Éire

Auvõlad on need, mis tuleb esimeses järjekorras likvideerida. Sedasi siis leidsin minagi tee Iirimaale, sest see on koht, kus on võimalik oma elu rajada ja õnne otsida neil Euroopa Liidu kodanikel, kes kusagil mujal oma päritolu pärast või muudel põhjustel ühist teed mööda käia ei saa.

Millise mulje siis jättis minule see saar Atlandi servas, kus rohelised künkad vahelduvad sinakas-rohelise ookeaniga? Iirimaale mineku peamiseks põhjuseks võiks minu arvates olla loodus. Kuna mu võõrustajad olid väga lahked ja sõidutasid mind päris mitmeid sadu kilomeetreid mööda Iirimaad ja iseäranis selle edelarannikut ringi, siis jäi minul üle vaid aknast välja vaadata ning nautida maastiku võlusid. Ühest küljest oli külastatav piirkond künklik ning tekitas avaruse tunde - põnev oli piiluda, mitu küngast igal järgmisel harjal silma hakkab ja millised vaated sealt avanevad. Teisest küljest jälle vaimustasid mind metsad - olles harjunud Eestimaise kõrgete puude ja alt suhteliselt hõreda metsaga, lummasid mind mööda puutüvesid ronivad väädid, mis tekitasid sügava läbikasvamise tunde. Ja loomulikult ookean - milles vesi oli ikka sama värvi, nagu ma mäletasin, lained ikka sama jõulised ja mühisevad, nagu mul meeles oli.

"Laagripaigaks" oli Cork'i linn, mis jättis oma madalate majade ning küngaste vahele ärapeidetusega hubase ning koduse mulje. Samas tundsin puudust rohelusest - tekkis kuidagi selline tunne, et puud-põõsad oleksid miljööle palju juurde andnud.

Tegin väikesest ringreisist ka mõned pildid.