Üht järjekordset raamatut lugedes ning sellest ühe riukaliku idee avastades leidsin ennast mõtte juurest, et kirjanikud peavad olema ideede generaatorid. Lisaks sellele, et nad loovad maailma, kuhu panevad toimetama mingid tegelased ning kirjeldavad tegelaste tegusid-toimetamisi, peavad nad oskama leida selliseid elemente, mis lugejat köidaksid. Ma ei arva, et nad seda kuidagi teadlikult teeksid või suure mõttetegevuse tulemusena esile manaksid. Arvan üpris kindlalt, et ideed tekivad õhust ja sulerüütlid on vaid nende vahendajad. Teisest küljest avastasin endast väikese kadedusekihvatuse - väljapakutud idee tundus nii huvitav, et olin veidi kurb, et ma ise midagi seesugust välja mõelda ei oska.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar