Ikka ja jälle on see sein siin ees. Sõltumata olukorrast ja asjadest. Sein on ees, mis takistab mind edasi liikumast, edasi liikumast sinna, kuhu tahaksin minna. Kui ma tunnen, et sein on ees, siis ma isegi ei hakka minema. Miks peaksin hakkama ennast jõuga kusagilt läbi suruma?
Nii see asi on ja nii ta ilmselt ka jääb. See sein siia ette. Ma tean, et see sein ei ole minu loodud. Ma tean, et minu pärast ei peaks seda seina olemas olema. Aga mis seesugune teadmine mulle ikka annab? Mitte kõige vähematki.
/Kas tõesti siis antipaatilised võimed? Kuhu kadusid sümpaatilised võimed? Telepaatilistest rääkimata.../
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar