Olla väga tundlik

See mõte mu sees hakkas idanema siis, kui tajusin muutust käitumismustris ja sellest on nüüd juba mitmeid nädalaid möödas. Ja sain aru, et ma olengi väga tundlik, iseäranis selles osas, kuidas ma tunnetan teisi inimesi, nende reaktsioone, olekuid ja hoiakuid.

Eilne ja tänane päev aga pakkusid uut vaadet sellele tundlikkusele, sest sain aru, et ainuüksi minu puudutusest (olge see siis füüsiline või mõtteline), võib kõik kokku variseda, kõik loodu põrmu vajuda. Ja see pole sugugi hea tunne ja arusaamine. Iseäranis, kui põrmu vajuvad olulised ja elulised hetked. Muidugi saan taaskord tõdeda, et ikka ise olen ilu tegija.

Aga oma tundlikkusest ei saa ma üle ega ümber. Ja nõnda ma tajungi rohkem, kui see pinnapealne, mis kõik enda alla matma kipub. Ja nagu ikka - elus pole proove, on kohe kõik ja nii, nagu on. Kui läheb rappa, siis ümber või uuesti tegemise võimalust ei ole.