Ta on alati olemas. Me võtame teda osana oma igapäevasest elust. Ta on siin ju alati olemas olnud ja pole kuskil ära käinud. Ja nii me võtame iseenesestmõistetavalt ühte järjekordset asja, mida oma eluks vajame ja mis tundub väga loomuliku osana sellest, kes me oleme.
Minul vähemalt on merega selline suhe - isegi, kui ma pole merd tükk aega näinud, toidab mind teadmine, et ta on siinsamas lähedal olemas ja kui mul vaid peaks tekkima soov teda näha, tuleb vaid minna ja kohtumine leiabki aset.
Aeg-ajalt aga tuletan endale meelde, et hindaksin rohkem seda avarat vaatevälja, seda ilu, mida meri endas kannab. Nii lasin ennast möödunud nädalavahetuselgi mere kohalolekust haarata - leidsin taaskord, et tema olemasolu siinsamas lähedal on nii loomulik, et ta on justkui pärisosa, ja ilma temata ei kujutaks siin paigas elamist-olemist ettegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar