reede, 21. mai 2010

Reelt maas...

Viimaks saabus see hetk. Hetk, mil pea on tühi ja vaid tuul ulus ajukäärude vahel. Sellisesse seisundisse saamiseks tuli ikka päris pikalt aega surnuks lüüa ja mittemidagi teha. Korda läks see asi, kuigi polnud omaette eesmärgiks seatud.

Kommentaare ei ole: