Ikkagi mees!

Seda lugu võiks jutustada nagu muinasjuttu. Algus võiks olla: elasid kord kaks õde...

Ja kuigi aastaid on läinud ja arusaamatusi on olnud palju, haiget tegemist ja saamist, valesti mõistmist, saabus probleemi tegelik olemus-selgus alles praegu. Ma tean, et ma võin teha kaugeleulatuvaid järeldusi, aga vaid üks lause, kus räägitakse sellest ajast, kui ma olin just täisealiseks saanud, asetas praegu asjad paika.

Lugu siis seesugune, et oli üks sündmus, minu elus väga oluline, võiks nüüd tagantjärele öelda. Ja tuleb välja, et kui ma arvasin esialgu, et see on seotud vaid minu ja ühe mehega, siis nüüd tuleb välja, et sellesse olukorda on kaasatud ka mu enda õde.

Ja kui ma ei ole aru saanud vastasseisust, mida olen kõrvalt näinud ja pole mõistnud, mis selle taga on, kuigi mul oli oma teooria, siis praegu sain aru, milles probleem on, ka sel juhul ja teadmise, et mul on olnud õigus. Puhas naiselik kadedus, muud ei midagi. Nii loomulik, nii iseenesestmõistetav, nii arusaadav. Kõik see vaht, mille taha seda peita üritatakse, ei mängi mingit rolli, aga tuleb välja, et mina osutusin ühel hetkel atraktiivsemaks kui mu vanem õde ja selles ongi kogu asja tuum. Ja mina, rumaluke, ei saanud sellest aru.

Nüüd siis, selle teadmise juures, võin vaid tark olla ja asjadele sootuks teises valguses otsa vaadata. Võib-olla kustutab see nüüd ka kõik teised minevikuvarjud, need olid niigi juba väga nõrgaks jäänud!

Teistmoodi energia

Kui mingit asja on käiatud väga pikalt, siis läheb see asi hapuks. Aga viimaste päevade hingerahu toel leidsin täna, et mul tuleb uus energia selle asja sisse panna, tuleb muuta vaatenurka. Olin seda püüdnud juba tükk aega teha, seda vaatenurga muutmist ja omast arust sellega ka mingi progressi saavutanud, aga täna sain aru, et mul polnud see päris hästi õnnestunud. Täna sain teistsuguse energia asja sisse ja enesesisendus ikka toimib, leidsin lõpuks.

"Whatever the mind can conceive and believe, it can achieve!" /Napoleon Hill/

Märksõnaks on ikka üks teepakisõnum, mida endale meelde pidevalt: "The other person is you!" Lisaks ka see soovitus, et ma usaldaks oma headust.

Palju abi on siinkohal ka sellest, et mu enda hingele on väga pehme pai tehtud, kõige hämmastavamas olukorras. Ja et mul on nii ägedad sõbrad, nagu mul on. Suured tänud ja head mõtted teile kõigile, kus iganes te ka poleks, mida iganes te ka ei teeks!

Ja nüüd ehk on astutud pikk samm sellel teel, millest ükskord mu üks unenägu kõneles - selja taha peidetud noa äravõtmine ja lause sinna juurde: "See perekond ei pea enam haiget saama!"

Milleks mind vaja on?

Viimasel ajal olen tegelenud ühe ammuse suhte lahtiharutamisega. Ja kuigi see pole eriti hästi õnnestunud, oli minu jaoks väga üllatav teada saada, milleks teisele inimesele mind vaja on. Või pigem siis, milleks on suhet minuga vaja, praegusel hetkel. Minevikus võisid soovid olla teistsugused, aga praegusel hetkel on mõte seotud ebamugavate sotsiaalsete olukordadega - teate ju küll, ühine ringkond ja seal siis kaks inimest, kes teineteisega ei suhtle. Minu jaoks tundus see väga jabur põhj(end)us. Eks ma siis sedamoodi ennast ka väljendasin, sest tõesti, ma arvan, et minu väärtus on suurem, kui mingid ebamugavad olukorrad ja nende vältimine. Ja eks ma saan aru, et ma ei saa oma väärtusele väga rõhuda ka, kui ma ei mõista teise inimese väärtust, ei leia seda üles.

