Nüüd viimaks

Lubati, et tulevad. Ja tulidki, nüüd viimaks ometi. Ma poleks osanud arvata, et sedasi... Lubadus, nagu alati, sai täidetud.

Te ajate midagi segamini. Te otsite kedagi teist. Pole üldse oluline - põhirepliik sobib ka siia. Kui pole oluline, siis on ehk veelgi olulisem? Kuidas see juhtus? Miks see juhtus? Miks see nüüd siis sedasi on? Pelgan seda, see on veidi hirmutav. Minevikuvarjud hiilivad ringi.

Usalda ennast, usalda teisi ja kõik läheb hästi. Ja lase endast välja kõik see, mis tahab välja pääseda.

Pisarad voolavad,
nii esimest korda nutan,
varemgi on pisarad
olnud voolamas,
aga rõõmu pärast
pole niisama langenud
sisemise õnne pisarad,
kogu hingest nutta saanud.

Saaks vaid

Saaks vaid öelda: "Seis,
võtame algusest peale."
Aga ei saa öelda nii,
elus puudub teine duubel
ja kaasnev võimalus
asjaga uuesti peale hakata,
tead seda ja ennast kirud,
kuis kohe hästi ei suuda.

Kõigeks valmis

Sisteem on kord, ütleb juba Joosep Toots "Suves". Sisteem võiks olla. Igapäevases korratuses proovingi sisteemi luua. Või vähemalt liiguvad mu peas mõtted sellest, milline peaks olema konkreetse päeva plaan ja millised toimetused tehtud peavad saama. Aga elu teeb oma parandused ja nii leian õhtul, et suurem osa sellest, mis kavas oli, on tegemata.

Nii peangi igat päeva alustama teadmisega, et tuleb kõigeks valmis olla. Ju siis need asjad, mis ise välja mõelnud olen, pole sedavõrd olulised ja kiireloomulised, et need just sel päeval tehtud peaksid saama. Ja las nad olla, sest tulevad vahvamad ja põnevamad asjad vahele.

Rahulolutunne

Nii vähe ongi vaja - lasta oma kätel käia, toimetada veidi ning valmis on see, mille tegemise pigem kellelegi teisele oleksid jätnud. Aga kui pole valikut, sest aeg pressib peale, siis tuleb ära teha see, mis tegemist vajab.

Hea on see tunne, millega saad pärast oma tehtule tagasi vaadata - sügav rahulolutunne südames on selle asja nimi.

Eluteater

On lava. On eesriie. On valgusvihus viibijad ja on need, kes on parajasti varjus. On need, kes stseeni sisse astuvad. On needki, kes parajasti stseenist lahkuvad. On repliigid, mida vahetatakse. On taandumist ja on esiletõusmist. On peidetud alltekst ja on sõnad, mida pole vaja välja öelda. Sellest saaks ühe lavastuse kokku panna.

Ma ei tea, kust tuleb see analoogia. Ma ei tea, millest sellised seosed. Tean vaid, et neid hetki juhitaks justkui lava tagant, nagu oleks lavastaja käsi mängus. Ajastus on märksõnaks - ei ühtegi liigset sekundit, kõik on täpselt läbi kaalutud ja välja arvutatud.

Jagatud rõõm

Rõõm jagatud,
rõõmus tuju,
särav naeratus,
säravad silmad -
nõnda saan
ikka õnnelikumaks.

On õige see,
et leida rõõmu
Sa ise võid
kõige paremini siis,
kui teistele rõõmu
kogu südamest teed.

Ja on tõesti tore,
kui leidub neid,
kes hindavad seda,
et head teed Sa,
ja pakutud rõõmu
lahkelt võtavad vastu.
/26.02.2009 - ehk siis, kui keegi veel aru ei saanud, siis suur tänu kõigile asjaosalistele eilse mõnusa ja hingekosutava õhtu eest. Aitäh teadmise ja tunde eest, et mul on oma kindel koht!/

Kindlalt olla ise

Ootamatu küll, kuid viimasel ajal olen avastanud, et mu kindel soov ja tundmine, et tahan olla mina ise igas olukorras, on mulle andnud nii palju juurde. Olen avastanud, et oma soovide väljendamine on lihtne ja enamasti järgneb sellisele eneseväljendusele ka tahtmiste täitumine. Samas olen ka ennast kokku võtnud ja avastanud, et ise julgelt ja sirge seljaga võimalikele "ohuolukordadele" vastu astudes lahenevad need alati positiivselt.

Kuigi vahel on ka tagasilööke, leian siiski aina kindlamalt, et minu valitud rada on õige ja selle peal käimine muutub üha nauditavamaks. Nõnda naudingi kindlat iseolemist (ja on puhas juhus, et sai 24. veebruaril käidud Ajaloomuuseumis kaemas näitust "Iseolemise tahe").

Otsustavad teised

Kui ise olen otsustusvõimetu, siis teevad minu eest otsuse teised. Jälle tekkis olukord, kus mõtlesin, et kui elu tahab, siis saan seda, mida tahan. Lasen päevadel omasoodu kulgeda ja vaatan, mis sest kõigest siis viimaks välja tuleb. Möödus vaid lühike aeg ja juba oligi jälle võimalus mu laual. Teised otsustasid mind ahvatleda tegema seda, mida niikuinii kaalumas olin. Mis mul siis muud teha oligi, kui lasta teistel otsustada ja lasta ennast kaasa tõmmata järjekordsesse seiklusesse.

Kohviku tegu kohvik

Kui teil peaks Haapsalus tekkima vaba hetk ja soov aega parajaks teha, siis soovitan sisse astuda Müüriääre kohvikusse. See on minu arusaamade järgi üks tõeline kohvik. Esimeseks muljeks on valgusküllane ja mõnusalt hubane ning stiilipuhas sisekujundus. Kui aga ukse vahelt sisse saad, lööb ninna parim pagaritöökoja lõhn. Lisaks veel sõbralik teenindus ja maitsvad värsked küpsetised. Igal juhul väga positiivne kogemus ja seetõttu ka minu julge soovitus seda paika külastada.

Ärevuses

Iga rakk on sädet täis,
igas hingetõmbes on tuld,
kuidagi ei suuda paigal püsida,
lõpetada verekohinat kõrvus.

Keegi ei tea

Vahel on ikka tõesti hea, et keegi ei näe minu sisse. Inimesed võivad mind küll mõista, kuid siiski pole neil vaja teada, mis mõnikord mu sees aset leiab. Iseäranis tore on see siis, kui tuleb teadmata kust emotsioonipuhang või hingevärin, mis minu sees kõik pahupidi keerab. Mõnikord paneb iseennastki imestama, kuidas võivad mingid asjad nii ootamatult mõjuda. Ja kellelgi teisel pole seda vaja minus sisemaailmas toimuvast midagi teada.

Eesti majutusasutuste kiituseks

Kuigi olen elu jooksul ööbinud nii mõneski viie tärni hotellis, veendun Eestis mistahes majutusasutuses peatudes iga korraga aina kindlamalt, et siinsed ööbimiskohad on parimad.

Kuigi tärnidega pole neid enamasti ehitud, meeldib siinne olemine ja teenindus mulle rohkem. Iseäranis rõõmustav on see personaalne lähenemine, mille osaliseks saad. Loomulikuks osaks teeninduse juures on Sinu iga väiksemagi probleemi lahendamine. Ja millised on veel need hommikusöögid, mida siin pakutakse! Lihtsalt haruldased! Kas saad lauale värskelt keedetud pudru või otse ahjust võetud, veel aurava omleti. Igal juhul on kindel, et kõik on värske ja parima kvaliteediga.

Uus seis

Nüüd oled siis SINA siin,
nüüd vajad SINA mind.
Arvan, et saan Sulle vajalikku anda,
unustades, kuis jätsid minu vajadused märkamata.
Suuremeelsuseks nimetatakse seda.
Seisan Su vastas nii tugevana,
et võid minule toetuda.
Ma ei hakka seda Sulle keelama.

Mu meel unus mägede taha

Mäed on minu jaoks vabaduse märk. Ma ei tea, millest see tuleb, et need hiiglased, kes enamasti silmapiiri varjavad, võivad hinges esile kutsuda avaruse tunde. Ja seda isegi juhul, kui neid vaid altpoolt vaatad. Huvitav, kas sellise emotsiooni tekitajaks on teadmine, et ise mäe otsas olles võiksid näha kaugele-kaugele? Või on see midagi muud? Kust tuleb tahtmine kogu südamest hingata, kui oled järjekordse mäe tippu roninud? Ja kõige selle juures pole mägede kõrgus mingilgi määral määravaks.

Nõnda võtan minagi oma emotsiooni kokku Jaan Kaplinski sõnadega: mu meel unus mägede taha. Kes teab, kus ja millal see juhtus, aga seal on mu meel juba ammust aega olnud.

Süües õnnelikuks

Kui tihti juhtub teiega seda, et midagi süües avastate, et see oli nüüd küll üks õnnelik söömaaeg? Arvatavasti ei juhtu seda väga tihti. Täna oli minu jaoks selline päev, kus süües sõna otseses mõttes õnnelikuks sain. Toit, mida mul täna süüa õnnestus, oli nii maistev, et söömine oli puhas nauding ja sellist rõõmu söömisest pole ma juba päris pikka aega tundnud, kuigi olen ikka head ja paremat siit ja teisalt hamba alla saanud. Kuid tänane toit oli selles osas ikka täiesti omaette klassist, sest kõike oli minu maitse jaoks just parajalt. Tore, kui vahel võib süües õnnelikuks saada ja toitumine pole vaid hädatarvilik kõhutäitmise rituaal.

Läbi poja isani

Sattusin täna täiesti juhuslikult Kunter Tätte tehtud piltide peale, millest enamik on tehtud Vilsandil ja huvitav oli see kogemus. Olen päris pikka aega oma peas mõlgutanud mõtteid teemadel, milline on see Vilsandi, mis on olnud Jaan Tätte loomingu inspiratsiooniallikaks (need on olnud sellise inimese mõtted, kes ise pole kordagi Vilsandil käinud). Vaadates Jaan Tätte poja Kunteri tehtud pilte sai mulle kõik selgeks - nii mõnegi pildi allkirjaks saaks sõnad mõnest Jaan Tätte laulusalmist. Minul tuli neid meelde kohe päris mitu.

Ja kuna ka pildid ise sisaldasid minu jaoks teatud maagiat, siis mõtlesin, et ehk oleks ka teistel tore neid pilte imetleda.

Iseennast kõrvalt vaadates

Viimasel ajal olen tabanud ise ennast kõrvalt vaatamast. Vaatan ja mõtlen, miks pean mõnikord nii kärsitu olema. Mõnikord jälle ei kiida ma heaks iseenda teravat tooni.

Iseennast kõrvalt vaadates mõistan aina enam, milline inimene tahaksin olla ja milline ma vahel olla võin. Aga lohutuseks selle juures on see, et ise saan aru, kui mingil hetkel üle piiri kipun minema, ja see, et inimesed on head ning enamasti pääsen oma tekitatud olukordadest vaid kerge muige saatel suhteliselt puutumata nahaga.

Iga situatsiooni jaoks laulusalm

Kui tead nii palju lugusid ja laule, nagu selgub, et mina tean, siis ongi asi lõpuks sedasi, et iga olukorra jaoks on oma salm või vähemalt fraas kohe varnast võtta.

Iseäranis huvitavaks on läinud asi erinevate paikadega - nii leian ennast iga kord Kaberlast mööda sõites justkui iseenesest lausumas "Kaberla kõrtsis kraaksus Kadri: "Minu aga mees on hästi tubli"", sattudes aga Muhu saarele, tuleb kohe üle huulte "See Muhu aga saare mullapind on üles kasvatanud mind", kui lennukiaknast aga paistis Amsterdam, kaikus peas "Need Amsterdami neiud head, poiss, hästi meeles pea". Ja kui kunagi peaks minu jalg jõudma Barcelonasse, siis loomulikult on sellegi jaoks sõnad olemas: "Kui Barcelona linna jõudsin ma, lasksin ma Sinu nime on käele tätoveerida".

Head lauludes seiklemist teilegi!

Tean, miks sobin...

Ma tean, miks ma siia nii hästi sobin. Ma mõistan, miks on just see minu õige koht. Ma saan aru, kuidas asetun just siia keskkonda nagu valatult. Põhjus on imelihtne - ma olen ise samasugune, mul on samad väärtushinnangud, ma olen oma elu seadnud samade põhimõtete järgi.

Aitäh, kallid sõbrad, et olete mulle sellise keskkonna andnud ja lasete mul täita just seda parajat kohta, millesse nii hästi sobin. Head sõbrapäeva!

Lihtsuses peitub võlu

Võiks öelda, et olen õppinud parima käest. Olen lugenud ja kuulanud ja mõistnud, et mida vähem on neid vahendeid, millega midagi väljendad, seda selgem ja võluvam on tulemus. Nii leidsin ennast kirjutamas vaid mõnda rida, sõnu sain kokku kümmekond, kuid mõte nende taga oli nii selge ja siiras, et isegi üllatusin, kui vähe on vaja, et edasi anda seda, mis sees peidus on.