Ka see hetk siin lükkab mind ikka enam lahenduse poole. Selle poole, milleks ma veel valmis ei ole, aga mis ikkagi tulema peab.
Näed ju, see tee, mille olen jalge alla võtnud, hakkab otsa saama. Näed ju, et varsti on käes see punkt, kust ma edasi tulla ei saa. Ja siis ma seisatun, vaatan avali silmi ettepoole, aga mida ma seal näen, seda ma praegu veel ei tea.
Lahendus, ikka otsin ma seda, alati, soovin, et kõik laheneks, annan oma panuse. Ja siis ongi kõik lahenenud ja lahtunud. Ja siis saab tõeks ka see hirmutav mõte, mis mind tabas ühel hetkel keset kõiksust. See mõte, mida ei tohiks tulla mitte kunagi mitte ühegi inimese pähe. See mõte, mis on nii hirmutav, et see mõte iseenesest juba tühistab kogu elu. Sest kui korraga avastad, et ei vaja isegi enam seda, mis annab kogu elule mõtte ja mis elu edasi kannab, siis tühistad sellega ju kogu elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar