Hea on, kui...

... tead, mida vaja on. Hea on, kui tead, kust saab seda, mida vaja on. Hea on, kui sealt, kust arvad leidvat, mida vaja on, leiad ka selle. Siinkohal mõtlen tänutundega selle peale, et hea on, et on olemas Oomipood - sealt saab, mida vaja on, tõesti. Ja hea on, et ma tean, et on olemas Oomipood ja kus tema esindused parajasti paiknevad, et minna ja saada see, mida vaja on.

Nüüd siis on vajalik jubin lõpuks käes ja tulemus on omast käest näha:

Mis jura see nüüd siis oli?

Kummaline on see, millised on minu arusaamad asjadest. See mõte tuli mulle taaskord pähe, kui asusin vaatama mulle hiljuti kingitud filmi. See film oli minuni jõudnud samal ajal, kui üks teine film, mida sai siin mõni aeg tagasi vaadatud ja mille vaatamise järel sai asi kokku võetud selliselt, et selleks, et aru saada, kui häid filme muidu vaatan, tuleb mõnikord ka vaadata sellist jura.

Kuna see tookordne film ei kandnud endas mingeid suuri ootusi, siis seda lihtsam oli see kogemus endalt heita, aga tolle kingiks saadud filmiga oli lugu sootuks teine. Kui ikka peaosas on Leonardo DiCaprio ja film ise pärineb ajast, mil kolm aastat varem oli Leo teinud suurepärase rolli filmis "What's Eating Gilbert Grape" ja vaid aasta hiljem astus üles filmis "Titanic", siis see kõik lõi ootused filmielamuse saamiseks. Ja eks film pealkirigi "Romeo + Juliet" oli paljulubav.

Vaatasin siis seda filmi või vähemalt püüdsin. Aga mitte kuidagi ei istunud see asi mulle, sest tunne oli täpselt selline, et mis jura see nüüd siis on. See vist läheb samasse ooperisse minu hiljutise elamusega, kui käisin Estonias ooperit "Aida" kuulamas-kaemas - kui klassikast tehakse palagan, siis ma seda vastu võtta ei suuda (mitte et ma arvaks, et ma klassikat teda klassikalisel kujul kuidagi paremini vastu võtaks, sedagi lootust vist pole) ja ikka tekib see tunne, et piir stiilse üle võlli keeramise ja labastamise vahel on ikka nii õhuke, et vaid üksikutel läheb korda hoiduda selle ületamisest, et tulemus erakordse elamuse pakuks.

Ja see viibki mind selleni, et üks sellise üle võlli keeraja on olnud Lars von Trier, filmirežissöör, kes on alati piire tunnetanud ja neist päris uljalt ka üle ratsutanud, kuid siiski suutnud hoiduda labastamisest. Tulemused on olnud sellised, et nad on alati puudutanud, alati mõtlema pannud. Selliste filmitegijate filme ma vaatan ja kui satun ootamatult filmikunsti teise serva, siis on tulemus ikka päris šokeeriv. Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, et on inimesi, kes jälle sedalaadi filme ei talu ega mõista ja selline see elu ongi - igaühele oma.

Raamatud, mis pakuvad enamat

Mulle meeldib ilukirjandus - kellegi mõtted ja ideed, mis on tekkinud ja seejärel kirja pandud. Ilukirjandus, mis pakub võimalust välja astuda igapäevaelust ja võtta vastu üks teine maailm.

Aga mulle meeldib ka, kui raamatud lähevad teistesse valdkondadesse, toovad sisse teisi teemasid, pakuvad enamat, kui vaid lugemismõnu. Seekordne raamat siis Arne Dahl ja "Europa blues". Üks valdkond, kuhu see raamat läheb, nagu selle kirjaniku puhul ikka, on muusika. Seekord siis Miles Davis ja "King of Blue":



Ja üks teine valdkond, mida see raamat pakub, on ajalugu - Euroopa ajalugu. Kuigi seal on teemaks üks konkreetne rahvakild ja tema saatus ja mõningad seigad, mis selle ümber keerlevad, siis puudutab see igaüht meist, sest see on meie kõigi ajalugu, meie kõigi, kes me praegu elame, sõltumata vanusest, sest minevikust me pärineme ja minevikuga oleme me seotud, oma vanemate, vanavanemate, sugulaste, saatuste kaudu.

