Iga kord Sa tuled mu juurde, kui Sul häda käes on. Siis ma kuulan ja lohutan Sind ja ikka aitan nii, nagu jõuan-jaksan. Ja siis Sa muudkui räägid ja räägid ja mina muudkui kuulan ja räägin ka veidi. Ja siis ütled Sa selliseid sõnu, et ma olen väga oluline inimene Sinu elus. Tore teada, aga mina oma iroonilis-sarkastilises maailmapildis ei saa jätta küsimata küsimust, et miks siis pean ometi mina olema see, kes kontakti otsib, miks ei leia Sa ise mu telefoninumbrit üles, ei võta kätte ja ei helista? Mis takistab Sul seda tegemast?
Ja kui Sa siis jälle mu juurde tuled, siis ma tahaks teada: "Mida Sa vajad? Mida Sa minult vajad?" Ma ei saa aru, ühest küljest muidugi mõistan ma seda, et kui pole suurt sõpru ja lähemat suhtlusringkonda, siis ikka on vaja kedagi, kellega rääkida, asjadest, aga teisest küljest ei saa ma aru, et miks mina peaks sedasi varnast võtta olema. Eks mu maailmapäästja loomus muidugi soosib seesugust lähenemist, aga kui küsida nii sisuliselt, siis mida Sa vajad, minult, kes ma olen tegelikult sootuks teisest maailmast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar