panuse andma. Aga see kõik jäi mulle kuidagi kaugeks, ka suure võitluse tulemusena saavutatud viik./
Olin ja nautisin ja hea tunne oli südames. Hing juubeldas sees, et saan olla sellises kohas sellisel hetkel.
/Selle kõige keskel unustasin, et ma ise pean ka osa võtma ja endapoolse panuse andma. Aga see kõik jäi mulle kuidagi kaugeks, ka suure võitluse tulemusena saavutatud viik./
Väärtustatud
Tegin üsna vähe, mõtlesin oma tavapäraste toimetamiste raames. Minu jaoks oli kõik üsna loomulik. Aga seda ma küll poleks oodanud, et sellise tulemuseni jõuan. Oma tegude vääriliselt sain väärtustatud - need, kelle jaoks olin vaeva näinud, hindasid seda väga kõrgelt. Samuti andsid nad sellel omapoolse tunnustamise hetkel mulle kinnituse selle kohta, et selleks, et meeste hulgas hinnatud olla, piisab mõnikord ka sellest, et lihtsalt olemas olla ja hoolida. Armas, hea ja südantsoojendav!
Taaskord ettenägemise võime
Juba paar kuud tagasi sõnastasin selle, mis praegu toimuma on hakanud. Eks olukord oli tookord selline, et pani kaugemale vaatamata ja tulevikus toimuvast aru saama. Nüüd on siis see aeg käes, see, mida toona ette nägin, mida ennustasin.
Päevamoraaliks sai: "Igal inimesel siin ilmas on oma eesmärk, mõnel on selleks olla pinnuks silmas."
/Welcome to my world!/
Päevamoraaliks sai: "Igal inimesel siin ilmas on oma eesmärk, mõnel on selleks olla pinnuks silmas."
/Welcome to my world!/
Tuulab...
Vaatasin just ilmaennustust nädala jagu ette - värvid puha kirevad, mis tähendab seda, et tuulab, korralikult. Ega siis polegi muud, kui lohed valmis panna ja lendama. Ja eks siis pärast paistab, kuhu välja sai jõutud.
reede, 2. detsember 2011
Mida iganes...
See nädal näitas ilmekalt seda, et ma võin teha mida iganes. Absoluutselt. Andke aga asi mulle kätte ja ma teen selle ära. Kõik, mis tegemist vajab, võib minu kätte teha anda. Küll ma siis selle eest hoolt kannan. Olgu see siis mis tahes. Ma oskan ja suudan ja saan. Osav, mis siin muud ikka rääkida.
/Siia juurde kulub ära ühe inimese repliik: "Mõnel inimesel ikka jagub eneseimetlust!" Ma polnud kade ka, vastates: "See pole eneseimetlus, see on reaalsus. Kui ma tegeleks eneseimetlusega, siis räägiks ma sellest, et ma teen asju kuus korda kiiremini, kui ma praegu teen, ja kelgiks sellega." Omapoolse kommentaarina võin lisada, et nimetatud inimese olen ma oma põhimõttekindla toimetamise ja temast möödaminekuga täiesti endast välja viinud./
/Siia juurde kulub ära ühe inimese repliik: "Mõnel inimesel ikka jagub eneseimetlust!" Ma polnud kade ka, vastates: "See pole eneseimetlus, see on reaalsus. Kui ma tegeleks eneseimetlusega, siis räägiks ma sellest, et ma teen asju kuus korda kiiremini, kui ma praegu teen, ja kelgiks sellega." Omapoolse kommentaarina võin lisada, et nimetatud inimese olen ma oma põhimõttekindla toimetamise ja temast möödaminekuga täiesti endast välja viinud./
Ma tean...
...täpselt, millest see unenägu ajendatud oli. Sellest perspektiivist, mis tegelikus elus oli. Sellest, kes oli esiplaanil, ja sellest, kes oli tagaplaanil. Aga sellel tegevusel, mis toimus minu unenäos, ei olnud mitte midagi ühist sellega, mis reaalsuses aset leidis. Appi, kuidas saavad üldse tekkida sellised unenäod. Kas siis tõesti on vajadus nii suur, et seda unedesse jaburate seostena sisse tuua? Hea, et keegi teine minu unenägusid ei näe.
Seal oli see seljaga olemine ja minu enese varjamine, kui ümber pöörati. Märk sellest, mis peaks olema, aga mida siiski ei ole. Ikka see kaugemalolek, justkui omaette, ikka teised tegutsemas.
Kas on see ajendatud ka neist teistest küsimustest, mis nüüd tekkima on hakanud? Sellest valgusest, milles asjad kipuvad paistma?
Seal oli see seljaga olemine ja minu enese varjamine, kui ümber pöörati. Märk sellest, mis peaks olema, aga mida siiski ei ole. Ikka see kaugemalolek, justkui omaette, ikka teised tegutsemas.
Kas on see ajendatud ka neist teistest küsimustest, mis nüüd tekkima on hakanud? Sellest valgusest, milles asjad kipuvad paistma?
neljapäev, 1. detsember 2011
Kõige rohkem hindan
Kui keegi küsiks mu käest, mida ma kõige rohkem hindan inimese juures, kelle keel on teravam kui minu oma, siis vastuseks oleks, et seda, kui olukordades, mis nõuavad delikaatsust ja takti, ei tule tema poolt mitte ühtegi tobedat märkust. See on täpselt see, mis mulle meeldib. Muidugi on ahvatlev sõnasõda pidada ja kogu aeg kraagelda-nägeleda, aga mõni asi tuleb jätta ja on olukordi, kus selline asi võiks mind endast lihtsalt välja viia. See, et osatakse sellistest olukordadest aru saada ja neid mõista, annab hea tunde südamesse.
/See päikesenäoga kass, see oranž lõnganukk ja see sinine joonistus, kõik nad annavad tunnistust armastusest. Me kanname neid endaga kaasas, hoiame endi lähedal ja nõnda on armastus meiega kogu aeg ühes. Ma ei osanud seda esimesel hetkel tähelegi panna, aga sedasi see just ju on - nüüd pidid kaks asja, minu kaks palvet, omavahel siduma armastuse, mis meid saadab./
/See päikesenäoga kass, see oranž lõnganukk ja see sinine joonistus, kõik nad annavad tunnistust armastusest. Me kanname neid endaga kaasas, hoiame endi lähedal ja nõnda on armastus meiega kogu aeg ühes. Ma ei osanud seda esimesel hetkel tähelegi panna, aga sedasi see just ju on - nüüd pidid kaks asja, minu kaks palvet, omavahel siduma armastuse, mis meid saadab./
Aga vaat ei oska
Läksin siis pika haiguse järel õrnalt hokit katsuma, ise mõeldes, et uisutan natuke ja siis proovin seda, kuidas oleks kepiga litrit kõikse parem lüüa. Ühesõnaga, tasa ja targu, vaikselt ja ennast hoidvalt. Jah, selline oli mõte, aga peagi selgus, et kui inimesel on võitlejahing sees, siis ta ei saa mängida niimoodi, et ma natuke siin midagi teen. Kui mänguks läks, siis avastasin ennast peagi hambad ristis litri järel kihutamas ja vastastega vapraid litrivõitlusi pidamas.
Nõnda saingi aru, et ma ei oska, ei oska midagi teha poole vinnaga või peaaegu või noh, ma siin veidi toimetan omaette. Kui juba, siis ikka täiega, suurel määral sellest, mis organism selle asja peale teeb, hoolimata.
Repliigi korras olgu lisatud, et organism pani üllatavalt hästi vastu. Arvasin, et ei jaksa midagi ja peagi on hing paelaga kaelas, aga välja kukkus hoopis sedasi, nagu poleks vahepeal haigust olnudki.
PS Kui see terviseteema nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult tegin oma siiani parima mängu ja arengut minu hokimänguoskuses on ikka suuresti märgata. Ise olin väga rahul (edukad litrivõitlused ja täpsed söödud, ka üks ebaõnnestunud sööt, mis viis selleni, et sain selle tulemusena litri oskajast mööda toimetatud järgnenud täpse sööduga) ja sain kõrvaltki oma hea mängu eest komplimente. Ehk siis ühel hetkel võibki tõeks minna see, et olen suurepärane hokitar!
Nõnda saingi aru, et ma ei oska, ei oska midagi teha poole vinnaga või peaaegu või noh, ma siin veidi toimetan omaette. Kui juba, siis ikka täiega, suurel määral sellest, mis organism selle asja peale teeb, hoolimata.
Repliigi korras olgu lisatud, et organism pani üllatavalt hästi vastu. Arvasin, et ei jaksa midagi ja peagi on hing paelaga kaelas, aga välja kukkus hoopis sedasi, nagu poleks vahepeal haigust olnudki.
PS Kui see terviseteema nüüd kõrvale jätta, siis tegelikult tegin oma siiani parima mängu ja arengut minu hokimänguoskuses on ikka suuresti märgata. Ise olin väga rahul (edukad litrivõitlused ja täpsed söödud, ka üks ebaõnnestunud sööt, mis viis selleni, et sain selle tulemusena litri oskajast mööda toimetatud järgnenud täpse sööduga) ja sain kõrvaltki oma hea mängu eest komplimente. Ehk siis ühel hetkel võibki tõeks minna see, et olen suurepärane hokitar!
Esimene hommik
Täna oli siis esimene hommik, mil tundsin, et aitab, las ta olla, ära mõtle, ära arva, kõik läheb, nagu minema peab. Ma ei tea, kas on selle põhjuseks olnud viimase nädala arengud või lihtsalt see, et aeg on otsa saanud, aga tundsin, et pole enam mingit vajadust sedasi tunnelda. Nüüd on mingisugune kahtlane rahu hinges, sest ma olen jõudnud selle tasandini, kus räägitakse asjade mõttega võtmisest.
Eks ma teadsin, et ükskord peab see aeg saabuma. Kaua inimene ikka jaksab ja vastu paneb...
Eks ma teadsin, et ükskord peab see aeg saabuma. Kaua inimene ikka jaksab ja vastu paneb...
esmaspäev, 28. november 2011
Selline elu mulle meeldib!
Mulle on ikka meeldinud tegutsemine, ootamatud olukorrad ja kiiret reageerimist nõudvad asjad. Elu pakub mõnikord võimalusi, et saad kõike seda. Nõnda ka tänane hommik. Hetk aega ja otsustatud ning asusingi tegutsema. See, mis sellest kõigest välja tuli - lõppkokkuvõttes ju midagi head - oli muidugi muigamapanev. Lihtsalt avastada enda juurest seda, et kui ma juba juhtimise enda kätte võtan, siis pole ükski takistus piisavalt kõrge, et seda ületada ei saaks. Lihtsalt lähen ja teen asja ära. Hea on, kui need, kellega on vaja sellistel juhtudel koos toimetada, on abivalmid ega hakka mingit jura ajama. Aga võib-olla oli asi vaid selles, et teadsin õiget inimest, kelle käest küsima minna. Ta mõistis hetkega olukorda ning tegi kõik endast oleneva, et ma saaks edasi toimetada.
Aga hommik kogu oma toimekuses oli erutav ja andis tunde, et elan ja suudan ja oskan. Kiiresti ja efektiivselt toimetada. See oli hea tunne, võimalus tunda ennast vajalikuna just selliste omaduste pärast.
Aga hommik kogu oma toimekuses oli erutav ja andis tunde, et elan ja suudan ja oskan. Kiiresti ja efektiivselt toimetada. See oli hea tunne, võimalus tunda ennast vajalikuna just selliste omaduste pärast.
Otsustatud!
Võtsin laupäeval vastu otsuse. Väga lihtsa otsuse. Selle, et ma ei kavatse enam oodata-vaadata-loota, vaid teen ära need asjad, mida ma õigeks pean ega hooli hetkekski sellest, milleni need välja viivad. Kaua ma seisan ühe koha peal paigal ja tuimalt tammun. Nüüd siis on asi sedasi, et teen täpselt seda, mida heaks arvan ega lase ennast kõigutada vastuväidetest, õelatest märkustest.
Ja keda siiani on püütud hoida, siis see asi on nüüd ära lõpetatud. Ei ole siin midagi niimoodi, et võtad suure vorsti ise midagi vastu andmata - pole vorsti andnud, ei saa ka ise midagi.
Ja keda siiani on püütud hoida, siis see asi on nüüd ära lõpetatud. Ei ole siin midagi niimoodi, et võtad suure vorsti ise midagi vastu andmata - pole vorsti andnud, ei saa ka ise midagi.
pühapäev, 27. november 2011
Taaskord üks raamat
Taaskord on üks raamat, mille võtsin ja lugesin. Tundus, et juhuslikult. Kaanelt kirjaniku kohta täpsemalt teada saades tundsin ära ja tuli meelde. Riikka Pulkkinen on see noor kirjanik, kelle esikromaan minusse oma jälje jättis. "Tõde", mida siinkohal heameelega tsiteerin, on minu jaoks hämmastuste maailm - nii noor inimene ja nii läbinägelik, märkaja ja tähelepanija. Tuleb soov tänada sellise sisuka elamuse eest!
...
Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale. Või äkki on sedasi kõikide inimeste tegelikkusega. Uned, mängud, valed.
...
Ta oleks tahtnud Annale öelda: tee endale muretutesse päevadesse kodu. Need on uni, kuid praegu veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu, veel kümme ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb asi, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm, ja sa hoiad seda au sees samapalju kui varasemaidki õnnetundeid. Sul tuleb ikka veel ette neid hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub sulle ennast nagu kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on andnud raami aeg, aja kogemus, ja sina naudid seda teisel viisil kui varem.
...
Inimesed olid valmis minema läbi ükskõik milliste kannatuste, et saada endale tavalisi päevi. Kasvõi sada päeva. Või kümme. Või ühe, kui rohkem ei anta. Ühe päeva, mil saaks tõusta, astuda uksest välja, teha tähelepanekuid ilmaolude kohta ja planeerida lõunat või kokkusaamist või hellitada pelgalt kavatsust läbi kesklinna jalutada.
...
Olin juba unustanud selle usalduse, mida jagavad kõik lapsed, sest rohkem nad ei tea: sündides saadud usk sellesse, et kõik läheb hästi. Mingil eluhetkel jäädakse sellest ilma, paratamatult. Kui veab, tuleb see tagasi. Tulevad inimesed, kes võtavad teki all, magamistubades kaissu, sirutavad laudade alt oma käsi, ja nendega koos võib uuesti õppida selgeks selle, millest jäädi koos lapsepõlve kadumisega paratamult ilma.
...
Kui lased endast lahti ja oled samaaegselt hirmunud ja rõõmus. Mõistad, et tagasiteed pole, et kõik on juba põhjalikult muutunud. Mõistad, et enam pole sa selles kohas, kus enda arvates olid, vaid juba teel uue koha suunas.
...
Kogu oma alastuses pole inimelu puhul asi milleski muus kui lootuses. Mitte milleski muus kui armastuses, mida ka maailmast muserdatud ja murtud inimesed teiste arvele kannavad.
...
Aga ta on üks nendest, kes mõtlevad, et mitte kellegi võimuses pole armastust vältida. Ta on üks neist, kes mõtlevad, et keegi pole nii rikas, et võiks armastusest mööda minna. Seetõttu hoiab ta ukse lahti.
...
Kuidas ta enne ei teadnud, et armastus on haigus või sõtluvus, vältimatus olla teise lähedal? Miks ta pole tundnud seda koos Elsaga, kas seetõttu, et nad on alati kuulunud teineteisele? Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda mu sees, minus, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa hommikul näha mu naeratust, kui ma olen veel omajagu poolunes, võiks ta samahästi panna maailma sulgudesse.
...
Keegi ütles, et ma armastan teda, aga see oli liialdus, sest ta hoiab mu südant tolmukübemete ja peenraha vahel plekkkarbis.
...
Ma pole õppinud, kuidas öelda kellelegi pärast jah-i ei. Kui kord juba armastad, siis avad ennast igaveseks teisele, annad enda tervenisti.
...
"Maailm muudab inimesi," ütleb tema. "Kogemused muudavad. Olen hakanud mõtlema, et selles maailmas pole armastusel kohta."
Ta pöörab pead, ta ei suuda Saarat vaadata, kui ütleb:
"Maailm on üles ehitatud teiste reeglite järgi."
"Missuguste teiste reeglite?"
Ta laseb peal kuklatoe vastas puhata, öeldes hooletult, taotledes ükskõiksust:
"Teistsuguste. Realistlikumate, tõelisemate."
...
"Sa ei usu enam armastusse."
...
"Aja oma asjad korda, või sinust saab kõige kurvem inimene maamunal. Mitte keegi siin ilmas ei saa pidada armastust lapsikuks ja usku muutustesse valeks."
...
Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale. Või äkki on sedasi kõikide inimeste tegelikkusega. Uned, mängud, valed.
...
Ta oleks tahtnud Annale öelda: tee endale muretutesse päevadesse kodu. Need on uni, kuid praegu veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu, veel kümme ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb asi, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm, ja sa hoiad seda au sees samapalju kui varasemaidki õnnetundeid. Sul tuleb ikka veel ette neid hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub sulle ennast nagu kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on andnud raami aeg, aja kogemus, ja sina naudid seda teisel viisil kui varem.
...
Inimesed olid valmis minema läbi ükskõik milliste kannatuste, et saada endale tavalisi päevi. Kasvõi sada päeva. Või kümme. Või ühe, kui rohkem ei anta. Ühe päeva, mil saaks tõusta, astuda uksest välja, teha tähelepanekuid ilmaolude kohta ja planeerida lõunat või kokkusaamist või hellitada pelgalt kavatsust läbi kesklinna jalutada.
...
Olin juba unustanud selle usalduse, mida jagavad kõik lapsed, sest rohkem nad ei tea: sündides saadud usk sellesse, et kõik läheb hästi. Mingil eluhetkel jäädakse sellest ilma, paratamatult. Kui veab, tuleb see tagasi. Tulevad inimesed, kes võtavad teki all, magamistubades kaissu, sirutavad laudade alt oma käsi, ja nendega koos võib uuesti õppida selgeks selle, millest jäädi koos lapsepõlve kadumisega paratamult ilma.
...
Kui lased endast lahti ja oled samaaegselt hirmunud ja rõõmus. Mõistad, et tagasiteed pole, et kõik on juba põhjalikult muutunud. Mõistad, et enam pole sa selles kohas, kus enda arvates olid, vaid juba teel uue koha suunas.
...
Kogu oma alastuses pole inimelu puhul asi milleski muus kui lootuses. Mitte milleski muus kui armastuses, mida ka maailmast muserdatud ja murtud inimesed teiste arvele kannavad.
...
Aga ta on üks nendest, kes mõtlevad, et mitte kellegi võimuses pole armastust vältida. Ta on üks neist, kes mõtlevad, et keegi pole nii rikas, et võiks armastusest mööda minna. Seetõttu hoiab ta ukse lahti.
...
Kuidas ta enne ei teadnud, et armastus on haigus või sõtluvus, vältimatus olla teise lähedal? Miks ta pole tundnud seda koos Elsaga, kas seetõttu, et nad on alati kuulunud teineteisele? Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda mu sees, minus, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa hommikul näha mu naeratust, kui ma olen veel omajagu poolunes, võiks ta samahästi panna maailma sulgudesse.
...
Keegi ütles, et ma armastan teda, aga see oli liialdus, sest ta hoiab mu südant tolmukübemete ja peenraha vahel plekkkarbis.
...
Ma pole õppinud, kuidas öelda kellelegi pärast jah-i ei. Kui kord juba armastad, siis avad ennast igaveseks teisele, annad enda tervenisti.
...
"Maailm muudab inimesi," ütleb tema. "Kogemused muudavad. Olen hakanud mõtlema, et selles maailmas pole armastusel kohta."
Ta pöörab pead, ta ei suuda Saarat vaadata, kui ütleb:
"Maailm on üles ehitatud teiste reeglite järgi."
"Missuguste teiste reeglite?"
Ta laseb peal kuklatoe vastas puhata, öeldes hooletult, taotledes ükskõiksust:
"Teistsuguste. Realistlikumate, tõelisemate."
...
"Sa ei usu enam armastusse."
...
"Aja oma asjad korda, või sinust saab kõige kurvem inimene maamunal. Mitte keegi siin ilmas ei saa pidada armastust lapsikuks ja usku muutustesse valeks."
Kolmainsus
Tänasel vihmasel päeval oli meid seal kolm: meri, muul ja mina. Tänane kolmainsus. Kõik eraldi, aga siiski omavahel kaunikesti seotud. Meri tuli mühinaga vastu muuli, müraki vastu kive, siis ümber muuli nurga, siis muuli peal olevate rehvide vahelt läbi, siis üle muuliplaatide voogamas, siis ümber trifiidi ja lõpuks slipi peale mühiseva lainena. Polnud eelmine tsükkel veel korralikult lõpuni jõudnud, kui juba uus doominokivide rivi meenutav laine peale tuli. Minu osaks oli seda lõbu nautida ja muudkui ennast keerutada. Pani see asi mind peaaegu vaimustusest kilkama, niisuguse ärevuse tõi hinge see looduse vallatlemine.
laupäev, 26. november 2011
Kui mõte jookseb kinni
Täna nägin pealt sellist stseeni, kus kassapidajal jooksis mõte täiesti kokku, kui ostja talle 500-eurose rahatähe ulatas. Vahetusraha küsimine üldisest süsteemist õnnestus tal väga kenasti, aga edasi toimus juba totaalne mõtte kinnikiilumine.
Esmalt andis ta lahtivahetatud 500 eurot ostjale, kes siis pidi talle vajalikud 150 eurot andma. Siis võttis kassapidaja ja kontrollis saadud 100-eurose rahatähe (sellesama, mis oli talle saadetud poe enda poolt) vajalikus masinas üle (mille peale mina peaaegu kõva häälega naerma oleks hakanud).
Siis läks tal veel terve hulk aega, et selgeks saada, palju ta siis veel peaks ostjale raha tagasi andma, kui arve on 134 eurot ja natuke peale. Mina sain kiirarvutuse tulemusena 15 ja natuke sente peale. Kassapidaja aga vajutas kassaaparaadis veel miskit nuppu, mille tulemusena lõi ette number 132 ja mõned sendid ning siis alles sai ta sisestatud 150 eurot saadud rahasummana, mille tulemusena pakkus aparaat talle, et ta peaks tagasi andma 17 eurot ja mõned sendid. Algul võttis müüja sellise summa välja, siis aga sai aru, et nii see ikka vist päris ei ole ja andis 10 eurot ja siis müntides veel mingi summa - võib-olla sealt tuli 15 eurot kokku, seda ma ei suutnud märgata, aga peale pikka arvutamist ja kalkuleerimist ei ole mina päris kindel, kas ta ostjale just selle õige summa tagasi andis.
Vaat sedasi võib juhtuda, kui mõte konkreetselt kinni jookseb. Ega ka mina järgmise ostjana tema elu kergemaks ei teinud - teades, et mu arve on 82 senti, andsin talle ühe 50-sendise, ühe 20-sendise, ühe 5-sendise ja neli 2-sendist. Selle kokkuarvutamiseks, et tulemus on 83 senti, läks tal vaja kolme ülelugemist. Hakka või tõesti uskuma, et matemaatika ongi ületamatult raske teadus.
Esmalt andis ta lahtivahetatud 500 eurot ostjale, kes siis pidi talle vajalikud 150 eurot andma. Siis võttis kassapidaja ja kontrollis saadud 100-eurose rahatähe (sellesama, mis oli talle saadetud poe enda poolt) vajalikus masinas üle (mille peale mina peaaegu kõva häälega naerma oleks hakanud).
Siis läks tal veel terve hulk aega, et selgeks saada, palju ta siis veel peaks ostjale raha tagasi andma, kui arve on 134 eurot ja natuke peale. Mina sain kiirarvutuse tulemusena 15 ja natuke sente peale. Kassapidaja aga vajutas kassaaparaadis veel miskit nuppu, mille tulemusena lõi ette number 132 ja mõned sendid ning siis alles sai ta sisestatud 150 eurot saadud rahasummana, mille tulemusena pakkus aparaat talle, et ta peaks tagasi andma 17 eurot ja mõned sendid. Algul võttis müüja sellise summa välja, siis aga sai aru, et nii see ikka vist päris ei ole ja andis 10 eurot ja siis müntides veel mingi summa - võib-olla sealt tuli 15 eurot kokku, seda ma ei suutnud märgata, aga peale pikka arvutamist ja kalkuleerimist ei ole mina päris kindel, kas ta ostjale just selle õige summa tagasi andis.
Vaat sedasi võib juhtuda, kui mõte konkreetselt kinni jookseb. Ega ka mina järgmise ostjana tema elu kergemaks ei teinud - teades, et mu arve on 82 senti, andsin talle ühe 50-sendise, ühe 20-sendise, ühe 5-sendise ja neli 2-sendist. Selle kokkuarvutamiseks, et tulemus on 83 senti, läks tal vaja kolme ülelugemist. Hakka või tõesti uskuma, et matemaatika ongi ületamatult raske teadus.
reede, 25. november 2011
Hingata!
Sa oled nii armas, kui sa vihane oled. Sa oled nii kena, kui sa närvi lähed. Miks ma ei suuda end sinuga vabaks lasta? Miks ma piinan sind? Miks ma pean soomusrüü ja kahe padrunivöö all veel korsetti kandma? Miks ma takerdun kõige tühisematesse asjadesse? Kurat võtaks, otsi konserviavaja välja! Vaata oma noakarpi, ma olen kindel, et leiad midagi, mis mul hingata laseks.
/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/
Eks see on ka põhjus, miks ma kolmandat nädalat juba kohutava köha käes vaevlen. Teadjamad inimesed räägivad, et kopsupõletik pidi sellest tulema, et inimene vabalt ei hinga (mitte, et mul seda põletikku oma teada oleks, aga köhimine on nii kaugele jõudnud, et ribid lausa valutavad). See köha ongi hingamisraskused selgesti välja toonud - magamata ööd, sest hingamine on väga vaevaline tegevus.
Kuhu siit on veel edasi minna (kõik viimased aja asjad sisaldavad järelliiteid "-raskused" ja "-häired")? Et kui oli juttu haigeks olemisest, siis minu ****haige olemine ongi nüüd nii kaugel, et ma olengi täiesti haige. Vaat sedasi võib minna, kui haigus sügavale sisse tuleb. Kuidas saada võluva tervekssaamise teele?
/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/
Eks see on ka põhjus, miks ma kolmandat nädalat juba kohutava köha käes vaevlen. Teadjamad inimesed räägivad, et kopsupõletik pidi sellest tulema, et inimene vabalt ei hinga (mitte, et mul seda põletikku oma teada oleks, aga köhimine on nii kaugele jõudnud, et ribid lausa valutavad). See köha ongi hingamisraskused selgesti välja toonud - magamata ööd, sest hingamine on väga vaevaline tegevus.
Kuhu siit on veel edasi minna (kõik viimased aja asjad sisaldavad järelliiteid "-raskused" ja "-häired")? Et kui oli juttu haigeks olemisest, siis minu ****haige olemine ongi nüüd nii kaugel, et ma olengi täiesti haige. Vaat sedasi võib minna, kui haigus sügavale sisse tuleb. Kuidas saada võluva tervekssaamise teele?
Tuul, mis muud!
Ikka ja alati on mul selline tunne, et kõik tormid tulevad edelast. Eks ma siis alati kuulen, kui torm tuleb. Aken annab tormi ära - mürtsub ja naaksub. Selline tunne on mul ka praegu, kui tuul mu akna kallal kolistab. Tuleb sealt edelast ja otse mu akna peale. Vaatasin ilmaennustust, tuleb ka ülehomme öösel samast kandist.
Tuul on praegu päris kenake, laulab täiel häälel. Üks jaht nimega "Tuulelaul" on praegu müügis - tea, kuidas tema ka tuule käes laulab... Või ehk peaks ise tema laulu kuulama hakkama? Laul võib olla hinge jaoks, aga värv pole küll päris SEE.
Tuul on praegu päris kenake, laulab täiel häälel. Üks jaht nimega "Tuulelaul" on praegu müügis - tea, kuidas tema ka tuule käes laulab... Või ehk peaks ise tema laulu kuulama hakkama? Laul võib olla hinge jaoks, aga värv pole küll päris SEE.
See sein
Ikka ja jälle on see sein siin ees. Sõltumata olukorrast ja asjadest. Sein on ees, mis takistab mind edasi liikumast, edasi liikumast sinna, kuhu tahaksin minna. Kui ma tunnen, et sein on ees, siis ma isegi ei hakka minema. Miks peaksin hakkama ennast jõuga kusagilt läbi suruma?
Nii see asi on ja nii ta ilmselt ka jääb. See sein siia ette. Ma tean, et see sein ei ole minu loodud. Ma tean, et minu pärast ei peaks seda seina olemas olema. Aga mis seesugune teadmine mulle ikka annab? Mitte kõige vähematki.
/Kas tõesti siis antipaatilised võimed? Kuhu kadusid sümpaatilised võimed? Telepaatilistest rääkimata.../
Nii see asi on ja nii ta ilmselt ka jääb. See sein siia ette. Ma tean, et see sein ei ole minu loodud. Ma tean, et minu pärast ei peaks seda seina olemas olema. Aga mis seesugune teadmine mulle ikka annab? Mitte kõige vähematki.
/Kas tõesti siis antipaatilised võimed? Kuhu kadusid sümpaatilised võimed? Telepaatilistest rääkimata.../
esmaspäev, 21. november 2011
Mis Sa siis vahid?
Jah, tõesti. Mida Sa vaatad, kuidas ja mida keegi teine vaatab? Mis on Sinul sellega asja? Ei ole ju mitte midagi ja igaüks vaatab täpselt seda, mis tema silmale ilu pakub. Mis on iseenesest ju täiesti normaalne.
Silmailu, ilus loodus - need ei ole sõnad, mis võiksid minuga kuidagigi kokku käia. Ja seetõttu oli see pealtnähtud vaatamine iseäranis selgelt esile hüppamas.
Kunagi rahustasin ennast sellistel hetkedel sellega, et ehk on minu juures sellist sisemist ilu ja soojust, mis võiks ehk mõju avaldada. Naiivne olin ma toona, tõeliselt naiivne. Nüüd olen targem ja kuigi lasen oma valvsust vahel uinutada, tõde ei saa mu silmade eest siiski miski varjata.
/Kõik asjad algavad ja lõppevad inimeses endas, ka see, mida üks või teine asi endaga kaasa toob. Nii olen minagi täna iseenda lõksus, millest ma välja ei oska saada.../
PS Tean ka, miks vaatasin - põhjus oli sootuks teine ja eks seetõttu ka nägin liikuvat pilku ning tabasin mõtte selle tagant. Liiga palju on tekkinud neid vaatamisi viimasel ajal, hakkab juba muster tekkima. See peaks ju ka olema märk millestki?
Silmailu, ilus loodus - need ei ole sõnad, mis võiksid minuga kuidagigi kokku käia. Ja seetõttu oli see pealtnähtud vaatamine iseäranis selgelt esile hüppamas.
Kunagi rahustasin ennast sellistel hetkedel sellega, et ehk on minu juures sellist sisemist ilu ja soojust, mis võiks ehk mõju avaldada. Naiivne olin ma toona, tõeliselt naiivne. Nüüd olen targem ja kuigi lasen oma valvsust vahel uinutada, tõde ei saa mu silmade eest siiski miski varjata.
/Kõik asjad algavad ja lõppevad inimeses endas, ka see, mida üks või teine asi endaga kaasa toob. Nii olen minagi täna iseenda lõksus, millest ma välja ei oska saada.../
PS Tean ka, miks vaatasin - põhjus oli sootuks teine ja eks seetõttu ka nägin liikuvat pilku ning tabasin mõtte selle tagant. Liiga palju on tekkinud neid vaatamisi viimasel ajal, hakkab juba muster tekkima. See peaks ju ka olema märk millestki?
pühapäev, 20. november 2011
Kui ei ole...
Saan aru, et mul pole mitte mingisugust kattekihti. Nii, kui tuleb väline mõjutaja, reageerin sellele koheselt ja tundlikult. Iseäranis tundlik olen aga mõne inimese suhtes. Nõnda leidsin ennast arutlemas, kui avastasin eneses peegelduse sellest, mis teises inimeses toimus, kuidas ta toimetas ja milline oli tema olek.
Näedsasiis
See ongi see asi, millest ma räägin. Kuidas ma satun ikka ja jälle sellisesse seisu? Ise sellest aru saamata leian ennast korraga kahe jalaga ämbrist ja ikka suurema kolinaga edasi tormamas.
Selle peale tahaks ainult paluda ühte - mõni inimene võiks rakendada oma 3S(suudlustega suu sulgemise)-oskust. Aga laseme muudkui edasi, kuni tuleb lause: "Me läheme kohe kaklema!" Et ikka kõik teised ka aru saaksid, kuhu ma olen koperdanud.
Selle peale tahaks ainult paluda ühte - mõni inimene võiks rakendada oma 3S(suudlustega suu sulgemise)-oskust. Aga laseme muudkui edasi, kuni tuleb lause: "Me läheme kohe kaklema!" Et ikka kõik teised ka aru saaksid, kuhu ma olen koperdanud.
reede, 18. november 2011
Pisike pedant
Jälle tundsin, kuidas minus pisikene pedant välja lõi. Ise muidugi mõtlesin, et kas ma siis tõesti olengi nii väiklane, et inimesi nende riiete korrektsuse järgi hindama hakkan. Aga teha ei olnud mitte midagi, kui nägin, et meesterahval oli seljas täiesti kortsus triiksärk. Minu peas tekkis ainult üks küsimus: "Kuidas sai naine ta sedasi kodust välja lasta?" Ise seejuures täiesti kenasti aru saades, et inimesed ei pruugigi sedasi üksteise välimuse peale hommikuti enne kodust väljatulekut vaadata ega midagi seesugust üldsegi märgata. Võttes samal ajal igasuguse enese välimuse eest hoolitsemise kohustuse meesterahva pealt ära, taipan ise siinkohal absoluutselt suurepäraselt. Aga kuidas see särk üldse nõnda kortsuliseks sai ja miks ta triikimata oli, see on muidugi omaette küsimus.
Eks analoogne on olnud teema ka, kui olen näinud, kuidas lapsi lastakse kodust tulema ilma, et neil ilmale kohaseid riideid seljas oleks. Mina küll midagi seesugust endale lubada ei saaks ja nõnda läks mu üks kampsungi eelmisel nädalavahetusel ühe lapsega kaasa, sest ema polnud vaadanud, kas ta ikka võttis sooja riide kodust väljaminnes kaasa või mitte.
Eks analoogne on olnud teema ka, kui olen näinud, kuidas lapsi lastakse kodust tulema ilma, et neil ilmale kohaseid riideid seljas oleks. Mina küll midagi seesugust endale lubada ei saaks ja nõnda läks mu üks kampsungi eelmisel nädalavahetusel ühe lapsega kaasa, sest ema polnud vaadanud, kas ta ikka võttis sooja riide kodust väljaminnes kaasa või mitte.
Veidi kõhklev
Seisin ja olin kõhklev, sest ma ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Mulle oli räägitud asjadest teistmoodi. Nõnda polnudki ma suure entusiasmiga asja juurde asumas. Läks aeg edasi, tuli välja, et vahepeal on asjaolud muutunud ja kõik saab toimuma sootuks teisiti.
Minu peas tekkis üks küsimus: "Miks?" Millest tekkis see vajadus asjad nüüd sedakorda sedapidi ümber korraldada? Sest ilmselgelt olid asjalood esialgsetest plaanidest kõrvale kaldunud ja muutunud hoopis millekski muuks. Minu süda muidugi hõiskas, sest sai nii, nagu mul parem oli. Ja veelgi enam hõiskas mu süda, kui võisin õhkõrnalt aimata, et mina olin see põhjus, miks plaanid just sedasi ringi tehti.
Minu peas tekkis üks küsimus: "Miks?" Millest tekkis see vajadus asjad nüüd sedakorda sedapidi ümber korraldada? Sest ilmselgelt olid asjalood esialgsetest plaanidest kõrvale kaldunud ja muutunud hoopis millekski muuks. Minu süda muidugi hõiskas, sest sai nii, nagu mul parem oli. Ja veelgi enam hõiskas mu süda, kui võisin õhkõrnalt aimata, et mina olin see põhjus, miks plaanid just sedasi ringi tehti.
Sügavasse auku
Ma teadsin, et see hetk tuleb. Olin juba pikalt selle poole teel. Niipalju ma iseennast ikka tunnen ka. Ja siis, ühel täiesti ootamatul hetkel, kukkusingi auku, sügavasse auku. Taipasin, et see oli hetk, mil kõik viimase aja rasked koormad ühel momendil kokku said ja mind endaga kaasa tõmbasid. Ilma igasuguse ettehoitamiseta varises kogu mu maailm kokku, vaprus sai otsa ja nõrkus murdis täie raginaga sisse.
Ja siis tuli see teadmine minu sisse, see, mida olin varemgi tundnud - et nüüd ja praegu tunnen vajadust, et minu eest seistaks ja minu eest hoolt kantaks. Võtsin telefoni ja helistasin, lausudes sisuliselt vaid ühe lause: "Ma tahtsin lihtsalt Sinu häält kuulda..." Nii lihtne see kõik oligi, ühelt ja teiselt poolt. Ja sedasi saingi kiire vaevaga august välja, sest sain kuulda seda häält, mis, ma teadsin, annab mulle taaskord kindla pinna jalge alla.
/Ma ei tea, kas teen ennatlikke järeldusi, aga sain tunda, et mind minu kõne peale veelgi rohkem enda hoolde võeti. Nii armas, nii hea, nii mõnus!/
Ja siis tuli see teadmine minu sisse, see, mida olin varemgi tundnud - et nüüd ja praegu tunnen vajadust, et minu eest seistaks ja minu eest hoolt kantaks. Võtsin telefoni ja helistasin, lausudes sisuliselt vaid ühe lause: "Ma tahtsin lihtsalt Sinu häält kuulda..." Nii lihtne see kõik oligi, ühelt ja teiselt poolt. Ja sedasi saingi kiire vaevaga august välja, sest sain kuulda seda häält, mis, ma teadsin, annab mulle taaskord kindla pinna jalge alla.
/Ma ei tea, kas teen ennatlikke järeldusi, aga sain tunda, et mind minu kõne peale veelgi rohkem enda hoolde võeti. Nii armas, nii hea, nii mõnus!/
teisipäev, 15. november 2011
Palju lihtsam...
Nüüd, kus need aastaid kestnud sisemonoloogid ei ole enam vaid mu enda teada, on palju lihtsam, on järeldus, milleni jõudsin. Vaatasin, mismoodi ja mida ma rääkisin ning taipasin, et tõesti, kõik see, mis vajas minu seest väljasaamist, on nüüd väljasaanuna andnud ka mulle endale võimaluse rääkida asjadest, mis on olulised, ilma keerutamiseta, peitmiseta, varjamiseta. Hoopis kergem on nüüd oma selged mõtted ritta laduda ja nad ka välja öelda. Teades, et see, kellele neid ütlen, teab, mis on minu sees toimunud ja millised on need emotsioonid, mida ta minus esile kutsunud on.
Hea tulemus!
Sõltumata sellest, mis on sisuline tulemus, olen ma juba praegu rahul saavutatuga. See, mis minu silme all toimunud on, on lihtsalt tore.
Vabadus, ulakus, energilisus, julgus. Kõik, millest olin nii kaua puudust tundnud, on nüüd jälle olemas. See kõik annab tunnistust sellest, et minu sisemine tahe oli täiesti õige.
/Ja ma olen saanud aega, seda, hindamatu väärtusega, aega. Tahaks vaid lausuda: "Nii on hea! Nüüd on hea!"/
Vabadus, ulakus, energilisus, julgus. Kõik, millest olin nii kaua puudust tundnud, on nüüd jälle olemas. See kõik annab tunnistust sellest, et minu sisemine tahe oli täiesti õige.
/Ja ma olen saanud aega, seda, hindamatu väärtusega, aega. Tahaks vaid lausuda: "Nii on hea! Nüüd on hea!"/
Õiged küsimused
Eks elu õpetab seda, et tuleb küsida õigeid küsimusi. Kui küsid õigeid küsimusi, siis saad ka õiged vastused, need vastused, mida oled saada soovinud.
Kuna küsimus oli: "Kes tuleb?", siis vastasin ilma pikema mõtlemiseta: "Mina tulen!"
Küsimuse oleks saanud küsida ka teisiti: "Kas tuled?", siis oleks saanud vastata "Tulen!" või "Ei tule!"
Kavalalt seatud küsimus oli aga piisavalt neutraalne ja samas andis selge märgi selle kohta, millele tegelikult vastust saada taheti.
Küsimus, mida polekski pidanud küsima, sest vastus oli juba enne ära öeldud, aga ju siis oli kinnitust vaja, et asjalood tõesti sedasi on, nagu nad pealtpoolt paistsid.
Kuna küsimus oli: "Kes tuleb?", siis vastasin ilma pikema mõtlemiseta: "Mina tulen!"
Küsimuse oleks saanud küsida ka teisiti: "Kas tuled?", siis oleks saanud vastata "Tulen!" või "Ei tule!"
Kavalalt seatud küsimus oli aga piisavalt neutraalne ja samas andis selge märgi selle kohta, millele tegelikult vastust saada taheti.
Küsimus, mida polekski pidanud küsima, sest vastus oli juba enne ära öeldud, aga ju siis oli kinnitust vaja, et asjalood tõesti sedasi on, nagu nad pealtpoolt paistsid.
Ikkagi see tunne...
Kõik need sõnad, mida Sa ütled, tekitavad minu sees ikka ja alati selle tunde. Selle tunde, et Sa asetad mind kuhugi kõrgemale, pjedestaalile. Millest see küll tuleb, et Sinu sõnadel selline mõju on? Ka nüüd, taaskord, oled Sa seda teinud. Lihtsalt, paari lausega, oled võtnud ja loonud selle õhkkonna, milles ma hõljuda võin.
Iseenesest on see tunne ju hea, aga kuidagi jääb selle tulemusena meie vahele mingi distants, Sa justkui ei ulatuks minuni, selle iseenda loodud ülistamistunde tulemusena. Kuigi ma tean väga hästi, et minu suhtumine Sinusse on täpselt samasugune (ja ilmselt olen ise Sinus samasuguse tunde loojaks).
Kummaline on see tunne, mis õhus on. Kas see on seletuseks ka kõigele toimuvale?
Iseenesest on see tunne ju hea, aga kuidagi jääb selle tulemusena meie vahele mingi distants, Sa justkui ei ulatuks minuni, selle iseenda loodud ülistamistunde tulemusena. Kuigi ma tean väga hästi, et minu suhtumine Sinusse on täpselt samasugune (ja ilmselt olen ise Sinus samasuguse tunde loojaks).
Kummaline on see tunne, mis õhus on. Kas see on seletuseks ka kõigele toimuvale?
Säravate silmadega laps
Nädalavahetus oli igati meeliülendav. Kui saad lihtsate vahenditega vähemalt ühe lapse paar päeva teha selliseks, et tal on hea olla ja ta silmad säravad peas, siis mida enamat saad veel tahta? Niisugune suurepärane üllatus oli siis nädalavahetusel minu jaoks varuks. Võimalus olla ühe lapse jaoks hea ja mõnus kaaslane. Olla temaga koos, hoolitseda tema eest ja rõõmustada teda oma seltskonnaga.
Võin kergendatult ohata
Nüüd, kus kõik käigud on ära käidud, võin kergendatult ohata. Need asjad, mis kippusid esiplaanile tükkima, said nüüd kõik ära tühistatud. Kõik see, mis tundus tõeks minevat, jäi lihtsalt ära. Seda peamiselt selle pärast, et ma võtsin ohjad enda kätte ja asusin võitlusesse. See ehmatas otsustajad niivõrd ära, et nad minust nüüd kauge kaarega ringi on läinud.
Selle kõige üle on mul aga suuresti hea meel. Puhtalt isiklikust vaatepunktist.
Kui aga vaadata veidi üldisemalt, siis on asi selline, et hinges on pettumus - soov anda enam on ju minu sees olemas, see, et sellest ei hoolita ja seda märgata ei taheta, teeb ikkagi veidi haiget. Aga mis seal siis ikka, tuleb sama rada mööda edasi lasta.
Kuigi-kuigi, viimane aeg on näidanud seda, milline on minu tegelik panus, ilma igasuguste formaalsusteta. Olgu siis formaalsused millised tahes, see ei tühista ära minu reaalset positsiooni ja mõju. Naljakas, iseenesest, ja muigama paneb.
Selle kõige üle on mul aga suuresti hea meel. Puhtalt isiklikust vaatepunktist.
Kui aga vaadata veidi üldisemalt, siis on asi selline, et hinges on pettumus - soov anda enam on ju minu sees olemas, see, et sellest ei hoolita ja seda märgata ei taheta, teeb ikkagi veidi haiget. Aga mis seal siis ikka, tuleb sama rada mööda edasi lasta.
Kuigi-kuigi, viimane aeg on näidanud seda, milline on minu tegelik panus, ilma igasuguste formaalsusteta. Olgu siis formaalsused millised tahes, see ei tühista ära minu reaalset positsiooni ja mõju. Naljakas, iseenesest, ja muigama paneb.
Selle nädala moraal
Kuigi selgus saabus juba varem, on see nädal selgusele vaid kinnitust andnud. Selle kohta, et kui näed juba kaugelt ära, mis inimesega tegemist on, siis polegi tema poolt enam midagi enamat loota. Kuigi kusagil hingesügavuses on lootus, et on enam arukust, on enam mõistmist, on kaugele vaatamise võimet ja oskust. Aga mida pole, seda pole ja nii ongi moraal selline, et usaldada tuleb oma sisemist tarkust, mis ütleb kätte inimese põhiolemuse.
Naise juurest ei...
Naise juurest niisama lihtsalt ei minda. Ei Väikese Naise juurde, ei niisama. Sina, Mees, oled Naise omand ja kui sa arvad, et põgenemine toob sulle igatsetud vabaduse ja meelerahu, oled lihtsalt rumal. Sina, Mees, oled Naise jaoks lihtsalt vahend ja sinu vabadust ning meelerahu annab piirata teiste käepäraste vahenditega, nagu Laps, Seadus, Ühiskondlik Arvamus. See, mida sina, Mees, tahad, on su enda asi... Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.
/Naine, Olavi Ruitlane/
/Naine, Olavi Ruitlane/
Elavad surnud
Vaatasin vastutulevaid Inimesi ning arutlesin endamisi, kui paljud ka neist võivad tegelikult surnud olla. See, et nad jalutavad, ootavad bussi või ostavad kioskist ajalehte, ei tähenda, et nad elusad on - nad on kellegi jaoks surnud ja mädanevad püstijalu, töölt kojuteel, õhtul kodus televiisori ees ning enne und voodis väherdes.
/Naine, Olavi Ruitlane/
/Naine, Olavi Ruitlane/
teisipäev, 8. november 2011
Üks repliik
Millegipärast on juba pikemat aega minu peas ringi keerlemas üks selline repliik (arvatavasti on see pärit mõnest filmist, aga ma praegu küll ei suuda meenutada, mis film see täpselt olla võis - arvan, et "Jerry Maguire", aga ma pole selles sugugi kindel):
You looked outside the way I felt inside.
Täpselt selline määratlus kehtib praeguse olukorra kohta. Keda määratleb sisu ja keda määratleb vorm, seda peab igaüks ise vaatama, aga võrdlusmoment on minu peas esile kerkinud.
You looked outside the way I felt inside.
Täpselt selline määratlus kehtib praeguse olukorra kohta. Keda määratleb sisu ja keda määratleb vorm, seda peab igaüks ise vaatama, aga võrdlusmoment on minu peas esile kerkinud.
Anna andeks
Kuna ma ise olen praegu võimetu midagi kirjutama, kummitab mu peas siiski see lugu, mida internetist leida ei õnnestunud, aga mille sõnad siinkohal ümberkirjutamiseks võtan. "Paha Polly" lugu "Anna andeks", viisi ja sõnad on kirjutanud Liana Kolodinskaja:
Ühe hetkega sa purustasid linna,
mida ise sa ehitanud olid kaua.
Keegi ütles kord, et näkku ju ei lööda -
palun jäta siis mul hingamiseks ruumi.
Jäta endale kõik sõnad, mida sa ei mõtle tõsiselt.
Miks ei hoia sa head, mis meile antud.
Ma ei suuda tõesti rohkem enam taluda,
seda, et mu süda sinu pärast valutab!
"Anna andeks" on raske ju öelda.
"Anna andeks" on liiga palju palutud.
Miks ei saa kõik hästi minna?
Anna andeks, on liiga palju talutud.
Jälle lasid mul end liiga kaua, kaua oodata.
Kella tiksumine peast mind tahab segi ajada.
Tornid kirikutel ammugi on kokku varisend.
Linnamüüridest on jäänud ainult tolmund varemed.
Ühe hetkega sa purustasid linna,
mida ise sa ehitanud olid kaua.
Keegi ütles kord, et näkku ju ei lööda -
palun jäta siis mul hingamiseks ruumi.
Jäta endale kõik sõnad, mida sa ei mõtle tõsiselt.
Miks ei hoia sa head, mis meile antud.
Ma ei suuda tõesti rohkem enam taluda,
seda, et mu süda sinu pärast valutab!
"Anna andeks" on raske ju öelda.
"Anna andeks" on liiga palju palutud.
Miks ei saa kõik hästi minna?
Anna andeks, on liiga palju talutud.
Jälle lasid mul end liiga kaua, kaua oodata.
Kella tiksumine peast mind tahab segi ajada.
Tornid kirikutel ammugi on kokku varisend.
Linnamüüridest on jäänud ainult tolmund varemed.
Vaatan, aga ei näe
Kunagi oli üks vale, mida tahtsin hirmsasti uskuda. Oli midagi seesugust, mida mul oli vaja kuulda ja oli keegi, kes mulle seda ütles, inimene, kelle sõnad minu hinges tormi esile kutsusid.
Kuid nüüd, kus aeg on edasi läinud, saan aru, et see kõik oli üks suur vale. Sest kui mina vaatan, siis ma ei näe seda, millest räägiti. Pigem näen kõike muud ja kusagilt ei paista välja see, mida toona uskusin.
Ikka tahad ju uskuda midagi seesugust, mida hingepaituseks vaja on. Aga tegelikku seisu ei saa mitte millegi taha ära peita. Niiet, teen silmad lahti ja vaatan ja pean ilmselt leppima, et see, mida kuulsin, ei ole tõsi, ja minule pole sellist asja ette nähtud.
Kuid nüüd, kus aeg on edasi läinud, saan aru, et see kõik oli üks suur vale. Sest kui mina vaatan, siis ma ei näe seda, millest räägiti. Pigem näen kõike muud ja kusagilt ei paista välja see, mida toona uskusin.
Ikka tahad ju uskuda midagi seesugust, mida hingepaituseks vaja on. Aga tegelikku seisu ei saa mitte millegi taha ära peita. Niiet, teen silmad lahti ja vaatan ja pean ilmselt leppima, et see, mida kuulsin, ei ole tõsi, ja minule pole sellist asja ette nähtud.
Mida veel?
Repliik metsarajalt: "Noh, tüdrukud, jätsite mehed koju õlut jooma?"
SMS telefonis: "... Sinu ilu heaks!"
Kuidas palun? Kes on teile andnud sellise õiguse? Kust tuleb see jultumus?
Ja ikka on nii, et igal sammul laotatakse ette see tõde, mida ignoreerida püüad ja millelt mõtteid eemale viia. Aga pole pääsu kuhugi, tõde tuleb ikka koju kätte, page palju tahad...
Mõnikord on valus olla niivõrd kaugel sellest standardsest ja ühiskonnas heakskiidetud keskmisest inimesest. See teeb lihtsalt haiget, mida kõike eeldatakse ja peetakse iseenesestmõistetavaks.
Sealt siis tulevadki need mõtted minu pähe ja tunded minu südamesse - sobimatu, kohandumatu, hälvik.
Hämmastav on selle asja juures see, et kogu elu olen olnud õnnelik selle üle, et ma olen teistsugune, aga mida aeg edasi, sest enam saan aru, et tuleks olla tavaline, väljapaistmatu, normaalne.
SMS telefonis: "... Sinu ilu heaks!"
Kuidas palun? Kes on teile andnud sellise õiguse? Kust tuleb see jultumus?
Ja ikka on nii, et igal sammul laotatakse ette see tõde, mida ignoreerida püüad ja millelt mõtteid eemale viia. Aga pole pääsu kuhugi, tõde tuleb ikka koju kätte, page palju tahad...
Mõnikord on valus olla niivõrd kaugel sellest standardsest ja ühiskonnas heakskiidetud keskmisest inimesest. See teeb lihtsalt haiget, mida kõike eeldatakse ja peetakse iseenesestmõistetavaks.
Sealt siis tulevadki need mõtted minu pähe ja tunded minu südamesse - sobimatu, kohandumatu, hälvik.
Hämmastav on selle asja juures see, et kogu elu olen olnud õnnelik selle üle, et ma olen teistsugune, aga mida aeg edasi, sest enam saan aru, et tuleks olla tavaline, väljapaistmatu, normaalne.
pühapäev, 6. november 2011
Saabus vaikus
Nüüd, kus kõik on öeldud, on saabunud vaikus. Mul ei olegi enam mitte midagi öelda, sest kõik on öeldud. Kõik, mis ütlemist vajas, on nüüd välja öeldud.
See on hämmastav, et kui enne oleks kogu aeg tahtnud rääkida, ühest ja teisest ja kolmandast asjast, siis nüüd ongi vaid see vaikimise soov, sest rääkida pole enam mitte millestki. Nii oligi minu poolt peaaegu poolteist tundi vaikust, kuigi oleks võinud reageerida, aga minu sees ei olnud isegi ühtegi sõna tekkimas, et vastata neile repliikidele, mis vastust ootasid.
See on hämmastav, et kui enne oleks kogu aeg tahtnud rääkida, ühest ja teisest ja kolmandast asjast, siis nüüd ongi vaid see vaikimise soov, sest rääkida pole enam mitte millestki. Nii oligi minu poolt peaaegu poolteist tundi vaikust, kuigi oleks võinud reageerida, aga minu sees ei olnud isegi ühtegi sõna tekkimas, et vastata neile repliikidele, mis vastust ootasid.
Hingedepäev
Selleaastane hingedepäev oli mitmes mõttes eriline, vähemalt minu jaoks. Sellest sai päev, mis minu elus tähistab pöördepunkti. Kõik asjad, mis hiljem tulevad, on seotud selle päevaga. Kaks olulist teemat, mõlemad sellised, mis hingega otseselt seotud. Mõlema teemaga sai see asi nüüd siis sedasi, et minu hing on rahul. Ma olen teinud kõik endast oleneva ja edaspidine ei sõltu enam minust.
Ehk siis võikski selleaastase hingedepäeva ümber nimetada ka minu hinge päevaks. Hea, et hing sees... (või kas ikka on?)
Ehk siis võikski selleaastase hingedepäeva ümber nimetada ka minu hinge päevaks. Hea, et hing sees... (või kas ikka on?)
Sedasi mulle meeldib!
Ärevus oli hinges, sest see, mis juhtuma pidi hakkama, pidi olema midagi väga hirmsat. Mõtlesin, et kas on ikka hea mõte ronida sellisesse kohta, mida juba eos kartma peaks.
Aga kõigest sellest sõltumata mõtlesin, et lähen vaatan ära, siis vähemalt tean, mis asi see on. Ja kui see asi siis pihta hakkas, siis mõtlesin, et appi, see on ikka nii kaugel sellest, mida mina oskan, et ma lihtsalt ei suudagi hakkama saada. Aga läks aeg edasi ja aina enam tundsin, et see mulle just sobibki. Nii leidsin ennast tunni möödudes juba päris kindla sammuga edasi rühkimas ja juba hakkasin teistele järele jõudma.
Ehk siis taaskord selline tõdemus, et pole mõtet asjadesse eelarvamuslikult suhtuda. Tuleb lihtsalt ära proovida (võib-olla ka mitu korda) ja alles siis oma seisukoht vastu võtta. Ja tõesti, mulle meeldib sedasi, ma saan aru, et teised on ikka mitmekordselt oma oskuste poolest minust üle, aga see annab ju suurepärase võimaluse õppida ja areneda. Lisaks veel see võimsa liikumise tunne kõrvus vihiseva tuulega. VINGE!
Aga kõigest sellest sõltumata mõtlesin, et lähen vaatan ära, siis vähemalt tean, mis asi see on. Ja kui see asi siis pihta hakkas, siis mõtlesin, et appi, see on ikka nii kaugel sellest, mida mina oskan, et ma lihtsalt ei suudagi hakkama saada. Aga läks aeg edasi ja aina enam tundsin, et see mulle just sobibki. Nii leidsin ennast tunni möödudes juba päris kindla sammuga edasi rühkimas ja juba hakkasin teistele järele jõudma.
Ehk siis taaskord selline tõdemus, et pole mõtet asjadesse eelarvamuslikult suhtuda. Tuleb lihtsalt ära proovida (võib-olla ka mitu korda) ja alles siis oma seisukoht vastu võtta. Ja tõesti, mulle meeldib sedasi, ma saan aru, et teised on ikka mitmekordselt oma oskuste poolest minust üle, aga see annab ju suurepärase võimaluse õppida ja areneda. Lisaks veel see võimsa liikumise tunne kõrvus vihiseva tuulega. VINGE!
neljapäev, 3. november 2011
Trikk tehtud
Mulle anti roll kätte, mängiti välja nii, et mina pean seda rolli täitma. Võtsin siis peale pikka mõtlemist selle asja ette. Tegin triki ära, tsirkust täie raha eest.
Hämmastav on see, et ma tulin sellest läbi ilma ühegi kriimuta, ilma ühegi probleemita. Kõrvaltvaataja võiks ju arvata, et kui on ambitsioonid, siis võiks tulemus ju haiget teha. Aga mul ju ei olnud ambitsioone, mul oli vajadus teha seda, mida teised inimesed arvasid, et ma võiks teha ja peaks tegema. Ehk siis läksin asjaga lõpuni välja, sest teised inimesed uskusid minusse. Usk minusse on teistel inimestel jätkuvalt olemas, aga usk minu vastasesse sai selle triki tulemusena küll minema uhutud.
Taaskord ei suuda ma ära imestada, millised on maailma teed ja mõtted inimeste peades. Ja seda ääretut elutarkust ja läbinägelikkust, mis minu sees tallel on. Ka sellistes olukordades ja selliste inimeste puhul, kellega ma isegi otseselt kokku ei puutu.
Samamoodi ei suuda ma ära imestada inimeste ääretut rumalust ja hoolimatust. Muidugi otsustame asjade üle, millest me midagi ei tea, mitte nende sisu, vaid ikka vormi põhjal.
Ja ma tean, kui häbematu oli minu küsimus (ja võib-olla ootamatu), aga mulle tegi lõbu see küsimus ära küsida. Vastus oli ootuspärane, aga mul ei olnud mitte midagi kaotada, seal, sel hetkel. Ega ole tegelikult praegugi.
/Ma tõesti ei kavatse loobuda sellest, et ma võiks sirge seljaga läbi elu astuda, seistes oma seisukohtade eest./
/On olnud suur au näha tõeliselt suurt juhti ja temaga ka koos tööd teha (saan ma praegu iseäranis hästi aru, kuigi-kuigi, hindasin teda juba tookord, kui me koos töötasime)./
Hämmastav on see, et ma tulin sellest läbi ilma ühegi kriimuta, ilma ühegi probleemita. Kõrvaltvaataja võiks ju arvata, et kui on ambitsioonid, siis võiks tulemus ju haiget teha. Aga mul ju ei olnud ambitsioone, mul oli vajadus teha seda, mida teised inimesed arvasid, et ma võiks teha ja peaks tegema. Ehk siis läksin asjaga lõpuni välja, sest teised inimesed uskusid minusse. Usk minusse on teistel inimestel jätkuvalt olemas, aga usk minu vastasesse sai selle triki tulemusena küll minema uhutud.
Taaskord ei suuda ma ära imestada, millised on maailma teed ja mõtted inimeste peades. Ja seda ääretut elutarkust ja läbinägelikkust, mis minu sees tallel on. Ka sellistes olukordades ja selliste inimeste puhul, kellega ma isegi otseselt kokku ei puutu.
Samamoodi ei suuda ma ära imestada inimeste ääretut rumalust ja hoolimatust. Muidugi otsustame asjade üle, millest me midagi ei tea, mitte nende sisu, vaid ikka vormi põhjal.
Ja ma tean, kui häbematu oli minu küsimus (ja võib-olla ootamatu), aga mulle tegi lõbu see küsimus ära küsida. Vastus oli ootuspärane, aga mul ei olnud mitte midagi kaotada, seal, sel hetkel. Ega ole tegelikult praegugi.
/Ma tõesti ei kavatse loobuda sellest, et ma võiks sirge seljaga läbi elu astuda, seistes oma seisukohtade eest./
/On olnud suur au näha tõeliselt suurt juhti ja temaga ka koos tööd teha (saan ma praegu iseäranis hästi aru, kuigi-kuigi, hindasin teda juba tookord, kui me koos töötasime)./
Uskuda horoskoopi?
Praegusel hetkel oma elu peale vaadates tundub mulle, et justkui oleks ma aasta alguses oma selle aasta horoskoopi lugenud ja seal oleks sees olnud lause, et mind ootab ees tööalane muutus. Või luges mulle keegi selle hoopis ette?
Igal juhul on mul kuskil kuklas olemas see mälestus, et selline plaan pidavat mu elul olema. Nüüd, kui elu ongi võtnud sellise suuna, olen ma päris üllatunud ja mul tekib küsimus, et kas tõesti pean ma siis nüüd horoskoope uskuma hakkama.
Eks see muudatus sõltub suures plaanis minust, kas ja kui palju, kuigi initsiatiiv tuleb väljastpoolt, aga mina olen see, kes lõpliku otsuse vastu võtab.
Elu, elu, elu, vimkasid täis, igasse päeva...
Igal juhul on mul kuskil kuklas olemas see mälestus, et selline plaan pidavat mu elul olema. Nüüd, kui elu ongi võtnud sellise suuna, olen ma päris üllatunud ja mul tekib küsimus, et kas tõesti pean ma siis nüüd horoskoope uskuma hakkama.
Eks see muudatus sõltub suures plaanis minust, kas ja kui palju, kuigi initsiatiiv tuleb väljastpoolt, aga mina olen see, kes lõpliku otsuse vastu võtab.
Elu, elu, elu, vimkasid täis, igasse päeva...
esmaspäev, 31. oktoober 2011
Ikka lähen ju...
Kui on keegi hädas ja palub mu abi, siis sõltumata sellest, millised on minu suhted selle inimesega, lähen ikka appi. Selline oli selle laupäeva õhtu moraal. Kui mulle helistati ja paluti abi, et minna traumapunkti. Loomulikult jätsin oma asjad kus see ja teine ning läksin.
Kuigi olen mingitel eluhetkedel arvanud, et mind see konkreetne inimene ja tema saatus ei puuduta, siis tuli välja, et kriisiolukorras olen ikka käepärast olemas. Sest lihtsalt nii need asjad on, sest lihtsalt selline ma olen.
Kuigi olen mingitel eluhetkedel arvanud, et mind see konkreetne inimene ja tema saatus ei puuduta, siis tuli välja, et kriisiolukorras olen ikka käepärast olemas. Sest lihtsalt nii need asjad on, sest lihtsalt selline ma olen.
Ela täna!
See tunne on mu kuklas olemas. Ja selle kohaselt korraldan ka oma elu. Et midagi ei jääks homseks, et midagi ei jääks tegemata.
Ela täna!
Tee täna!
Tee kohe!
Ära oota!
Ära jäta
tegemata!
Ela täna!
Tee täna!
Tee kohe!
Ära oota!
Ära jäta
tegemata!
Fight, Forrest, fight
Sedasi tuleks kurikuulsat filmilauset parafraseerida, kuigi originaal - run, Forrest, run - oleks hetkel asjakohasem. Tegelikult olen ma aga endast väljas ja seda väga mitmel põhjusel. Esiteks ajab mind kurjaks see, et inimesed, kes peaksid teadma ja aru saama, ei vaevugi endale asju selgeks tegema ja on võtnud hoolimatu seisukoha. Siis ajab mind kurjaks see, et inimene, kes peaks teadma ja kellel on võimalus midagi ette võtta, on täiesti saamatu ja oskamatu. Ja ma ei saa sinna mitte midagi parata, kui ma teravaks lähen, kui minu käest küsitakse neid asju, mida peaksid teised tegema. Kõige tipuks veel see, et kogu see asi mõjub igasugusele motivatsioonile absoluutselt laastavalt.
Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.
Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?
Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...
Nii ongi suudetud paari nädalaga kõrge moraali ja hea motiveeritusega inimesest saada ükskõikne tegutseja, kes mõnedel üksikutel hetkedel aktiveerub ja sedagi vaid järjekordse hävingu esilekutsumiseks.
Ja see fight, Forrest, fight hüüe või tunne ei tule mitte kusagilt, sest tekib trots, et kui teised ei hooli, siis milleks peaksin mina sellest hoolima?
Rumalus, kõikehõlmav rumalus on tõesti tore asi. Kas inimesed pole kuulnud midagi sellest, et pole mõtet hakata parandama töötavat masinat? Ju siis vist mitte...
Merca "Mees"
Tuttav tunne, väga tuttav tunne. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi. Täpselt minu mõtted ja tunded, taaskord, ühe raamatu sees. Kuigi veidi toorelt kirja pandud, aga sisu see ei muuda milliseid sõnu kasutada.
Ja taaskord mõte sellest, kas ei olegi siis see, millest ma mõtlen, tõesti võimalik. Juba ainuüksi selle pärast, et mehed ja naised niivõrd erinevalt üles ehitatud on.
Ja taaskord mõte sellest, kas ei olegi siis see, millest ma mõtlen, tõesti võimalik. Juba ainuüksi selle pärast, et mehed ja naised niivõrd erinevalt üles ehitatud on.
Veel üks kiri
Lugesin juba mitmendat korda seda kirja, mille kirjutanud olin. Ja praegu jõudsin mõtteni, et see kiri peaks nüüd olema selge märk sellest, et mul ei ole teisele inimesele mingeid etteheiteid, mingeid nõudmisi, mingeid tingimusi. See kiri on minu kiri, minu tunnetest ja mõtetest. See on kiri minust ja teisest inimesest, nagu mina teda näen.
Eks siis paistab, mis sellest hingedepäevast saab. Kas minustki saab sellel päeval hing või olen sootuks hingetu, igaveseks?
Eks siis paistab, mis sellest hingedepäevast saab. Kas minustki saab sellel päeval hing või olen sootuks hingetu, igaveseks?
Kõrvalseisja
Nii siis see elu ikka on. Alati olen kõrvalseisja ja selleks ma ka jään. Kuigi võin mingites asjades justkui osaline olla, jääb ikka ja alati mu sisse see tunne, et ma seisan kõrval ja pole justkui lõpuni selle kõige sees.
Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.
Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...
Nüüd siis on iseäranis selge märk sellest minu kõrvalseisja rollist see, kui seisan siin oma elu keskel, kui mu pereliikmed korraldavad edukalt oma elu - kes hakkab abielluma, kes hakkab järjekordset last saama. Ja mina olen, ikka ja alati see kõrvalseisja, kellest kõik need elu peamised suunad mööda lähevad.
Öeldakse, et ise olen sellise valiku teinud. Ikka ise olen selle kõik loonud, aga kui elukogemus näitab kätte, et ma teistmoodi ei oskagi, siis kuidas võiks mul üldse kunagi tekkida võimalus saada elu osaliseks? Enne saab elu otsa, kui mina leian kätte selle tee, mida mööda elu sisse minna...
Panna punkt
On tulnud aeg panna punkt. Iga lugu saab kord otsa, igal asjal on oma ots. Kui saabub aeg punkt panna, siis on kena sellest üks ilus sündmus teha. Nõnda saab endalgi sellest kõigest üks ilus meenutus olema. Olgu siis juhtunud mis tahes.
Niiet, punkti panen ma siia:
Niiet, punkti panen ma siia:
neljapäev, 27. oktoober 2011
Tuline õigus
Kui on mõni omadus, mida ma selles elus kindlasti oman, siis see on läbinägelikkus. Mingi aeg tagasi oli siin just üks selliseid hetki, mil tekkis küsimus, et kas see, mida ma kuulsin, ka tegelikult tõelisuseks saab. Tookord ütles sisetunne mulle, et ei saa sest asjast midagi. Nüüdseks ongi selge, et mul oli tuline õigus.
And 12 points go to ME!
And 12 points go to ME!
Mis siis järgmisena?
Kui ma mõnikord endale midagi rõõmustan, siis julgen arvata, et see asi on minu jagu. Viimane nädal on mulle aga näidanud, et võeti mult ilma minupoolse sõnaõiguseta nii üks kui ka teine asi, mille äsja rõõmustanud olin. No eks nad anti mulle ka tagasi, aga seda siis väikeste täienduste järel. Sain ma nende üle siis veidi rõõmustada, kui nad taaskord mu käest ära võeti, et neid veelgi imetleda saaks.
Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.
Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.
Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!
Oleks asi sellega piirdunud, oleks kõik kaunis kena olnud, aga ühel hetkel avastasin, et minu oma jalad, mis on siiani minu enda omad olnud, võeti samamoodi minult ära, kahe mehega kohe, uuriti ja puuriti ja vaadati ja arutati. Ma ei jõudnud selle asja peale isegi reageerida, kui kogu see asjatamine juba pihta hakkas.
Selle peale tekib minul ainult üks küsimus: mis siis järgmisena? Ehk teisisõnu: kustmaalt on tegemist normaalse hoolimisega ja kustmaalt hakkab ahistamine? Ma ei taha seda küsimust isegi mitte küsida, sest see asetaks asjad ikka väga imelikku valgusesse.
Eks ma olen ise ka suures plaanis kõiges selles süüdi, sest ise olen ma ennast selle jama sisse mässinud ja nüüd pean ise sellega hakkama saama. Eluiroonia (või -aroonia) missugune!
Protestivaim ärganud
Vaat nüüd on seis selline, et minus on protestivaim ärganud. Teha pole midagi, kui mulle hakkab vastu see, kuidas asju tehakse ja ma seda teadmist enda sisse jätta ei suuda. Ja eks siis paista, mis sellest kõigest saab. Mitte keegi ei saa mind sundida, tegema neid asju, mida ma teha ei taha.
Ja kõige selle juures paneb mind imestama see, kuidas on võimalik, et inimesed võtavad endale õiguse teiste inimeste eest midagi otsustada. Aga noh, eks ma võin edasi mängida lolli, täpselt seni, kuni aga ise ennast hästi tunnen. Ja mind tõesti ei huvita...
Ja kõige selle juures paneb mind imestama see, kuidas on võimalik, et inimesed võtavad endale õiguse teiste inimeste eest midagi otsustada. Aga noh, eks ma võin edasi mängida lolli, täpselt seni, kuni aga ise ennast hästi tunnen. Ja mind tõesti ei huvita...
neljapäev, 20. oktoober 2011
Kõigepealt pakuksin ma...
See lause tuli mulle täna meelde. Arvestades viimase aja arenguid. Kuidas see siis nüüd käiski? Kui keegi tuleb küsima, et kes võiks mingit asja tegema sobida, siis tuleb igal juhul vastata: "Kõigepealt pakuksin ma muidugi iseennast!"
Kuigi ma pole sedasorti inimene, olen praeguses olukorras täpselt sedasi käitunud. Iseennast välja pakkunud. Kuigi olles lõpuni korrektne, olen vaid nõustunud teiste poolt väljapakutuga. Ehk siis, keegi viskas minu nime õhku ja mina, olles nüüd asja üle pikalt ja põhjalikult järele mõelnud, otsustasin, et olgu siis peale, kui teised juba tahavad ja mõtlevad, siis mina võin ju sellega kaasa minna.
/Kuklas aga tiksub: otsiti lolli ja minu näol ka üsna kiiresti leiti. Vähemalt, ma loodan, saab sellest lolliks olemisest ka mingit kasu./
Kuigi ma pole sedasorti inimene, olen praeguses olukorras täpselt sedasi käitunud. Iseennast välja pakkunud. Kuigi olles lõpuni korrektne, olen vaid nõustunud teiste poolt väljapakutuga. Ehk siis, keegi viskas minu nime õhku ja mina, olles nüüd asja üle pikalt ja põhjalikult järele mõelnud, otsustasin, et olgu siis peale, kui teised juba tahavad ja mõtlevad, siis mina võin ju sellega kaasa minna.
/Kuklas aga tiksub: otsiti lolli ja minu näol ka üsna kiiresti leiti. Vähemalt, ma loodan, saab sellest lolliks olemisest ka mingit kasu./
Kohalikest asjadest
Prantsusmaal ringi käies ja sealse puuviljavaliku seas ringi vaadates tekkis mul küsimus: "Miks nad ainult Itaalia viinamarju müüvad?" Hetke asja üle järele mõelnud, leidsin sobiva vastuse - neil lähevad kõik kohalikud viinamarjad veini tegemiseks, kes neid niisama ikka süüa viitsib.
Meil vist õuntega sama lugu, et õunu, kohalikke, pole poes saada.
Meil vist õuntega sama lugu, et õunu, kohalikke, pole poes saada.
Perspektiiv
Mu kallis liigikaaslane. Kui mulle öeldaks, et ma ei saa enam kunagi sinuga kohtuda, tunneksin ma kahetsust ja tahaksin pikendada koosolemise hetke. Nii peaks tahtma igaüks. "Oh, kui saaks temaga veel kas või hetke rääkida!" Ja veel hetke. Ja veel.
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
Pingetest
"Me vaikime ja tunneme ennast sitasti. Vaikus pikeneb ja muudab iga järgmise potentsiaalse ütluse nii tähtsaks ja lõpuks nii mõttetuks, et me vaikime edasi."
....
"Kurat, me ei saa teineteisele kunagi midagi suvalist öeldud!"
....
"Jah! Juhhaidii! Ükskõik mida. Aga vaat siis läheme kellegagi koos piknikule või ujuma või õhtusöögile ja teeme suuremas seltskonnas vahvasti suu lahti! Ironiseerime, teeme nalja, plägiseme, ja pärast kandub see energia ja kena-olemine inertsist natukeseks ajaks isegi meie omavahelisse suhtlusse. Aga siis saab see jälle otsa. Ja pinge kasvab."
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
....
"Kurat, me ei saa teineteisele kunagi midagi suvalist öeldud!"
....
"Jah! Juhhaidii! Ükskõik mida. Aga vaat siis läheme kellegagi koos piknikule või ujuma või õhtusöögile ja teeme suuremas seltskonnas vahvasti suu lahti! Ironiseerime, teeme nalja, plägiseme, ja pärast kandub see energia ja kena-olemine inertsist natukeseks ajaks isegi meie omavahelisse suhtlusse. Aga siis saab see jälle otsa. Ja pinge kasvab."
/Ahvid ja solidaarsus, Maarja Kangro/
pühapäev, 16. oktoober 2011
Eelarvamused
Mõtlesin ja kaalusin pikalt, mida teha. Olukord oli minu kontrolli alt väljas ja ma ei suutnud otsustada, kas hakata üldse uurima, kas ma saan midagi teha. Mõtlesin mis ma mõtlesin, lõpuks mõtlesin välja, et olgu, ma pean siiski proovima.
Valisin telefoninumbri ja ise olin jätkuvalt kahtlev, kas peaksin seda üldse tegema, mida teha plaanisin. Peagi võeti teises otsas toru. Vastaja oli naisterahvas. Mõtlesin kergendusega: naisterahvas, õnneks, siis saab ehk kergemini. Edasi rääkisin ära, mis mure mul on, ise seejuures jätkuvalt arvates, et ega sellest asjast asja ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui teine pool, minu mure ära kuulanud, vastas kohe: "Pole probleemi, saatke mulle meil vajalike andmetega ja ma saan asja korda ajada."
Vaat sedasi siis, eelarvamused, minu enda kogemuste pealt tekkinud, olid sel puhul asjatud. Miks ma küll nõnda suurt kergendust tundsin, kui vastaja oli naisterahvas, seda ma öelda ei oska, igal juhul tajusin kergenduslaine levimist üle enda sel hetkel, kui naisterahva häält kuulsin. Teisest küljest oli meeldivaks üllatuseks ka see, et probleemi lahendamiseks oldi kohe valmis tegutsema. Tore, suurepärane, märk heast teenindusest.
Ja seekordne õppetund on: mõnikord tuleb eelarvamused kõrvale jätta, sest elu ja inimesed võivad üllatada.
Valisin telefoninumbri ja ise olin jätkuvalt kahtlev, kas peaksin seda üldse tegema, mida teha plaanisin. Peagi võeti teises otsas toru. Vastaja oli naisterahvas. Mõtlesin kergendusega: naisterahvas, õnneks, siis saab ehk kergemini. Edasi rääkisin ära, mis mure mul on, ise seejuures jätkuvalt arvates, et ega sellest asjast asja ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui teine pool, minu mure ära kuulanud, vastas kohe: "Pole probleemi, saatke mulle meil vajalike andmetega ja ma saan asja korda ajada."
Vaat sedasi siis, eelarvamused, minu enda kogemuste pealt tekkinud, olid sel puhul asjatud. Miks ma küll nõnda suurt kergendust tundsin, kui vastaja oli naisterahvas, seda ma öelda ei oska, igal juhul tajusin kergenduslaine levimist üle enda sel hetkel, kui naisterahva häält kuulsin. Teisest küljest oli meeldivaks üllatuseks ka see, et probleemi lahendamiseks oldi kohe valmis tegutsema. Tore, suurepärane, märk heast teenindusest.
Ja seekordne õppetund on: mõnikord tuleb eelarvamused kõrvale jätta, sest elu ja inimesed võivad üllatada.
Kui on mägi, siis...
... tuleb selle otsa ronida. Tuleb ronida päris tippu, enne ei tohi pooleli jätta. Nii leidsin ennast kahel korral tipu poole teel, selge siht silme ees ja jalgades valu, et saaks aga üles.
Eks nõnda need mäed siis "vallutatud" saidki, sihikindla astumisega. Esimene mägi aga asus kohe ise vallutama - kuukera peegeldus merepinnal (terve meri oli hõbevalget värvi) ja selle mõju efektselt raamivad mäed olid need, mis oma iluga hingetuks võtsid. Sellistes öödes on romantikat, sellistes öödes on sädet, peaasi, et on armastajaid, kes seda ära kasutavad. Teine mäevallutus oleks pidanud tooma privaatsuse, eks ta mõneks hetkeks tõigi, aga peamiselt pakkus see päevast päikesesillerdust merel ja avarat vaadet teistele mägedele.
Mul oli juba meelest läinud, kuidas ma mägesid armastan, aga elu ise tuli mulle appi, et meelde tuletada, milline see armastus tegelikult on. Ja eks ma pean selle armastusega nüüd veidi tegelema, üks unistus leidis mu pähe tee, kui lennukiaknast paistvad Alpid ja neis asuvad mägijärved silmale puhkust pakkusid.
Eks nõnda need mäed siis "vallutatud" saidki, sihikindla astumisega. Esimene mägi aga asus kohe ise vallutama - kuukera peegeldus merepinnal (terve meri oli hõbevalget värvi) ja selle mõju efektselt raamivad mäed olid need, mis oma iluga hingetuks võtsid. Sellistes öödes on romantikat, sellistes öödes on sädet, peaasi, et on armastajaid, kes seda ära kasutavad. Teine mäevallutus oleks pidanud tooma privaatsuse, eks ta mõneks hetkeks tõigi, aga peamiselt pakkus see päevast päikesesillerdust merel ja avarat vaadet teistele mägedele.
Mul oli juba meelest läinud, kuidas ma mägesid armastan, aga elu ise tuli mulle appi, et meelde tuletada, milline see armastus tegelikult on. Ja eks ma pean selle armastusega nüüd veidi tegelema, üks unistus leidis mu pähe tee, kui lennukiaknast paistvad Alpid ja neis asuvad mägijärved silmale puhkust pakkusid.
Kahe vahel
Igal hommikul oli mul piltpostkaardile sarnanevat vaadet nautides kahetine tunne. Ühelt poolt oli see ju imeilus - mäed, meri ja palmid. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kas ma tahakski ainult sellist vaadet nautida, kas selline vaade ongi see, mida tahaksin pikemat aega oma silma all näha.
Nii ma siis olingi kahe vahel. Lõpuni ei suutnud mind see kaunis vaade veenda, kuigi ta oli reaalselt olemas ja temaga polnud muud teha, kui ainult nautida.
Samasugune emotsioon oli ka selle taevasinise merega. Ühest küljest vaatad ja vaatad ja ära ei väsi. Teisalt jälle ei tundu see kuidagi reaalne, käega katsutav, selgesti tajutav.
Mis on nende imeilusate asjade juures sellist, mis mind lõpuni ei veena? Või ehk on elukogemus see, mis tekitab kahevahelolekut, kõhklust, usaldamatust?
Nii ma siis olingi kahe vahel. Lõpuni ei suutnud mind see kaunis vaade veenda, kuigi ta oli reaalselt olemas ja temaga polnud muud teha, kui ainult nautida.
Samasugune emotsioon oli ka selle taevasinise merega. Ühest küljest vaatad ja vaatad ja ära ei väsi. Teisalt jälle ei tundu see kuidagi reaalne, käega katsutav, selgesti tajutav.
Mis on nende imeilusate asjade juures sellist, mis mind lõpuni ei veena? Või ehk on elukogemus see, mis tekitab kahevahelolekut, kõhklust, usaldamatust?
Hooaja lõpetamine
Ma ei tea, kas see nüüd siis oligi merehooaja lõpetamine. See pole praegu veel kindel, mulle pakutakse alternatiivset varianti, kuigi ma olen ennast juba teisteks asjadeks ära lubanud, on see variant jätkuvalt õhus ja eks lähiajal paistab, mis saab.
Kui see nüüd aga oli merehooaja lõpetamine, siis oli see täpselt selline, nagu olema pidi - ehk siis see vihm, mis jäi hooaja jooksul krae vahele saamata, tuli maha sellel hooaja arvatavasti viimasel merereisil.
Kuigi võiks arvata, et ega selles vihmas midagi meeldivat olla ei saa, siis seekordne vihm pakkus looduse vaatlemise võlusid - ühest küljest vihma poolt peidetud mäed ja teisest küljest merepinnal hüppavad veepiisad.
Tore merereis hooaja lõpuks!
Kui see nüüd aga oli merehooaja lõpetamine, siis oli see täpselt selline, nagu olema pidi - ehk siis see vihm, mis jäi hooaja jooksul krae vahele saamata, tuli maha sellel hooaja arvatavasti viimasel merereisil.
Kuigi võiks arvata, et ega selles vihmas midagi meeldivat olla ei saa, siis seekordne vihm pakkus looduse vaatlemise võlusid - ühest küljest vihma poolt peidetud mäed ja teisest küljest merepinnal hüppavad veepiisad.
Tore merereis hooaja lõpuks!
Puhas rõõm
Mingi aeg tagasi rõõmustasin endale uue panni. Vana oli ennast juba õhtule seadnud ja ega ma siis saanud tema tahte vastu, lasin ta ära puhkama. Ja siis hakkas pikk ja vaevarikas protsess - uue panni otsimine. Tegelesin selle asjaga suurema ja väiksema entusiasmiga umbes kuu aega, kuni võtsin ennast lõplikult kätte ja saingi endale uue panni rõõmustatud.
Nüüd, kui ta on mul juba tükk aega olnud, võin tõdeda, et see oli küll puhas rõõm - sellise mõnusa panniga saab ikka head sööki valmistada ja hea söök on minusugusele kõhuorjale just mokkamööda.
/Mõnikord läheb mõne asjaga kenasti!/
Nüüd, kui ta on mul juba tükk aega olnud, võin tõdeda, et see oli küll puhas rõõm - sellise mõnusa panniga saab ikka head sööki valmistada ja hea söök on minusugusele kõhuorjale just mokkamööda.
/Mõnikord läheb mõne asjaga kenasti!/
Teeninduse uus tase
Kui ma olen ikka arvanud, et Eestis on teenindusega enamasti halvad lood, siis nüüd, käies Prantsusmaal, saan ma aru, et meil on asjad suurepärases korras. Sellist täielikku ignoreerimist, nagu ma tunda sain, annab ikka leida. Esmalt oli mulje loojaks üks noormees, kes minu teenindamiseks ei suvatsenud oma lodevat asendit muuta ega ka kõrvaklappe peast ära võtta - ilmselgelt oli tal ka olulisemat teha. Järgmiseks mulje loojaks oli bussijuht, kes otsustas, et ta tahab minu antud 1 euro suure matemaatilise tehte tulemusena endale jätta - peale pikka mitmekeelset selgitust sai ta siiski aru, et ta peab mulle ka selle 1 euro tagasi andma, lisaks vahetusrahale (pidasin pika sõja maha ja ma arvan, et kõik teised inimesed, kes tahtsid bussi peale saada, olid selle aja peale, kui meil see vaidlus käis, juba maruvihased, aga kui ma kord juba alustasin, siis ei saanud pidama). Ja punkti pani noormees, kes uimerdas mind teenindades niimoodi, et ma pidin karjuma hakkama.
Selliste kogemuste peale võin vaid tõdeda, et meil pole siin teenindusega häda midagi, sest mingi otsa pealt annab tunda inimeste sisemine viisakus. Kui see minetada, siis läheb asi väga kohutavaks kätte.
/Lisaks siia juurde ka selle kogemuse, kuidas mingid inimesed minust lihtsalt läbi astusid, arvates, et ma olengi lihtsalt postiks loodud ja seisan niisama. Siis veel inimesed, kes lennuki maandumise ajal ennast toolide pealt püsti ajavad ja tahavad midagi pagasiriiulitelt saada. Ja veel inimesed, kes ajavad ennast lennukis püsti enne, kui pole veel kätte jõudnud aeg, et seda teha võiks. Viimaste kogemuste juurde oskasin vaid targutada: "Ülbed pensionärid!"/
Selliste kogemuste peale võin vaid tõdeda, et meil pole siin teenindusega häda midagi, sest mingi otsa pealt annab tunda inimeste sisemine viisakus. Kui see minetada, siis läheb asi väga kohutavaks kätte.
/Lisaks siia juurde ka selle kogemuse, kuidas mingid inimesed minust lihtsalt läbi astusid, arvates, et ma olengi lihtsalt postiks loodud ja seisan niisama. Siis veel inimesed, kes lennuki maandumise ajal ennast toolide pealt püsti ajavad ja tahavad midagi pagasiriiulitelt saada. Ja veel inimesed, kes ajavad ennast lennukis püsti enne, kui pole veel kätte jõudnud aeg, et seda teha võiks. Viimaste kogemuste juurde oskasin vaid targutada: "Ülbed pensionärid!"/
reede, 14. oktoober 2011
Elu paneb mõtlema
Saades seda, millest paljud unistavad, kuid ei saa, ei suuda ma elu üle imestamata ja järele mõtlemata jätta. Minu jaoks tuleb see lihtsalt kätte ja eks ma oskan seda ka hinnata, vaatamata sellele, et ma pole sellest isegi unistanud mitte. Miks mina saan ja teised, kes unistavad, ei saa? Miks peaksin oma pead selliste küsimustega vaevama? Mõtted tulevad ikka pähe, nendeta ei saa. Teiselt poolt aga suudan nende taustal võtta kõik, mida võtta saab, ehk siis süllekukkunud võimalused ära kasutada.
/Ennast kiitmast ma ei väsi/
/Ennast kiitmast ma ei väsi/
Suund on selge
Asju uues valguses nähes, saan nüüd aru, et see tee, mis sai alguse eelmise aasta lõpus, on olnud vaid lähtekohaks sellele suunale, kuhu ma minema pean. Praegu, seistes taaskord kohas, kus on vaja otsustada, mida edasi teha, saan aru, et kõik senine on olnud ettevalmistus ja kuigi otsus on raske, on valik enam-vähem selge. Ja see tähendab ainult ühte asja - üksildust. Aga teha pole midagi, sest aitab juba puhkusest, nüüd on aeg tegutsema hakata ja võtta kõik vaka all hoitud oskused välja.
Veel üks uni
Tänane öö pakkus uut und. Seiklused ja trikid, mida saatis korda inimene, keda juba ammu oma elust kaotama olen hakanud. Tegi je toimetas, just sama hoolimatult, nagu viimasel ajal ikka. Lõpuks veel üks hoolimatu autosõit, mis lõppes auto üle kontrolli kaotamisega.
Sellisest unest pole just kõige meeldivam ärgata, aga eks siis tekib kohe kergndustunne, et see kõik oli vaid uni.
Sellisest unest pole just kõige meeldivam ärgata, aga eks siis tekib kohe kergndustunne, et see kõik oli vaid uni.
Äraolevad inimesed
Unes tuli ta minu juurde, ütles midagi üksnes minule, justkui salatsedes. Inimene, keda ma pole aasta otsa näinud. Kuidas ta mu unne eksis ja miks just nüüd? Vastus on imelihtne - vaadates seda ümbrust siin, olen ennast ikka tema peale mõtlemas leidnud. Niisiis, ei mingit imet, vaid ainult keskkonna mõju.
pühapäev, 9. oktoober 2011
Uutmoodi uni
Alati, kui on vaja reisile minna, on olnud selline uni, et ma mitte kuidagi ei taha õigeks ajaks õigesse kohta jõuda, et reisi alustada. Ajaskaalal on see asi alati olnud enne reisi algusaega. Tänane hommikuuni suutis üllatada. Nägin, et ärkasin alles siis, kui reisi esimene osa oleks pidanud juba läbi olema. Seepeale tuli siis hakata mõtlema selle peale, et mis nüüd siis tegema peaks, variante tundus mitu olevat, kõikse keerulisem tundus olevat küsimus, mis saab pagasist, mis eile registreeritud sai - kuidas ta ilma minuta reisib ja kuidas ma ta lõpuks kätte saada võiks.
Ohtlikud esemed
Enne lendama minemist tehakse ikka turvakontrolli. Olles inimene, kes sageli reisib, arvasin, et tean päris täpselt, mis on lubatud, mis keelatud ja kuidas turvakontrollis käituma peaks. Aga ei, Tallinna lennujaamas suudetakse mind iga kord üllatada - kolme nädala jooksul kolmas kord. Esiti loeti ohtlike esemete hulka raamatud, sest neid oli liiga palju üheskoos, siis ei saanud turvatöötaja minu maakeeles öeldud lihtsast palvest aru ja viimati loeti eriti ohtlikeks õunad ja päikeseprillid. Eks ma saan aru ka, et see, et ma iga kord täienevate (seda küll ainult Tallinna lennujaamas) reeglite peale endast välja lähen, äratab kahtlust, aga ma olen kaitsekihita, mille tulemusena ei saa ma jätta oma nördimust väljendamata, sest tunnen, et minu õiglustunnet on riivatud. Ja eks see on paras pauk eneseteadvusele.
Üks on aga kindel - Tallinna lennujaam suudab alati päeva ära rikkuda.
Üks on aga kindel - Tallinna lennujaam suudab alati päeva ära rikkuda.
reede, 7. oktoober 2011
Õiged sõnad, "vale" saatja
Üks sõnum minu kirjakastist, mis pani mind pisaraid valama:
Palun anna mulle andeks et olen olndud nii loll
palun anna mulle andeks et olin n6nda n6rk
palun anna mulle andeks et polnud julgust
palun anna mulle andeks et tegin sul haiget nii palju
palun anna mulle andeks et ei toetanud sind piisavalt
palun anna mulle andeks et jooksin kui oleks pidanud seisma
palun anna mulle andeks et nutsin kui oleks pidanud naerma
palun anna mulle andeks et karjusin kui oleks pidanud laulma
palun anna mulle andeks et olin liiga k6va kui olek pidanud pehme olema
palun anna mulle andeks et vastan armastusele vihaga
palun anna mulle andeks et ei aidanud kui oleks pidanud
palun anna mulle andeks et viskasin kui oleks pidanud puudma
palun anna mulle andeks et m6tlesin endale kui pidin sinule m6tlema
palun anna mulle andeks et s6in kui oleks pidanud jagama
palun anna mulle andeks et magasin kui oleks pidanud olema 2rkvel
palun anna mulle andeks et hoidsin silmad kinni kui kui oleks pidanud need avama
palun anna mulle andeks et olin kulm kui oleks pidanud olema soe
palun anna mulle andeks et hoidsin ust kui oleks pidanud selle avama
palun anna mulle andeks et lukkasin eemale kui oleks pidanud kallistama
palun anna mulle andeks et vaiksisin kui r22kima pidanud
palun anna mulle andeks et ei n2idanud piisavalt kui palju sa mulle t2hendad
palun anna mulle andeks et v6ttis aega sinu ees vabandada
Muidugi sai andeks antud, aga küsimus on lihtsalt selles, et miks kipuvad need sõnad alles siis tulema, kui minu valulävi on juba ületatud ja ma seepärast olen teravaks läinud.
Kas need sõnad tulevad ka õige "saatja" käest ükskord? Praegu tundub, et see võib ühel hetkel juhtuda.
Palun anna mulle andeks et olen olndud nii loll
palun anna mulle andeks et olin n6nda n6rk
palun anna mulle andeks et polnud julgust
palun anna mulle andeks et tegin sul haiget nii palju
palun anna mulle andeks et ei toetanud sind piisavalt
palun anna mulle andeks et jooksin kui oleks pidanud seisma
palun anna mulle andeks et nutsin kui oleks pidanud naerma
palun anna mulle andeks et karjusin kui oleks pidanud laulma
palun anna mulle andeks et olin liiga k6va kui olek pidanud pehme olema
palun anna mulle andeks et vastan armastusele vihaga
palun anna mulle andeks et ei aidanud kui oleks pidanud
palun anna mulle andeks et viskasin kui oleks pidanud puudma
palun anna mulle andeks et m6tlesin endale kui pidin sinule m6tlema
palun anna mulle andeks et s6in kui oleks pidanud jagama
palun anna mulle andeks et magasin kui oleks pidanud olema 2rkvel
palun anna mulle andeks et hoidsin silmad kinni kui kui oleks pidanud need avama
palun anna mulle andeks et olin kulm kui oleks pidanud olema soe
palun anna mulle andeks et hoidsin ust kui oleks pidanud selle avama
palun anna mulle andeks et lukkasin eemale kui oleks pidanud kallistama
palun anna mulle andeks et vaiksisin kui r22kima pidanud
palun anna mulle andeks et ei n2idanud piisavalt kui palju sa mulle t2hendad
palun anna mulle andeks et v6ttis aega sinu ees vabandada
Muidugi sai andeks antud, aga küsimus on lihtsalt selles, et miks kipuvad need sõnad alles siis tulema, kui minu valulävi on juba ületatud ja ma seepärast olen teravaks läinud.
Kas need sõnad tulevad ka õige "saatja" käest ükskord? Praegu tundub, et see võib ühel hetkel juhtuda.
Ma tahan koju
Tegelikult ei ole see asi alati niimoodi olnud. Vanasti oli ikka sedasi, et oli suur reisiärevus sees ja ikka oli kihk kuhugi minna. Nüüd, ma ei tea, mis niivõrd suuresti muutunud on, ei ole suurt ärevust ja ega hing ihkagi suurt kuhugi kaugele minna.
Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.
Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.
Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")
/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/
Selliste sisemiste tunnete ajel pole imestada, et isegi kahe nädala jooksul Eesti ja muu maailma vahet ringi reisides, tekib ühel hetkel üks väga lihtne soov: "Ma tahan koju!" Soov sügaval südames, ihkamas tagasi siia, kus on hea olla.
Mäletan, kuidas ükskord, kui pidin lennujuhtide streigi tõttu olema ühe lisaöö kodust eemal, olin õnnelik Estonian Airi väikest Fokkerit Helsinki lennuväljal nähes - see oli selge märk sellest, et varsti saab koju. Niimoodi oli see kunagi ammu. Nüüd aga ei tahakski siit kuhugi ära minna, tahakski olla ainult siin.
Ma tean, et vahel on vaja ära käia, et saada aru, kui hea siin on. Samuti tean ma seda, et vahel tuleb ära käia ka selleks, et eemalduda kõigest siinsest. Aga praegu on nii palju asju, millest ma ilma jään, kui mind siin ei ole, ja need ongi need asjad, mille pärast ma ei taha kuhugi ära minna... (vaatamata sellele pakin peagi jälle asjad ja lähen, "sest niimoodi peab")
/Jah, ma tahan koju, aga ma ei tea, kas ma enam kunagi saan KOJU!/
Eesel või lammas
Tegelikult liigutas mind üks lugu lambaks olemisest, ükspäev. Lugesin seda ja sain aru, et olen lammas. Aga nüüd, kui on natuke aeg edasi läinud, olen aru saanud, et ka eesliks nimetada on mind kohane.
Antud juhul muidugi oli nimeks koormaeesel, aga see on omaette lugu. Lihtsalt selle enese kohta tehtud võrdluse peale sain aru, et mõnikord küll koormat kandes võib eesliide ju mu nimel ees olla, aga vaat eesliks olen ma olnud kogu aeg. Eks ikka seesama lugu - kui ikka vead, siis pannakse veel rohkem juurde seda, mis vedamist vajab. Ja oledki eesel valmis, juba sellest hetkest peale, kui midagi vedada võtad. Edasi oled juba "eluaegne" eesel.
Suur tänu, iiiiaahhhh, lasen aga edasi.
Antud juhul muidugi oli nimeks koormaeesel, aga see on omaette lugu. Lihtsalt selle enese kohta tehtud võrdluse peale sain aru, et mõnikord küll koormat kandes võib eesliide ju mu nimel ees olla, aga vaat eesliks olen ma olnud kogu aeg. Eks ikka seesama lugu - kui ikka vead, siis pannakse veel rohkem juurde seda, mis vedamist vajab. Ja oledki eesel valmis, juba sellest hetkest peale, kui midagi vedada võtad. Edasi oled juba "eluaegne" eesel.
Suur tänu, iiiiaahhhh, lasen aga edasi.
Ootamatu tulemus
Selle peale, mis mulle öeldi, ei osanud ma mitte midagi teha. Imestama pani mind vaid see, kuidas ka seekord tahtes olla hoopis teistsuguses olukorras, olen sattunud sellisesse situatsiooni, mida ma mitte kuidagi ette ei kujutanud. Kõik oma mõtted ja teod olin suunanud sootuks mujale. Aga eks see, kes ma olen ja milleks olen, paistab ikka ja alati välja, tahan ma seda või mitte.
Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.
Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?
Ja siis, mõelnud veidi asja üle järele, leidsin, et miks siis mitte ei võiks ma selle mänguga kaasa minna. Miks ma ei võikski teha seda, mida minult justkui oodatakse, aga tegelikult loodetakse, et astun ämbrisse ja suure häbiga pean siis pärast häbenema. Oma elukogemusest tean, et inimesed eksivad. Nad ei tea, milleks ma võimaline olen.
Selle kõige juures - minu oma kogemused ja soovid ja mõtted - on vaja seekord ka ehk üldisemalt mõelda. Selle kõige juures tuleb võib-olla taaskord iseendast kaugeneda, et suures plaanis saaks tulemus hea. Kas ma peaks seda tegema? Kas ma tahan seda teha? Eks kogemus ütleb, et ma lõppkokkuvõttes ikka kannatajaks saan olema ja viimaks pole kedagi, kes mind tänama tuleks, aga kas ainuüksi oma mugavuse ja etteteada tulemuse pärast peaksin loobuma võimalusest teha midagi ära?
Tõestada vastupidist
Nii palju vaeva näha, et tõestada vastupidist. Nii palju vaeva näha, et mind ümber veenda. Selle asemel, et seesama vaev panna hoopis selle alla, et midagi ilusat ja head korda saata.
Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.
Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.
Selline on minu elu. Ikka äraspidine, ikka pea alaspidi, ikka viltu, ikka kiivas.
Ma ju näen, mida tehakse. Ma ju saan aru. Ja seepärast on see, mida tehakse, algusest peale määratud kildudeks purunema, sest ma ei lase ennast sellest kõigest häirida. Miks ma peakski, kui ma tean, milline on eesmärk. Pole minu asi ennast häirida lasta ja teisest küljest on see kõik nii mõttetu - see meelega tehtud äraspidisus.
Tellimine:
Postitused (Atom)