Elu üks suuremaid paradokse on see, et kui kellegagi kohtumist ootad, siis tavaliselt Sa selle inimesega ei kohtu. Kui aga siis kellegi teisega kohtumist ootad, siis kohtud just selle inimesega, kelle peale Sa pole pikalt mõelnud ja kellega kohtuda lootnud.
Nii läks minugagi. Juba aastaid olen lootnud kohtuda inimesega, kes käis mõneks ajaks mu elust läbi. Mõtlesin ikka päris tihti selle peale, kuidas tal läheb, kas ta on oma praeguse eluga rahul. Lootsin, kui sattusin sinnakanti, kus tema praegune elu paikneb, et ehk saatus juhib meid kokku ja ma saan teada seda kõike, mida ma teada tahan. Lootsin ja ootasin seda kohtumist, aga seda ei tulnud ega tulnud.
Ja täna, kui ma lootsin kohtuda kellegi teisega, ma siis viimaks kohtusin selle ammuoodatud inimesega. Sain kõik küsimused ära küsida ja sain kõik omapoolsed mõtted välja öelda. Kohtumine oli küll suhteliselt üürike, aga kontakt sai taas leitud ja nüüd saan järgmise kohtumise, kui vaid soovi ja võimalust on, ise esile kutsuda.
Kogu asja juures on väga oluline, et ma olen siiralt õnnelik, et elu mulle sellise juhuse kätte mängis. Ja muidugi olen ma siiralt õnnelik ka selle üle, et sellel ammuoodatud kohataval hästi läheb ja ta õnnelik on.
/Häid inimesi tuleb oma elus hoida, sest neid niisamalihtsalt juurde ei tule./
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar