Bürokraatiast...

Kui kuulsin lugu sellest, kuidas on lood bürokraatiaga Prantsusmaal, siis mõtlesin taaskord, et meil siin on paradiis. Prantsuse bürokraatia tähendab siis seda, et kui inimestele peale karjuda ei mõista, siis võidki vajalikke pabereid ootama jääda. Ja pool aastat ühe mootorrolleri registreerimiseks on täiesti mõistlik aeg. Haigekassakaardi saamiseks pidi minema 2 aastat - ja mina olen osanud kritiseerida Eesti meditsiinisüsteemi, kus on kaks varianti - selleks ajaks, kui saad arsti juurde, oled kas terveks saanud või maha surnud. Oh mind rumalat küll!

Selle kõrval tundub minu kokkupuude Eesti bürokraatiaga - 10 minutit avalduse täitmiseks, 3 päeva avalduse alusel registritunnistuse saamiseks, 10 minutit tehniliseks ülevaatuseks, 10 minutit tehnilise ülevaatuse akti koostamiseks, 2,5 tundi Maanteeametis registreerimisjärjekorras olemiseks ja arvelevõtmiseks - suisa kiirmeetod. Kokkuvõttes läks 5 tööpäeva (millest kaks kulusid puhtalt ootamisele) - eelmisel neljapäeval tegin esimese taotluse ja täna sain vajaliku dokumendi kätte. Eesti bürokraatia on ikka suurepärane - kolme erineva asutusega asjad aetud nagu naksti (miks peab asju ajama kolme erineva asutusega, see on muidugi omaette teema, aga arvestades, et kõigist võimaliseks oli minu puhul kehtiv variant kõige keerulisem, siis on tulemus iseäranis kiiduväärt).

Valus, ai, kui valus

Lootsin leida mõistmist, lootsin leida arusaamist, aga leidsin hoopis selle, et mind sajaga läbi sajatati. Ja see oli valus, ai, kui valus. Niigi raskes olukorras püüdsin leida võimalust saada veidigi mõistmist. Aga sain ainult pragada.

Ja need etteheitvad sõnad mu suust - Sind polnud mul ju kusagilt võtta - jäid tulemata. Samamoodi ei saanud ma lausutud ka mitte ühtegi teist sõna, mida oleksin tahtnud. Iseäranis aga abipalvet ei tulnud üle mu huulte, sest mõistsin, et see oleks langenud vaid kuumale kerisele ja haihtunud hetkega.

Hiljem kogu olukorra peale vaadates sain muidugi aru, et pragati mind seepärast, et ma mõtlematult käitusin. Ja et hoolitakse. Aga raske on see elu sel moel - kui abikätt justkui pakutakse, aga kui seda reaalselt vaja läheb, ei hakka see kuskil silma.

Kas ainult sedasi?

Tulevad laused, ühes rivis. Mina pikin küsimuse vahele. Siis tulevad järgmised laused. Neid kuulates saan aru, et ma peangi kogu aeg endale aega välja nõutama, sest muidu mulle seda lihtsalt ei anta. Miks peab see siis niimoodi olema?

Kuidas küll sobituda sinna, kuhu ei sobi? Kui mitmeid kordi olen endale öelnud, et aitab, ja ometi leian ennast taaskord samast olukorrast, saades aru, et ma olen võimetu selle suhtes, et minna ja olla nii, nagu mõistus mulle ütleb, et olema peaks. Süda kisub ikka sinna...

Väiksusest aru saada

Kui minu ette pandi ajaskaala, siis sain aru, et mina olen sellel skaalal olematu. Niimoodi, vaid ühe lausega, tehti mulle jälle selgeks see, milline on minu koht. Või siis pigem seda, et mul ei ole oma kohta, sest minuga ei ole nii pikka ajalugu.

Kui ennemalt olen ikka tundnud seda tunnet, et aeg on see, mis mind mingitest inimestest lahutab - need puuduvad kogemused - siis nüüd, kui mul seda tunnet ei ole, leitakse ikka ja jälle see võimalus minus sellist tunnet tekitada.

Jah, pole minu jaoks kohta... Aga miks ma siis ikka ja jälle seda kohta endale nõutan? Vaat sellest rumalast peaga vastu seina jooksmisest ei saa ma aru. Pidasin ennast targemaks, arvasin endast enamat, aga nüüd olen aru saanud, et ei ole mul seda tarkust.

Koha kättenäitaja

Kui rääkisin inimestele sellest, milliseid ameteid oma elu jooksul pidanud olen, siis ühest tööotsast hakkasid nad kohe kinni. Lugu siis selline, et pidin neile selgitama, milliseid asju ma tegin Kinoliidus töötades. Ja sealt see siis tuligi, läbi mitme tõlgenduse ja konkreetsetesse hetkedesse varjundite loomise sai tulemuseks: koha kättenäitaja.

Eks ma tean väga hästi oma halba kommet teistele koht kätte näidata. Ju siis on see soodumus mul kogu aeg sees olnud. Aga selleks, et inimestega niimoodi ei juhtuks, peaksid nad ikka omama adekvaatset hinnangut endale ja oma tegevusele.

Tean, et lähen üsna sageli üle piiri. Aga ehk leevendab olukorda teadmine, et ma ise sellest aru saan, ja vajadusel ka vabandust palun....

Ükski kord...

Sellel hetkel, seal olles, sain aru, et kõik see, mida olin arvanud ja ette kujutanud, on tegelikult olemas. Ongi olemas sellised väärtushinnangud ja tõekspidamised, arusaamad ja moraalinormid, mida ikka olen hinnanud. Ja ongi olemas inimesed, kes nende kohaselt elavad.

Mul on hea meel, et ma selle kinnituse sain. Mul on hea meel, et ükski kord on asjalood sedasi, et ma ei ole endale mingeid asju ette kujutanud või loonud endale mingit illusiooni.

See kõik, mis toimus, oli suurepärane näide sellest, kuidas võibki olla. Kuidas võibki leida inimesi, kellega klapid just oma põhiliste maailmavaateliste arusaamade tõttu.

Olla sellega koos, keda...

...tõeliselt armastad.

Need on sõnad laulust, mis mulle sünnipäeva puhul välja valiti. Praegu lähevad nad iseäranis täppi.

Jah, mul oli see rõõm, olla koos sellega, keda ma tõeliselt armastan, olla tema läheduses, olla temaga koos. See on väga hea tunne. Olla koos sedasi, et me teineteist mõistame ja teineteist hoiame. Minna nii sügavale teineteise maailma sisse, iga kord, kui on võimalus kõik tõkked tee pealt ära koristada.

Saada aru sellest, et vaatamata sellele, mida ta räägib, annavad tema teod tunnistust sellest, kuidas ta mind armastab. Kuidas ta tahab, et mul oleks hea. Kuidas ja mida ta minust teistele rääkinud on. Niimoodi on mul ju lihtne, lihtsalt olla ja tema kiituse kiiluvees särada.

Saada aru sellest, et vaatamata kõigele on siiski olemas võimalus, kuidas see asi toimida võiks.

Sõge seiklus

Pidu tuleb endale ikka ise teha.

Esimese peotooni andis kätte juba tuttav olukord sadamas - ikka sama lugu, tuleb sattuda pillimeestega sama praami peale. Mis siis sellest, et olid mitte nii tuttavad pillimehed, aga kuna suund oli sama, siis ajas ikka muigama küll.

Noh, eks ma siis võtsin jalad kõhu alt välja (või siis julguse kokku) ja läksin kaema, mis toimub ja kus toimub. Ja esialgu tundus, et ei toimu, midagi. Aga siis hakkas toimuma. Kõigepealt täielik showprogramm, spetsiaalselt minule, pealkirjaga "Eesti kalamees on tantsulõvi". Ah, imetlusväärne. Seejärel arvukad tantsukeerutamise harjutused tantsupõrandal, mis said kroonitud kahe kasseti ja ühe plaadiga. Ja nii edasi...

Ühest meeletusest sai üks vahva pidu, toredate inimeste seltsis sõgedate kombe kohaselt lõpetades hommikul paadi treileri peale laadimise ja just-just peaaegu kuivaks saanud teksade taaskordse märjakstegemisega. Suur tänu suurepärastele kalameestele (oh, kui nad ise seda loeksid, saaksin ma kohe vastu päid ja jalgu, sest ise tähistasid nad ennast suur "L" tähega, aga minu hindamiskriteeriumid on vähe teised) vahva õhtu, öö ja hommiku eest!

Armastust täis

Kuulates lugu, ühe inimese elulugu, valgus mu süda armastust täis. Valgus täis selle inimese pärast, kes vaatamata sellele, mis on tema elus juhtunud, on selline suurepärane inimene, nagu ta tänasel päeval on. Ja veel enam valgus mu süda täis armastust, kui seda lugu kuulasin, sellest inimesest ajendatuna, kes on ennegi minu armastuseluugid valla lükanud.

Kogu see lugu lõppes, nagu ikka, paradoksiga.

Aga suurt ja sügavat armastuse voolamist südamesse see ei seganud...

Ma vajan...

Ma tean juba praegu,
et vajan
tuge ja toetust,
aga elu teeb nii,
et see, mida vajan,
jääb saamata,
ja pole vaja kaevata,
sest ise olen
oma elu vildakalt
elanud...

Head otsides

Parandamatu optimistina hakkasin tekkinud olukorras kohe otsima häid külgi. Miks on hea see lahendus, mis tekkima kipub. Eks on minulgi olnud omad hirmud ja seetõttu oskan päris kiiresti leida põhjuseid, miks just selline olukord soodsaks osutuda võib.

Ise aga imestan enda üle - kuidas ma ikka oskan. Ja milleks see kõik vajalik on...

On õnn...

On Sinu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui Sa lausud need sõnad. On minu õnn, et Sa ei näe mu silmi, sel hetkel, kui ma kuulen neid sõnu.

Päikeseprillid, mida muidu ikka peetakse ebaviisakuse märgiks, päästavad meid teineteisele silma vaatamast, sel tõehetkel.

Ja automaatselt on minust väljas need sõnad, need, mida ütlema pean. Loodan, et hääletoon ei reeda seda, mida silmad koheselt reetnud oleks.

Sellel hetkel aga saan aru, kui naiivne ma olnud olen... Seepärast ongi tegemist tõehetkega.

Küsimus on prioriteetides ja see siin ongi tõehetk, et saada teada mitmes olen mina prioriteetide järjekorras. See paneb väga selgele mõõdupuule ka selle, kui suur on minu naiivsus olnud...

Valgus paistab

Valgus paistab, tunneli lõpust. Enam pole palju jäänud. Natukene veel ja ongi kõik. Siis on pimedus läbi ja algab valguse aeg, hingamise aeg. Vaid viimased pingutused veel, siis lõpeb kõik ära.

Kättemaksusoov

Nüüd, kui tekkidavõiv olukord on minu ette laiali laotatud, olen endas avastanud soovi kätte maksta. Soov on nii selge ja lihtne, et nii loomulik oleks selle soovi kohaselt talitada. Miks ma peaksin vaeva nägema, kui on neid inimesi, kes peavad vaeva nägema? Las need asjad siis olla neile parajaks proovikiviks.

Nii lihtne oleks mul praegu jätta need asjad, mis on ebamugavad ja nõuavad suurt tähelepanu, tegemata. Kas ma reaalselt ka seda teen ja kas ma teen seda puhtast soovist kätte maksta, seda ei oska ma praegu arvata, aga aega pole enam palju ja eks siis peagi saab selgeks, kas lasen ennast madalatel inimlikel instinktidel kanda või olen suurem inimene ja teen ära kõik, mis võimalik.

Tegelikult on kõik need emotsioonid võib-olla ennatlikud, sest olukord võib laheneda sootuks teisiti. Aeg näitab ja annab vastused.

Stoiline rahu

Nüüd, kui olen näinud, milleni kõik see ilmaelu on viinud, sain ma tagasi stoilise rahu. Teades, mis on minu panus, teades, kes ma olen ja mida väärt. Teades ja aru saades, et mina elangi oma väärtushinnangutega kuskil teises maailmas ja see, mis toimub reaalsuses, ei ole kuidagi vastavuses sellega, millised on inimeste teadmised-oskused-isiksuseomadused, siis võin kõike edaspidi toimuvat stoilise rahuga jälgida. Rahu saavutasin seeläbi, et sain kindluse, et minu sees olnud nüüdseks imeväikesed kahtlused on mõttetud ja mina olen kõigest hoolinud enam kui kõik need, kelle asi oleks hoolida.

Oma arvamuse väljaütlemine

Ma olen väga karm, aga teha pole midagi. Kui ikka olukord on selline, et inimene mingite oma hirmude pärast hakkab tegelema asjaga, millega ta hakkama ei saa, siis tuleb ju oma seisukohaga välja tulla. Hetkekski ei tekkinud mul kahtlust, kas see, mida ma teen, on õige või vale. Või kas ma peaks midagi ütlemata jätma. Nähes seda, kuidas inimene ei anna endale aru, mida ta tegemas on, siis tuleb ta ju kuidagi maa peale tagasi tuua. Mul ei pruugi ju õigus olla, aga oma arvamus mul on ja selle ütlesin ma nüüd välja. Võib-olla oli siin ka see asi, et ma ennast kuidagi ahistatuna tundsin selle pärast, et mind eelnevalt riidlemiseks ette oli võetud, justkui peaks ma ennast halvasti tundma vaid iseenda vajadustest lähtuva otsuse tegemisel.

Juhid on oma töötajaid väärt

Kui olin esimesest vihast üle saanud ja asja üle järele mõtlesin, siis leidsin, et ju siis nii pidigi minema. Kui muidu öeldakse, et rahvas on oma valitsejaid väärt, siis tänane päev viis mind tõdemuseni, et ka juhid on oma töötajaid väärt. Ehk siis see, et toimetama asuvad inimesed, kellest ükski ei taha vastutust võtta ja keegi ei ole valmis asjade vedamisega tegelema hakkama, samamoodi ka see, et tegeletakse vingerdamisega ja soositud on inimesed, kes ei julge või ei taha olla oma selge ja sirge seisukohaga, näitas mulle kätte, et ju siis peabki asi nii olema.

Ehk siis see, mis toimub juhtide tasemel ja see, milline on nende nägemus asjast, viibki välja praeguse tulemuseni. Ja tegelikult on ju see hea, et õiged inimesed leiavad koha selles praeguses keskkonnas. Seda enam võin ma ju ainult heameelt tunda selle üle, et mina saan minna sirge seljaga ja iseendaga rahulolevalt, et mina pole paindunud paine all ja võingi lõpuni olla selline, nagu ma olen. Edasi aga ongi siis asi lihtsalt selline, et teistsuguste arusaamistega inimesed teevad asju ja las nad siis teevad, sest poliitika on muutunud ja samamoodi ka väärtushinnangud.

Segased ajad...

Kui mingi hetk tagasi jõudsin tõdemuseni, et segastel aegadel on see hea omadus, et saad teada, millised inimesed ümberringi on, siis täna sain sellele taaskord kinnitust.

Kurb oli tõdeda, et minu arvamus ühest inimesest langes selle tulemusena hoogsasti, aga siiski oli mul ka hea meel - selle üle, et see, kui ebakindel või salakaval võib mõni inimene olla, selgus praegu, minu jaoks rahulikes tingimustes, kui et ma oleks pidanud seda teada saama mingil minu jaoks kriitilisel ja olulisel hetkel.

Eks ma sain pärast ka ise aru, et ma ise olen oma kõrgete moraalsete nõudmistega oma elu keeruliseks elanud ja tegelikult peaks minagi teiste seljas liugu laskma ja korraldama oma elu võimalikult lihtsalt.

Praktiline väärtus

Tänane päev, oma kogemuste läbi, pani mind iseäranis mõtlema selle peale, milline on see praktiline väärtus, mida ma saavutan oma igapäevase tööga.

Ühest küljest saan aru, mis on selle töö eesmärk ja mõte, aga teisest küljest püüaksin ikka arvata enamat, kui pelk arusaamiste muutus. Lisaks mõtlen, et mis võiks olla kasu sellest, et saab tegeletud bürokraatiaga, kirjutatud, räägitud, nõupidamisi peetud. Praktilist väärtust, maailma paremaks tegemist aga tundub see tegevus praegusel hetkel endas ei kanna.

Jah, sellisele arusaamisele jõudmine ehk annabki mu enda jaoks vastuse, miks olen ennast ammendanud ja miks minu igapäevane töö on minu jaoks ennast ammendanud. See on ka ehk selge märk sellest, millisesse suunda olen minemas.

Ilmaelu ilu

Jah, inimesi on igasuguseid. Selline on tõdemus tänasest päevast. Olles näinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi, ei oleks ma arvanud, et ma võin veel sedasi üllatuda.

Kas tõesti on olemas ka veel selliseid inimesi? Kas on olemas inimest, kelle ülbust ei anna isegi mitte millegagi mõõta? Kas tõesti teevad sellised inimesed tööd kusagil ja saavad palka sellise asja eest? Kes küll on sellise inimese tööle võtnud ja milline on sellise inimese panus sellele, mida me kõik saavutada suudame?

Küsimusi on, aga vastuseid pole mitte kusagilt võtta...