Käituda peaks oskama...

Teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda. Seda on vähemalt mulle küll lapsepõlvest saati selgeks püütud teha. Aga kas see siis pikkade aastate jooksul ka selgeks on saanud? Loomulikult mitte. Nii leidsingi ennast taaskord neile sõnadele vastupidiselt toimetamas. Mida rohkem "teine" rappa läks, seda rohkem ma naerma hakkasin. Õnneks suutsin ennast nii palju taltsutada, et vähemalt kõrvalviibijatele mu naer silma ega kõrva ei hakanud. Aga vahel mõtlen küll, et peaks oskama käituda...