Mulle meeldib, kui...

... tegijad toimetavad. Mulle meeldib seda kohe päris heaste kaeda. Veelgi enam meeldib mulle kaeda, kui tegijad, kes mulle meeldivad, toimetavad. Täna siis oli taaskord selline privileeg - tegija, kes ühtlasi on ka tegiija, kes mulle meeldib ja väga, toimetas. Minu osaks oli lihtsalt nautida filigraanset tööd. Kuidas mulle meeldivad sellised vaated. Ja elu on mu vastu ikka helde, vägagi!

Täielik hingerahu

Kuigi võiks arvata, et asjade praegune seis kõigutas mind kuidagi väga oluliselt, oli mu tänane hingeseisund seda ootamatum. Valitses täielik hingerahu - naeratus hiilis justkui iseenesest näole ja paitav päike koos mõnusa merevaatega andsid omalt poolt palju juurde.

Ja läks vaja kahte merereisi, viit ja poolt (mere)tundi, et taibata, miks see nõnda on. Ma sain aru, et kuigi olin enda jaoks teema ära lahendanud, oli mul siiski olnud kahtlus hinges: kas ma olen toiminud õigesti, kas ma olen tegutsenud nõnda, nagu ma kogu hingest tahtnud olen. Ja huvitaval kombel on nüüd kõigi nende minu suunas lennanud süüdistuste ja etteheidete tulemus hoopis vastupidine sellele, mida arvata võiks: minusse need asjad ei mõju, sest ma olen südamega õiget asja ajanud. Ma ei hakka isegi rääkima kogu sellest loogikavigade hulgast, mis minu suunas teele saadetud asjades sees oli - võib-olla seegi teeb minu jaoks asja lihtsamaks, tõmbab emotsioonid maha. Pingeid maandas ka see, et osad asjad olid suisa valed.

Mis selle asjaga siis nüüd on?

Kui ma midagi tahan ja seda ei saa, siis tekib minus ikka väike protestimeeleolu. Ja nüüd siis ongi just üks seesugune asi mu meeli enda külge tõmbamas. Et kuidas on nii, et asi, mis peaks mulle osaks saama, on minust juba kahel väga konkreetsel korral minust väga lähedalt mööda läinud. Mis selle asja mõte on? Mis selle asjaga siis nüüd on? Kas tõesti arvan ma liiga palju sellest, mis mulle osaks peaks saama? Või siis on elul mingi parem variant minu jaoks varuks?

Igal juhul vaatan oma elu kõrvalt ja püüan mõistada, miks asjad on nii, nagu nad on.

Üllatav avastus või siis mitte?

Üks video ja selle vaatamine panid mind mõtlema, et mõni asi lihtsalt on. Lugu siis seesugune, et sattusin Jääaja Keskuses kaema merejää tekkimise videot, mitte eriti hoolikalt vaadates leidsin ennast ühel hetkel mõistmas, et ma tean, kust see video pärit on:



Eks selle peale siis asusin täpsemalt uurima, kas mu mõte on õige. Mida hoolikamalt vaatasin, seda kindlamalt olin veendunud, et ma tean seda kohta, kus see video tehtud on. Ja loomulikult, peagi asetati see video võtmise koht kaardilegi ja mul oli õigus olnud - see jää tekkimise video oli tehtud Keri saarel.

Kogu selle üllatava või tegelikult ikka mitte väga üllatava avastuse käigus - on ju nähtud sedasama vaadet oma silmaga teistel aastaaegadel küll ja veel - jõudsin iseenda üle head meeltki tunda, sest ma ikka tunnen omi paiku. Video lähema kaemise käigus tuli mulle meelde, et ma tegelikult olen seda videot varemgi näinud, otseallikast.

Aga asjad kipuvad ikka meelest ära minema - ühe teise projekti käigus tuletati mulle näiteks meelde, et Keril on umbes sajand tagasi gaasigi leitud ja sellega tuletornis valguse saamiseks.

Veidi tähtsana võisin ennast tunda ka seetõttu, et mul oli parajasti seljas Kerilt suveniiriks rõõmustatud särk. Seegi oli selline südantsoojendav ja veidike sümboolne tõdemus.

Kui juba jagamiseks läks, siis siit ka üks vee "keemise" video, samast kohast:



Ja Katia käis ju ka millalgi külas, temagi visiiti sai fikseeritud:

Taasavastatud kirg

Huvitavaid vaateid pakub ikka elu. Kui ühel hetkel tundub mingi asi olevat täiesti iseenesestmõistetav või lausa üleliigne, siis ootamatute olukordade tulemusena võib ta saada igatsetuks ja ihaldatuks. Kui nüüd olude sunnil üle mitme aja fotoaparaadi kätte sain (ja loodus omalt poolt imeliste vaadetega palju kaasa aitas), tundsin, et minus on pildistamise kirg, mida tuleb vaigistama asuda.

Esialgu arvasin, et see selline hetkeline kiusatus vaid oli, sest mu iidvana mobiiltelefon võimaldab ka pilti teha, aga see pole ikka see - ainult nupule vajutamise võimalus, ei midagi enamat, ei mingeid seadistusi, mängimisi, proovimisi, katsetamisi. Kuigi, emotsiooni edasiandmiseks sobib ju küll:

Ja kõige lihtsam viis kiusatusest jagu saada on muidugi sellele järele anda... Mu viimased päevad on selles osas iseäranis värvikad olnud, andsin veel ühele kirele-kiusatusele järele. Hullumeelsed ideed mõlemad, aga elu on elamiseks ja rõõmu tundmiseks, eks hiljem selgub, mis edasi saama hakkab.

Eks ma saan aru ka sellest, et tulemuseks on veelgi suurem eraldatus, aga las ta siis olla.

Hea on, kui tööd on

Kummaline on see meie elu ikka. Ükspäev rääkisin ühest inimesest, kes oli pikalt tööd otsinud ja nüüd selle siis viimaks leidnud. Ja loomulikult käis selle juurde targutamine: "Hea on, kui tööd on!" Aga see lausekatke pani mind veidi mõtlema - kas pole kentsakas see, et me hindame oma elu või väärtust selle järgi, kas meil on tööd, mida teha. Kas tõesti on siis töö elu ülim eesmärk? Jah, ma saan aru, et teatud mõttes tagab töö turvatunde. Või vähemalt peaks seda tegema. Oma kogemuste pealt võin öelda, et kuigi mul on mingitel perioodidel käed-jalad tööd täis olnud, pole oodatud turvatunnet saabunud - lihtsalt on jäänud töö eest tasu saamata või see tasu saamine lükkunud kuhugi tulevikku.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et kas see tõesti peab olema nii, et on töö, mida teha, et see on hea. Aga kui oleks üldse ilma - umbes paari nädala jagu olen sellises seisus praegu olnud, kus pole suurt midagi asjalikku korda saatnud - ja ei tunne küll, et peaks ennast kuidagi halvasti tundma. Sellest pole vast mõtet üldse kirjutada, et minu mõtted ja teod on praegu pigem hoopis teises suunas teele pannud. Ja enese asjalikuks sundimisega, iseäranis nende kevadiste hetkede taustal, mis ilmal pakkuda on, saavad olema suured raskused (kui nad juba tekkinud pole).

Ikka ise

Eks selline asjade seis, et mul on mingis asjad õigus, on mulle alati meeldinud. Ja nüüd, iroonilisel kombel, on minu üks ütlus osutunud õigemaks, kui kõik teised äraproovitud vahendid ja inimesed.

Lugu siis seesugune, et üks mulle lähedane inimene on oma igapäevaste asjade ja toimetuste juures ikka otsinud abi väljaspoolt. Minulegi on ta selliseid asju soovitanud, kuid ma olen need soovitused ikka kindlalt kõrvale heitnud, sest olen aina elanud selle põhimõttega, et ise pean oma asjadega hakkama saama ja see tähendab ka seda, et kui olen mingi valiku või otsuse teinud, siis pean silmitsi seisma ka tagajärgedega.

Ja nüüd, kui seesama mulle lähedane inimene on käinud ühe targa juurest teise juurde, on selgunud ootamatu tõsiasi, et väljastpoolt ei saagi teda enam keegi aidata, et nüüd tuleb tal ise hakata ennast aitama. Kuigi see peaks olema minu jaoks suur hõiskamise ja targutamise koht, ei ole minus seesugust tunnet ega tahtmist, pigem on see kurva tõsiasja nentimine, sest just praegu vajaks ta minu hinnangul välist abi. Aga, kui ise, siis ikka ise.

Ja mu silme ette kerkib üks teine inimene, üks teine olukord ja minu otseselt lausutud sõnad: "Sul tuleb ennast ise aidata!" Loodetavasti on see olukord nüüdseks lahenenud ja see inimene enese abistamisega hästi hakkama saanud...

Üks nädal, kaks põhimõttelist muutust

Mõnikord on niimoodi, et pika aja jooksul ei toimu mitte midagi. Ja siis, korraga, toimub lühikese aja jooksul palju asju.

Need kaks põhimõttelist muutust, mida minu üks nädal sisaldas, võib kokku võtta elumuutvatena. Ju siis on praegu selline aeg - et tuleb võtta asju kokku ja mõni asi lihtsalt ära teha. Vabastada inimesi nende hirmudest, painetest, lihtsalt ja ilma mingite muude ambitsioonideta.

Missugune võib küll olla teadasaamine, et asjalood polegi nii, nagu nad olla võiksid, nii, nagu on arvatud, et nad on. Iroonilised on need hetked, mõnes mõttes kindlasti - kuidas eeldused osutuvad kõik valeks ja põrmu pudenevad. Aga rohkem on seal vast vabadust, vabanemist, pingelangust.

Kuid minu enda jaoks on neid minevikuvarje küll ja veel. Ja kui ma mõnel hetkel astungi sammu neist eemale, siis saan peagi aru kuivõrd oskamatu ma neil teemadel ikka olen ja pole siis imestada, et ühel hetkel tulevad üle mu huulte sõnad: "Ma ei oska!"

Väärt parimat

Ma tean, et ma olen väärt parimat. Sellena, kes ma olen, sellisena, missugune ma olen. Parimat, minu jaoks.

Nüüd on tulnud aeg, et ma selle kõik saaks. Selle parima, mida ma väärt olen.

Virvendus sellest parimast on mu elust juba läbi käinud, on tulnud aeg selles suunas edasi liikuda.

Ennast tagasi hoida

Kunagi, kui pidin psühholoogilisi teste tegema, sõnas psühholoog mulle kokkuvõtteks: "Kas Sa hoiad ennast tagasi? Sa ei peaks seda tegema." Eks ma siis ütlesin, et on teemasid, milles ma ennast kindlasti tagasi ei hoia.

Kuid on üks valdkond, milles ma ikka ja aina olen püüdnud ennast tagasi hoida - inimeste sildistamine. Lihtsalt, ma tunnen, et kui ma ise olen eksinud ja vigu teinud, pole saanud kunagi öelda, et ma olen täiuslik inimene, kasvõi iseenda jaoks, siis ei saa ma kellegi teise tegudele hinnangut anda, neile silti külge panna. Võib-olla ongi viga selles, et ma usun ja usaldan lõpuni, loodan siiski parimat. Ka siis, kui märgid näitavad midagi muud.

Ega see ei takista mul siiski tundmast kõiki neid tundeid, mis kaasnevad sellega, kui kellegi teod on minu arusaamistest ja tõekspidamistest kaugel. 

Ja loomulikult käib selle kõige juurde ka teadmine, et meil kõigil oma head ja vead, me kõik oleme, nagu oleme, miskit pole sinna parata.

Kui miski muu ei aita ...

... siis tuleb minna rahvuslikule pinnale.

Just seesugust asja kogesin ma, kui siin ükspäev ühele purjus rootslasele püüdsin selgeks teha, et tema seltskonda enam ei soovita. Ma olin viisakas, olin tagasihoidlik, aga siiski järjekindel. Ja tulemuseks oli see, et mulle tehti selgeks, et meie, eestlased, oleme metsa poole, me peades on miskit valesti. Tema, valge rootslasest mees, võib olla, kus tema tahab, ja teha, mis tema tahab. Mingid eestlased ei tule talle ütlema, et ta peaks vabastama koha, mille ta on ebaviisakalt hõivanud. Lisaks sain krae vahele ka teisi sajatusi - et ma olevat kuri inimene ja nõid.

Kõige selle keskel oli üks selline hetk, mil mõtlesin, et mis ma peaksin edasi tegema. Lisaks sellele ka suur ahastus, et miks ma taaskord olen sattunud olukorda, kus ma olen kellegi vahel vahendajaks, lahendan kellegi teise probleeme ja tõmban sellega endale mingisugust jama kaela. Aga see mõte sai päris kiiresti suuna, mida peaksin edasi tegema - kuna teiseks pooleks olid lapsed, siis tundsin, et minul tuleb nende eest seista, neid kaitsta, saagu minust endast siis, mis saab. Võib-olla see oli ka üks põhjustest, miks nimetatud meesterahvas viimaks taltus.

Ja eks ma sain aru ka, et teda ajas närvi see, et ma järjekindel olin ega teinudki seda nägu, et peaksin alandlikult kuhugi laua alla vajuma. Selle meesterahva pere - kui meest talitseda ei anna, siis tuleb ikka pöörduda naisterahvaste poole - muidugi rääkis mulle, et tegemist on kõige lahkema ja leebema inimesega üldse. Võib-olla tõesti, rootslastega suheldes on ta selline, eestlased tundusid tema jaoks olevat alam klass, eks seepärast ka sellised solvangud sellel suunal. Ja mina, alamasse klassi kuuluv naisterahvas, võisin inimese ikka tõesti täiesti endast välja ajada.

Kogu selle asja juures mõtlen ma, et mul ikka on oskus ja anne, sest milleks muuks seda kõike siis nimetada saab - mitte millestki tulevad teemad ülesse, tühja koha pealt tekivad tülid.

Vaid loetud tunnid

Tegin seda, mida ma arvasin, et ma kunagi ei tee. Ja hetkeks süttis lootusesäde. Et ehk on asjad muutunud, ehk on võetud uus suund. Ja läksid vaid loetud tunnid mööda ja saingi teada, et muutunud pole mitte midagi, kõik on endine - see, mis oli, on jätkuvalt, see, mis tuleb, tuleb jätkuvalt. Usk inimestesse ja võimalustesse sai päris kiiresti taaskord maha tallatud.

Taaskord kumab mu peas see küsimus, mida ma olen mitmel korral ka varem küsinud: "Kui lähed teisele poolele 90% teekonnast vastu, siis miks jääb see 10% teiselt poolt siis vastu tulemata?"

Ja kusagil kuklas on mul ikkagi ka tõdemus sellest, et inimene räägib enamasti ikka iseendast. Ja kummaline on see, et mina selle kõige peale hakkan kahtlema, iseendas ja oma mälus. Nii kaugele on siis asi arenenud. Muidugi saan endale kenasti õlale patsutada ja ennast tunnustada selle eest, et mu eneseanalüüs toimib aina efektiivsemalt ja üha kiiremini suudan anda hinnangut iseendale.

Üks mõte on mul selle asja juures veel: käib võitlus võimu pärast, päris korralikult, aga see oli ju ette teada (või julgesin ma tõesti uskuda, et asjad lähevad kuidagi teisiti)? Küsingi siinkohal iseenda käest: kas mul on kindlasti vaja võim enda kätte saada või kas mulle läheb üldse see võitlus korda (seegi on päris adekvaatne küsimus, mulle tundub)?

Nimekiri täieneb

Kui hakkasid ilmnema esimesed märgid, mõtlesin ma, et minu peas on midagi viltu, et ma ilmselt teen liiga kaugeleulatuvaid ja meelevaldseid järeldusi. Aga mida aeg edasi, seda enam nimekiri täieneb. Ja nüüd ma ootan juba pigem sportliku huviga - et kui kaugele see asi siis läheb, mis edasi juhtuma hakkama. Lihtne on teha linnukesi kastidesse ja ära tabada, et see kõik on juba läbi tehtud, see kõik on juba olnud.

Ja kuna see just nõnda on, siis tekib mul küsimus, et kas need asjad niimoodi peavadki käima, kas selline ongi asjade loomulik käik. Eks paistab, mis edasi saama hakkab, niipalju on asjalood muutunud, et ma võtan asju oluliselt rahulikumalt.

Kellegi elu ära rikkuda...

Üks väljend, mida oma eluliste asjade selgitamise juures kasutanud olen, on: "Ma ei taha kellegi elu ära rikkuda!" Iseenesest ju täiesti kena mõte võib see tunduda. Aga elu on ikka aina näidanud kõike muud. Et püüan ma siis või ei püüa, ikka on neid, kelle elu ma ära rikkunud olen.

Eks see kõik (ka see soov ja tahe) tuleb ikka lapsepõlvest. Seda muidugi teadsin ma ammu, et ma olen ühe inimese elu oma sünniga ära rikkunud - ta polnud sugugi kade seda arusaama minuga pidevalt jagama. Alles eelmisel aasta selgus, et ma olen ära rikkunud veel ühe inimese elu. Ja-jah, ainuüksi sellega, et ma siia ilma sündinud olen. Ja kui ma oma eluraja peale tagasi vaatan, siis ühel ja teisel juhul on ikka tekkinud olukordi, kus mina olen olnud selleks, kes on teiste inimeste elu ära rikkunud - küll olen kuskil risti jalus olnud, küll olen liiga otsekoheselt oma seisukohti väljendanud, küll olen kellegi asemel saanud (ameti)kohale, mis oleks pidanud olema kellegi teise oma (kaks erinevat juhtumit, mis viisid täiesti erinevate tagajärgedeni). Kõigi nende asjade juures olen ma olnud mina ise ja tegutsenud oma parima äranägemise järgi, tulemuseks siis see, et kellegi elu on rikutud saanud.

Kummaline on see elu, mis muud. Aga, võib-olla oleks aeg ka sellest lahti lasta, sellest mõttest, et mina võiksin kellegi teise elu ära rikkuda?

Elu kogu oma muutlikkuses

Ühes asjas võib selles elus siin kindel olla - et pole temas mitte midagi kindlat. Kõige suurem muutuja eluvõrrandis on muidugi inimene ise. See, kes ta on, kelleks ta ennast peab. See võib tunduda täiusliku ja kindla ehitisena, aga juba järgmisel hetkel võib see kõik kõikuma lüüa.

Nüüd oleks siis minu kord hoiatussildid püsti lükata, mind ümbritsevat ohutsooni tähistama. Lihtsalt arusaamine iseendast ja sellest, kes ma olen, on praegusel hetkel selline. Ma tean, et tegelikult pole see mingi hea ega helge retk, see on teekond taaskord suunaga allapoole (nagu ma poleks sellel teel juba käinud). Kuigi ma olen endale ikka kõrged eesmärgid seadnud, saan ma aru, et ega ma neid ikka täita suuda, ei suuda olla nende vääriline. Mõnel hetkel julgesin ma hulluke arvata, et ma võin olla midagi enamat, aga reaalsusega tuleb mul ikkagi silmitsi seista, selle eest mul pääsu pole.

Ja ometi on ju neid, kes peavad mind igati vahvaks ja toredaks, heatahtlikuks. Aga see pole praegune teema, see ei puutu praegu asjasse, sest ega nemad ju tea, kes ma tegelikult olen.

Värsid kõik otsas

Täpselt selline tunne ongi, et enam pole ühtegi värssi. Ei riimuvat, ei naasama sõnade ritta seadmisega piirduvat. Mitte midagi ei ole. Mõtteid on, tundeid on, aga kuidagi ei tule nad mu seest välja.

Mingi aeg tagasi juba mõtlesin, et päris huvitav on see, et ma pole tükk aega ühtegi luuletust kirjutanud, pole isegi sellist mõtet pähe tulnud, et tahaks kirjutada, et nüüd kohe-kohe hakkavad luuleread minust välja voolama. Lihtsalt pole ja kõik. Ja ometi on olnud aegu, kus on olnud selline tunne, et kõike, mis tuleb, ei jaksa kirja panna. Kuidas siis praegu seisud sellised on?

Vaata, et Sa ei vaata!

Järjekordne stseen minu elust leidis aset Lasnamäel. Parkisin auto ära ja koherdasin ennast autost välja. Parajasti olid möödumas kaks meesterahvast ja mu pilk jäi neil pidama. Enne, kui ma edasi toimetada jõudsin, saatis üks mööduvatest meestest mu poole lause: "Ära vaata mind nii, nagu ma oleks Sulle 100 eurot võlgu!" Selle peale tegin suured silmad ja laususin: "Ma omast arust küll nii ei vaadanud, nagu Sa oleks mulle 100 eurot võlgu." Meesterahvad astusid edasi, aga moka otsast poetati veidi sisistades: "Vaatasid küll!"

Selle stseeni peale hakkasin ma siis mõtlema, et mis selle kõik siis esile kutsus. Esmalt muidugi mõtlesin, et mis pilguga ma neid tegelasi siis vaatasin, et mu pilk niimoodi häiris. Enda peas olevat konkreetset mõtet ma meelde tuletada ei suutnud, küll aga oli minu tähelepanu haaranud ühe mehe käes olev loomade transportimiseks mõeldud puur - seal oli sees üks väga roheliste silmadega kass. Aga kui mu enda mõtted nüüd kõrvale jätta, siis olukorda veidi sügavamalt analüüsides saan aru, et see olukord polnud kaugel seisust, kus ma oleksin võinud peksa saada. Ja ainuüksi seetõttu, et ma vaatasin, ilmselt siis uuriva pilguga, mis häiris. Või kas siis oli asi minus - autost välja astumas, kontsakingad jalas, mantel seljas, kübarasarnane peakate peas? Mõned päevad varem oli probleemiks haridus, nüüd siis riietus/välimus/olek/pilk.

Muidugi võin kogu selle teema üle võlli keerata ja mõelda ka nõnda, et kui ma olen mitu aega arutlenud selle üle, mis mul viga on, siis nüüd laotakse mulle mu vead teiste inimeste suuläbi konkreetselt ette: haridust liiga palju, liiga korrektne riietus, liiga (ense)kindel olek, liiga terane pilk. Ma arvan, et sellel teemal on nüüd ots lahti tehtud ja täiendusi tuleb küll ja veel.

Kogu olukorrast aga saangi järeldada, et tuleb olla ettevaatlik, ka selles suhtes, kuidas inimesi vaadata, sest kunagi ei või teada, millised mõtted nende peas liiguvad ja mismoodi nad endid puudutatuna tunda võivad.

Vaata, et Sa ei vaata!!!