Pole siis imestada, et selle järel, kui raamatu lugemise lõpetasin, puhkesin ma, endale täiesti ootamatult, nutma - ka sellist emotsiooni pakkus see raamat. Taaskord jooksid niidid kokku ja ju siis vajutas see kõik õigetele nuppudele.

Ah siis sellepärast tume õlu!

Ega ma polnud oma õlleeelistust kunagi väga tõsiselt analüüsinud, et miks just tume õlu ja miks just selline veidi mahedama maistega. Aga nüüd, kui mul oli üks õllepudel pikalt külmikus olnud ja realiseerimistähtaeg oli ammu täis saanud ja tema küpsetamisel-kasutamise-joomiseni ma ei jõudnudki, võtsin ta siis pähe karanud idee kohaselt tarvitusele hoopis peapesuks. Ja-jah, juba vanad eestlased teadsid, et õllega on hea pead pesta, olen minagi mõnikord proovinud, kuigi seejärel tuleb teha järelpesu, sest õllehais pole sugugi see asi, millega koos eksisteerida sooviksin.

Mõeldud-tehtud ja kui ma siis seda tumeda õlle lõhna tajusin, siis korraga tabasin ära põhjuse, miks mulle just tume õlu maitseb. Selle arusaamiseni jõudmise põhjus oli mõned nädalad tagasi mul tarbimisel - ühel avalikul sündmusel sattusin Raasiku õlletehase tehtud kalja otsa, mis maitses tõesti nagu vanasti, siis, kui suurest kaljaankrust sai liitrisesse nõusse kalja kaasa ostetud või siis kohapeal klaasist joodud (nõukogude aja lapsepõlve suured rõõmud). See Raasiku õlletehase kali maitses (ja ka lõhnas) enam-vähem nõnda, nagu see peapesuks kasutatud tume õlu nimega 1795 (tänusõnad lähevad siinkohal Põrgu asjalikule teenindajale, kes aastaid tagasi mulle seesugust häädust tutvustas), ja nii sain nüüd aru, et minu tumeda õlle eelistus tulebki sellest lapsepõlvest pärit maitsest - korraliku kalja maitsest.

Aga muidu oli see peapesuks kasutatud õlu mõeldud hoopis õllekoogi küpsetamiseks, aga see kook tuleb vist küpsetamisele mõni teine kord, kuigi-kuigi praegu on pool õlut veel alles ja võib-olla olekski sobiv hetk üks kook ahju lükata?

Muidugi läheb see kõik suurepäraselt kokku sellega, et praegu Õllesummer käimas on - ajastus on suurepärane, nagu ikka! 

Õhtujutud

Olen nüüd ikka ja aina õhtuid õues veetnud, enamasti mere ääres, oodates loojangut, nautides ilu ja olemist. Iga kord on nende rännakute eel kerge ärevus hinges: "Mis täna küll juhtuma hakkab? Milline lugu täna pajatamisele tuleb?"

Ja kui mõned asjad tunduvad igavad ja mõni asi tundub juba rutiiniks kujunevat, siis seda suurem on mu rõõm selle üle, kui tulevad üllatused ja lood hakkavad ennast lahti kerima. On olnud meeletult meelelisi hetki, on olnud üllatusi ja on olnud avastusi. Kõige enam on aga olnud enese unustamist, sellesse hetke, sellesse aega.

Kuigi need rännakud on kestnud mul nüüdseks juba oma neli kuud, siis alles praegu saan neile anda ühise nimetaja: õhtujutud. Seda suurem rõõm on neist looduse poolt loodud lugudest osa saada, vahetult ja eredalt - sest teadagi olen ma ju lugude peale alati maias olnud.

Need on lood, mis erutavad ja panevad ennast elavana tundma, need on lood, millega on nii lihtne kaasa minna, millest on nõnda lihtne vaimustuda, lood, mis sisaldavad helisid ja vaateid ja lõhnu.

Oi, kuidas eile näiteks meri lõhnas - selline tõeline mere lõhn oli õhus, mida olekski võinud vist sisse hingama jääda! Ja millise lustiga jälgisin seda, kuidas meri lainetas, täiesti risti - taanduv laine lõi pealetuleva laine harja kenasti õhku. Seda lusti jätkus ikka pikalt, tundus, nagu oleks Tallinna laht üks suur kauss, sest kui meri tundus juba rahunevat, tulid taaskord veidi võimsamad lained kohale ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Sellised õhtujutud siis, täiesti parajad ja sobilikud selleks, et seejärel koju tulla, lasta nad kõik endast veelkord läbi ja seejärel rahuliku südamega magama heita.

Killuke imet igas päevas

Igas päevas on killuke imet, vähemalt minul, praegu. Mõnel hetkel on need imed selgesti tajutavad, sellised, mis panevad südame kiiremini põksuma, hinge värelema. Mõned teised imed on aga sootuks teistsugused, neist ei saa sel hetkel, kui nad aset leiavad, suuresti miskit arugi, aga hiljem, kui neile hetkedele tagasi vaadata, siis joonistuvad imed välja, imeliselt ja eriliselt.

Kolm numbrit reas

Vaatasin ja nägin, neid kolme numbrit reas. Need numbrid klappisid kolme numbriga, mis vaatasid mulle vastu veidi eestpoolt. Kolm numbrit ühelt poolt ja kolm numbrit teiselt poolt, täielik kattuvus.

Mida see kõik siis tähendab? Need kolm numbrit polnud sugugi tavalised, vähemalt minu jaoks, vähemalt viimasel ajal küll mitte. Veelgi enam üllatas mind see, et neile kolmele numbrile vastas täpselt samasugune numbrikombinatsioon.

Kas mõnikord on võimalik, et juhtuvad imed, imed, millesse enam ammu uskuda pole julgenud? Kas mõnikord on võimalik, et ongi tõsi see, et tasub oodata ja kannatlik olla?

Kas tõesti teisiti ei saa?

Vaatan enda ümber ringi ja püüan mõistata, et kas tõesti teistmoodi ei saa. Ikka ja jälle käib sama muster läbi, ikka ja jälle näen, et just nõndamoodi peavad need asjad käima. Peab olemas olema üks kindel iseloomujoon, mis kõik paika paneb, kui seda pole, siis ei toimi ega toimu mitte midagi. Minu arusaamadega läheb see iseloomujoon aga sootuks vastuollu, sellest ka siis kõik muu või siis selle kõige muu puudumine.

Ikka ja aina imestan ja mõtlen, et kas tõesti teisiti ei saa, kas ainult niimoodi on see asi võimalik. Kas on need ühesugused näited nii eredad, et teistsugused variandid ei hakka nende vahelt silma? Kummaline, väga kummaline. Kuigi jah, naiivne oleks arvata, nagu oleks elu kuidagi teistpidi seatud.

Elu loomulik osa

Sama muster, samad teemad. Võidelda, sõidelda, viimaks käed üles tõsta ja alla anda, seejuures valjuhäälselt oma protesti avaldades. Ma olen seda kõike näinud küll ja veel. Mida tehakse ja milleks, millal järele antakse ja millal jäädakse endale kindlaks.

Utoopia on see, millest mõtlen, suur utoopia. Seepärast ma olengi sellises seisus, nagu ma praegu olen - kuna näen, et pole võimalik nõnda, nagu mina arvan, siis pigem ärgu üldse olgu.

Ja ometi on see elu loomulik osa, koosolemise loomulik osa. Aga miks pean mina selle keskel ja vahel olema? Milleks on mind vaja sellesse kaasata?

Teisest küljest on huvitav see tähelepanek, mille olen enda jaoks teinud - minu elutee tundub mõne jaoks ikka päris ahvatlev ja võluv. Seeläbi ka ma ise tundun võluv olevat, vist? Irooniat kui palju!

Mis on muutunud?

Mööduvad aastad ja asjad on teistsugused. Ma peaks ju sellega harjunud olema, sellega, et aeg muudab inimesi ja inimsuhteid. Aga iga kord tuleb see minu jaoks justkui üllatus. Mina olen enda arvates suures plaanis ikka samasugune, aga teiste inimeste järgi näen, et on toimunud muutus.

Nõnda ma siis seisin seal, vaatasin ja kuulasin. Ja kui (senist) loomulikku reaktsiooni ei järgnenud, siis lihtsalt kehitasin sisemisest õlgu ja tõdesin omaette: "Mis seal siis ikka! Kui nii, siis nii!"

Kuid suures plaanis teevad need muutused mind siiski kurvaks, sest kui kaob ehedus ja aval suhtumine, siis mis jääb järele. Eks ma saan aru, et põhjuseid ei tule mitte niivõrd minust, kui pigem ümbritsevast keskkonnast, sellest, mis õpetab endale müüre ümber laduma - eks ikka selleks, et elus hakkama saada.

Raamatutest raamatud

Jean-Paul Didierlaurent'i "Ettelugeja 6.27-ses rongis" sattus mu seekordsesse lugemisvalikusse seetõttu, et ta on välja antud ühes sarjas, milles avaldatud raamatuid ikka loen. Ja kui viimase selle sarja raamatu lugemine jäi mul pooleli, sest ma lihtsalt ei jaksanud ja juba olevat järjekordki tekkinud teistest raamatu lugeda soovijatest, siis seekord läks lugu sootuks teisiti.

Kuna lugemine on minu jaoks viimasel ajal kuidagi vaevaline olnud, siis arvasin, et ma enam ei oskagi, enam ei suudagi, süveneda, kirjasõnade kaudu osaks saavat maailma omaks võtta. See raamat aga tõestas vastupidist - et kui on hea raamat, siis loen küll ja hea meelega ja väga kiiresti. Poole päeva raamat oli see, enamat polnudki vaja, neelasin lehekülgi suure huviga ja läbi ta oligi.

See oli raamat minu jaoks, võimaldas samastuda, võimaldas omaks võtta, võimaldas sisse minna. Ja mulle on ikka meeldinud inimesed (antud juhul siis raamatu peategelane), kes ei mõista, kuidas nad võiksid ühiskonda sulanduda, kuidas nad igapäevaselt tunnevad, et kohe üldse ei sobitu (minu peastki käivad sellesuunalised mõtted sageli läbi) ja kuidas nad siis ikkagi leiavad mingi oma tee ja võimaluse elus hakkama saada, päästa ennast läbi selle, et päästavad midagi head ja ilusat, mis on ilmas olemas, aga mis siiski on hukule määratud.

Ja kõige enam meeldib mulle selle raamatu juures raamatute teema, nende väärtuse teema. See raamat saab minu lemmikute seas auväärse koha ühe teise raamatutest rääkiva raamatu, Ray Douglas Bradbury “451 kraadi Fahrenheiti”, kõrval. Mulle need raamatutest rääkivad raamatud meeldivad, sest raamatu kui sellise juures on midagi sellist, mis peab olema osa elust, arvan ma, osa meie eksistentsist. Eks seda teemat võib vähe laiendada ja teha sellise üldistuse, et raamat on ju lugude vestja, kirjasõna kaudu, ja lugusid peab meie elus olema, sest ilma lugudeta pole elu ja ilu ja unistusi ja mälestusi. Mina vist ikka olen lugude usku, mulle tundub, seetõttu raamatudki on minu jaoks olulised.

