Olles suhteliselt sage kontsertide külastaja, tunnen üha enam, et ma ei mõista inimesi. Kuulen hilisemates heietustes, kuidas muusika inimestele meeldib ja kuidas see neid kaasa elama kutsub. Kuid seda rõõmu nad esinejatele ei paku, et oma emotsioone välja näidata.
Mida inimesed kardavad? Mis on see, mis sunnib neid oma tahtmise vastaselt kammitsetult ühe koha peal istuma? Kui nad vaid saaksid üle sisevõitlushetkest, mil konservatiivsus peale jääb, kui häbelikkus asenduks siira rõõmuga, siis nad ju näeksid, et see on hea ja tore ja mõnus.
Julgemalt, inimesed - sellest ei juhtu midagi, et teised teid vaatavad. Küll aga saate omalt poolt anda midagi neile, kelle pärast üldse kontserdile tulnud olete.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar