Hoia muusikuid

Nädalavahetuse valguses leidsin ennast jälle tundmas ja läbi elamas seda, mida olen varemgi kogenud, kuid mis taaskord nii selgelt esile tõusis. Ma ei tea, mis see on või kust see tuleb. Ma ei tea, miks olen alati niimoodi tundnud ja selle tunde järgi ka talitanud. Kui juba kuskil mõne muusiku mõjupiirkonda satun, siis tuleb justkui iseenesest mu sisse soov, et muusikul läheks hästi, et ta oleks ise pärast rahul oma esinemisega ja et publik pakutu hästi vastu võtaks. Nõnda leian ennast muusikute poole hoidmas, neid erilisteks inimesteks pidamas ning seepärast neid endidki eriliselt kohtlemas ja õrnalt hoidmas. /Veidi kurvastades selle üle, millistesse olukordadesse võivad mõne ürituse korraldajad muusikuid panna. Ja päris siiralt rõõmustades, et mõnel teisel juhul jälle on kõik kenasti paigas ning muusiku jaoks igati soodne õhkkond loodud./

Vihmasajus, õhtul keset tuuli,
koera saatel teel hulgub vana muusik,
kodutuna, nõnda üksikuna
ei ta kohalt nutmast väsi pilv.
Mütsilodust vett lausa nõrgub,
pole kodu, jalg juba käimast tõrgub,
luitund kastis vihmast tilgub viiul,
raevusena tuul rebib kuuesiilust,
varju leiab muusik seal, kus seisab,
kunstidele pühendatud sild.
Ta palub: võta sel ööl meid
Sa oma sängi, mu hea sein,
ja kata öötiivaga külma eest meid,
muusik puhkama las jääb.
Puhkab muusik, tuulgi jäänud vakka,
ta on näinud tuld ainult võõrais aknais,
elu kestel tema südamesse
pole langend ükski rõõmukild.
Armund noori rõõm pani naerma,
vanapaaril pilk rändas möödund aega,
silm neil niiskeks aga tõmbus vargsi,
kui ta mängis kord Doonau valssi pargis.
Varju leiab muusik seal, kus seisab,
kunstidele pühendatud sild.
Öö helisemist on õhk täis,
siin väsinule on hea paik,
kuid möödakõndija Sa tasa nüüd käi,
vana magab, kõik on vait.
Puhkab muusik vaikselt oma urus,
koerakese ta enda vastu surub,
eemal murest, rõõmu näeb ta unes,
südames tal süttind tähesilm.
/Vana moosekant, J. Plante, tõlkinud A. Otto/

Mõnikord võib ka nii minna, kuid siiski loodan, et see vaid erand on.