Mida tohib teha?

Aeg-ajalt tekivad igasugused mõtted pähe. Praegugi, lugedes viimasel ajal oluliseks muutunud terminit vihakõne, hakkasin ma korraga mõtlema, et mida siis tänapäeval üldse enam teha tohib? Kui iga mõtteavalduse või kriitika võib sisuliselt vihakõneks tembeldada. Pole vaja palju fantaasiat, et iga asja tagant viha leida. Ja kui nüüd mõelda, siis kriitikanooltena väljenduv ongi enamasti vist viha emotsioonist kantud.

Siit siis tulebki vist erinevus - viha ja vihkamine on kaks täiesti erinevat asja, minu jaoks vähemalt. Viha on selline hetkeline emotsioon, see, kui mingi olukord ajab närvi, endast välja. Vihkamine on aga juba pikaajaline ja sügavalt teadvustatud tegevus. Just mingi aeg tagasi tuli mul sellel teemal üks põhjalikum väljaütlemine teha - et jah, ma olen ühe inimese peale vihastanud, ühes ja teises olukorras, aga ma ei ole teda vihanud, sest ma ei ole vihkamiseks mingit põhjust näinud. Ja kas isegi siis, kui oleks põhjust vihkamiseks, peab seda ikka tegema? Olen enamasti ikka püüdnud vihkamiseta hakkama saada oma elus, sest vihkamine on selline tunne, mis võtab aega ja energiat.

Viimasel ajal olen ikka tegelenud oma armastuse energia kasvatamisega, ka täiesti teadlikult ennast selles suunas edasi lükanud. Kuid mind häirib see, et nõnda palju mõistmist nõutakse tänapäeval - mis siis, et ma olen ennast ikka väga tolerantseks inimeseks pidanud (mõnes mõttes muidugi olen ma suur konservatiiv ja mõnes teises mõttes jälle paras radikaal), aga sellist asja, nagu vägivald, ma küll tolereerida ei taha, seesugust mõistmist minu sees ei ole. Mul tekib siinkohal veel küsimus, et alternatiivne variant kriitikale tundub olevat kõige mõistmine ja talumine - kas kuidagi neutraalselt ei saaks, kas alati peaks pooli valima? Ja selle juures mul tekibki küsimus, et kas see on vihakõne, kui ma arvan, et vägivald on vale lahendus (võttes sedasi endale õiguse kritiseerida sel moel vägivallatsejat)?

Kõik see lubatu ja lubamatu asi on tänapäeval nii sassis, et mulle tundub, et tuleb taaskord teha tasalülitus, ära nullida see väljastpoolt tulev ja toimetada vaid enda sisemise häälega, mis ütleb päris korrektselt, mis on õige ja mis on väär (mitte et ma sellest niikuinii ei juhinduks, aga mõnikord kipub ühiskondliku surve kotkas ka pea kohal tiibu sahistama). Loodusega on selles osas ikka nii lihtne - tema teeb üheselt selgeks, mida teha tohid ja mida teha ei tohi, mitte mingeid segaseid piirjooni ega arusaamatusi, kunstlikest vahetegemistest rääkimata.

Milles peitub alkoholi võlu?

Ma püüan mõista, tõesti. Nii palju, kui ma ümberringi vaatan, nõnda palju ma seda ka näen, et inimesed ilma alkoholita ei saa ja ei oska ja ei taha. Ja nõnda ma püüangi mõista, milles peitub alkoholi võlu.

See küsimus on mu peas küpsenud tükk aega, sest isegi need, kes on rääkinud, et nad alkoholiga mingit kokkupuudet omada ei taha, on ühel hetkel öelnud, et isutab selle järele. Või siis mõni teine, kelle praegust eluperioodi pidasin alkoholivabaks, on öelnud, et pole nad nii puhtad sellest midagi, on ette tulnud hetki selliseid ja teistsuguseid, mil on ka alkohol, küll vähestes kogustes, aga siiski, nende juurde tee leidnud.

Mina, kelle jaoks jätkuvalt parima maitsega jook on vesi, püüangi aru saada, mis on see võlu, mis inimesi alkoholi juurde tõmbab. Minulgi on vahel, haruharva, see tunne peale tulnud, et tahaks. Nüüd aga juba mitmeid kuid pole sellel teemal aga ühtegi isutamist toimunud. Aga mis minus siis seda tõmmet tekitanud on? Vist lihtsalt tahtmine taaskord proovida - et kas maisteb hea. Võlunud ta mind suurt pole ja nõnda lähebki järgmise korrani see asi.

Aga mis see siis ikkagi on - kas maitse või hetkeline lõõgastumisvõimalus või midagi veel? Kes oskaks mulle selle peale vastata?

Miks peaks minagi hoolima?

Kui ma olen omalt poolt teinud kõik, mis teha annab, siis ei ole ju minu asi hoolida, kui teised ei hooli. Täpselt nii ma seda asja mõtlen ja täpselt nii ma seda asja ka teen.

Lugu siis seesugune, et tuli üks vana asi üles. Mõtlesin, et tegeleks selle asjaga väheke. Või vähemalt tegin ettepaneku, et võiksin selle asjaga tegeleda. Aga kuna keegi mu ettepanekule reageerinud pole, siis ma mõtlen praegu, et ju siis polegi vaja, ju siis on taaskord selline seis, et mina hoolin rohkem, kui vaja oleks või peaks, mõtlen ette rohkem ja arvestan enamaga. Aga, kui pole vaja, siis pole vaja. Jätan siis selle teadmise kuhugi tahaplaanile ja lepin selle teadmisega, et mina tegin kõik endast oleneva.

Peab olema mingi tõmme

Ma olen ikka mõistatanud, mis tõmme küll on inimestel minu külge, et nad peavad ennast minu peal kehtestama ja välja elama. Ja kui ma nende tahtele ei allu, kipuvad nad agressiivseks kätte minema.

Lugu siis seesugune, et olin toimetamas omi toimetamisi, täiesti hõivatud nendega, kui minu juurde saabus meesterahvas koeraga, kes nõudis täiesti iseenesestmõistetavalt, et ma tema koera lendava taldriku puu otsast alla tooksin. Kuna esialgu ikka püüdsin ta mure ära kuulata ja tõdesin siis, et mina ei saa küll aidata, jätkas ta oma joru, et kutsugu ma päästeamet või keegi kohale, et tema koera mänguasi puu otsast alla saaks. Kuna minul polnud aega temaga tegeleda, siis suunati tema juurde turvamehed, kes noogutasid ega teinud midagi muud, kui vaid utsitasid meesterahvast lahkuma. Eks ta siis selle peale ka läks.

Aga mitte eriti pikaks ajaks. Möödusid mõned minutid ja oligi ta tagasi, mina olin selleks ajaks temast juba tükk maad eemal ja nii ta mulle sealt kaugelt karjuski: "Mida Sa kardad seal? Tule ja too see lendav taldrik puu otsast alla!" Õnneks lahendas sel hetkel olukorra mu paarimees, kes siis läkski ja tegeles personaalselt selle mehe ja koera ja puu otsas oleva lendava taldrikuga.

Mind aga pani see olukord mõtlema ja tõsiselt. Mul ikka peab olema mingi seesugune tõmme, et mingid meesterahvad sedasi mind paika panna üritavad. Mis märk see mul küll küljes olla võiks? Ja kuidas on nii, et pealtnäha süütust olukorras on väga kiiresti välja kasvamas midagi ülimalt agressiivset, iseäranis minu puhul, kes ma mingisugust vägivalda taludagi ei suuda? Selles suhtes olen ma aastatega juba oluliselt targemaks saanud, et selliseid meesolevusi ajab iseäranis närvi see, et ma rahulikuks jään ega endast välja lähe.

Oh, uned, oh, uned

Mitu ööd polnud ma und näinud. Kas ma ka maganud olin, see on juba iseküsimus - võib-olla oli uni lihtsalt nii pinnapealne, et unenägudeni see kuidagi ei jõudnud. Täna öösel siis viimaks tuli see unenägudelaviin. Kõik viimaste aegade teemad omavahel segamini. Pealtnähtud glamuurist sisemise karjatuseni - isegi unes oskan ma vanduda ja korralikult. Hämmastaval kombel on inimesi, kes tulevad mulle ligi ja ütlevad, et nad teavad mind ja minu lugu. Lisaks veel üks mõistatuslik Türgi teema - kuigi väidetavalt pole Türgis käinud see inimene, kelle jutust võis seda aimata, üks teine inimene on seal siiski olnud, seda tean kindlasti.

Unenäod, pagemise paik, igapäevasündmuste selgeksmõtlemise paik. Nüüd siis üle tüki aja see võimalus. Kas sai selgem ja parem, seda ei tea, igal juhul olid, nüüd, viimaks, need uned.

Ma tõesti usun!

See suvi on pulmade suvi, saan ma siin ümberringi toimuvast aru. Ja kui üks seesugune pulm oli teatud mõttes üllatus, siis mina, vaadates inimeste peale, usun küll, et nad suudavad ja oskavad koos hakkama saada. Ja seda üllatavam oli minu jaoks see, kui kuulsin, et selle abielu kestvuse teemal oldi valmis kihlvedusid sõlmima.

Muidugi tekitas selline suhtumine minus küsimusi, mida ma enda teada ei jätnud. Eks mulle siis selgitati, miks sellisel arvamusel ollakse. Ja mina siis pidin ütlema, et mina tõesti usun, et need konkreetsed inimesed saavadki oma abieluga hakkama. Ma ei tea, kas ma lihtsalt usun inimestesse või siis sellesse, et antud juhul teavad inimesed väga täpselt miks nad seda teevad ja millised on alternatiivid. Igal juhul, mina hoian küll pöidlad pihus, et neil see asi õnnestuks!

Latist nii ja naa

Lugesin täna ühte artiklit, kus räägiti taaskord sellest, et Eesti naised on meeste jaoks lati liiga kõrgele seadnud ja et seetõttu jäävad lapsed saamata, pere loomata. Et tuleks selle latiga midagi ette võtta.

Mina siin, ilmselgelt liiga kõrge latiga, hakkasin siis selle peale mõtlema. Mitte et ma seda pidevalt niikuinii ei teeks - ei mõtiskleks nende teemade üle, et miks ma siiani üksi olen. Aga see viimaste nädalate meedias üleval olev teema paneb selle asja peale aina enam mõtlema.

Ma pole kunagi arvanud, et midagi saab jõuga. Minu jaoks peavad asjad loomulikud olema. Ja kui nad loomulikud ei ole, siis ma lihtsalt ei saa. Vägisi kedagi armsaks ei tee ja see armsaks saamine/olemine ei sõltu mingitest lattidest, ütleb minu kogemus. Kui ikka ei klapi, siis ei klapi.

Võib-olla ma elan mingis muinasjutulossis, et ma tõesti arvan, et on võimalik see, millest ma unistan, mida ma mõelnud olen. Võib-olla ongi see võimatu illusioon. Aga samas, ainult ma ise saan oma elu selliseks elada.

Ja ma ei taha sellist suhet, nagu ma neid pidevalt kõrvalt näen. Sellist, kus oma partnerit ei austata, kus teda seljataga kirutakse, kus oma tahtmisi taga aetakse. Ma tahan harmooniat ja austust ja lugupidamist, toetamist ja mõistmist, ühiseid arusaamu ja põhimõtteid.

See kõik ei sõltu lattidest mitte kuidagi, sest mul on teatavasti kahe sõela süsteem. Ja kogu selle asja muudab keerulisemaks veel see, et ma tean väga täpselt, mida ma ei taha - mul on liiga palju halbu näiteid siin silma ees, need kogemused välistavad nii paljud "võimalused". Rääkimata muidugi sellest, milline kõva kivi ma oma pehmuses olen. Aga kui õige mees mu kõrval on, siis ei jää sellest kõvaks kiviks olemisest suurt midagi alles, sest siis saab minust korraga voogav vesi (olen näinud ja kogenud).

Aga, eks mehed vist tunnevad sedasi:

Pole siis imestada...

Ma siin mõtlesklesin tükk aega oma vaate üle, et kas see on tõesti võimalik, kas ma ehk olen eksinud. Et peaks olema rohkem sisu, sest ometigi on ju omandatud teadmisi, ühest ja teisest, elust ja asjadest, aga eelmine nädal andis vastuse:



Mõni samm on veel minna, tipp polegi saavutatud. Aga, tubliduse ja visadusega saab vallutatud ka kõige kõrgemad tipud. Arenguruumi on ja kuidas veel...

Aga mis ma siin ikka ironiseerin, pigem on asi minu suures kadeduses. Või siis selles, et ma püüan maha salata üht osa iseendast, seda osa, mis ihkab ennast säravamate sulgedega ehtida. Ja-jah, tõesti-tõesti. Kuigi (seegi puutub, ma praegu suure üllatusega avastasin, teemasse), huvitaval kombel olen viimasel ajal märkama hakanud, et ripsmetušš muudab naiste silmad kuidagi eriti koledaks, iseäranis see selline tükkis ollus, mida enamasti ripsmetele lisada on otsustatud.

Ja friigist on aina suurem friik saamas... Ei tea, kas mõni asi mu jaoks normaalseks ka jääb?

Jant jandi otsa

Viimati raamatukogust laenutatud kolm raamatut sain siis eile läbi loetud. Ja hämmastav on see, et mul nende kolme raamatuga, mis peaksid olema üsna lihtsasti loetavad ja kiiresti läbi saama, läks peaaegu kolm nädalat aega. Ise veel imestasin, et miks see nõnda palju aega võtab, sest enamasti on selle kirjaniku - Darja Dontsova - raamatud ühe õhtuga loetavad.

Arutlesin mis ma arutlesin, lõpuks jõudsin arusaamiseni, et asi oli selles, et raamatud sisaldasid endas janti - üks jant ajas teist taga. Ja mulle jandid sugugi ei meeldi. Need konkreetsed lood olid lisaks kõigele muule veel laialivalguvad ka. Niiet, oodatud lugemismõnu jäi täielikult saamata ja sisuliselt tuli mul ennast neist raamatutest läbi närida.

Aga sellega sugugi ei piirdu mu viimaste nädalate jantide elamused. Käisin siin ükspäev ka ooperit vaatamas, puhas klassika nimega "Aida". Ja kui esimese vaatuse järel tundus mulle, et üle võlli keeramisega oli liiale mindud ja tulemuseks oli labasus, siis teise vaatuse lõpuks leidsin juba, et laval toimuv jant segas mind nõnda palju, et lülitasin selle enda jaoks välja ja võtsin parima osa, st siis muusika ja laulu, ega lasknud ennast segada sellest, mismoodi ooperilauljad laval liikusid ja mida nad seal tegid.

Nõndamoodi ma siis mõtlengi, et mis mul viga on - ei sobi üks ega teine, ei kõrgkultuur ega lihtlabane meelelahutus. Olen vist tõesti liigselt oma mulli sees ega saa sealt välja. Ja (mulle) sobivaid elamusi on aina keerulisem leida...