Millal siis asja pärast?

Täna on siis see päev, kui taaskord saab selgeks, kas üks minister saab oma ametikohal jätkata või mitte. Ja seda ainuüksi ühe väljaütlemise pärast. Mina, kes ma olen oma elus palju meestega kokku puutunud, ei oma tegelikult suuremat illusiooni sellel teemal, kuidas ja millest mehed mõtlevad ja nõnda polnud selle ministri väljaütlemises minu jaoks mingit uudist, kuigi jah, intelligentsemad meesisendid peaksid suutma oma väljendumissoove kontrollida, ehk siis juhtida seda, mida ja millal nad ütlevad.

Aga, kummaline on see praegu tekkinud olukord selle pärast, et asja esialgsest sisust on eemale liigutud, see on sootuks unustatud ja nüüd on teravik suunatud hoopis kõrvalseisjale. Olgu siis pealegi, kui selline on üldsuse soov ja see, et tegelik "tegija" nõndamoodi kõrvale jäi, on praegu saanud asjade loomulikuks käiguks. Ja võiks ju tsiteerida Eesti filmiklassikat: "Oma näoga päästa naise ilu!"

Kuid, üldises plaanis häirib mind praegusel juhul, nagu ka ühe ministri eelmise umbusaldusavalduse juures see, et ühtegi ministrit ei soovita umbusaldada selle töö pärast, mida nad teinud on/teevad, ikka on umbusaldusavaldused seotud suuremalt jaolt otsitud põhjustega. Miks ei ole seda jõudu-jaksu-tugevust, et ministreid umbusaldada selle pärast, millisesse seisu on nende otsused Eesti viinud - aina kasvavad eelarveaugud, segadused maksudega on vaid peamised viimase aja teemad.

Ma ei taha siinkohal teha üldistavat järeldust, mis tavaliselt sellistes olukordades kehtib - kui sisu ei suudeta hallata, hakatakse tegelema formaalsustega (mitmeid kordi elus nähtud ja kogetud tõsiasi). Vähemalt sellisesse valgusesse asetub kõik toimuv minu jaoks praegu. Ja kurb on see, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävepakul on riigitüüri juures vaid vähe neid, kes tegelikult tahavad Eesti elu paremaks teha, Eesti elu edasi viia - ikka taandub kõik sellele, et tahetakse riigipiruka juures olla, riigipirukast osa saada (sellest on kantud ka see praegune umbusaldusavaldus ju)...

Ja retoorilise küsimusena tuleb mul siia pead vangutades lisada: kas ma ikka tõesti oleksin pidanud endale eesmärgiks seadma Eesti presidendiks saamise (tean-tean, ma ei oleks niikuinii kvalifitseerunud, aga mõttemõlgutusi sellel teemal võin ju ikka kedrata)?

Ikka esirinnas, ikka esirinnas...

Lugedes presidendi Brüsselis välja öeldud lauset, et Eesti peaks Euroopa Liidu eelarvesse rohkem panustama, tuleb minul silme ette üks analoogne olukord minevikust.

Lugu siis seesugune, et sai oldud ühel rahvusvahelisel kohtumisel (välisriigis ja osalejaid kuskil 100 inimese ringis) ja muuhulgas arutati seda, et kus võiksid järgmised analoogsed kohtumised toimuda. Mina, rumala peaga, arutlesin valjuhäälselt seda oma Eesti kolleegiga väljaspool koosolekuruumi, et võib-olla on võimalik see kohtumine Eestis korraldada. Meie mitteformaalsest vestlusest võttis minu kolleeg selle jutu rääkida kohtumise eestvedajatega ja järgmise tööpäeva formaalses keskkonnas räägiti sellest, et kohtumine võiks aset leida Eestis, juba kui täiesti arvestatavast võimalusest. Kuna see polnud see hetk, mil hakata asju ümber rääkima, siis tuligi vaadata, et kas kuidagi on siis võimalik seda asja teha.

Kuna aga Eestis ei käi riigiasutustes ükski selline asi ilma korraliku eelarveplaneerimiseta ja minu teada meie asutusel selliseid väljaminekuid planeeritud ei olnud, siis tulin Eestisse tagasi, arutasin asja teadjatega ja tuligi välja, et tuleb kuidagi muudmoodi hakkama saada. Nõnda saigi siis hakatud mõtlema, et kuidas seda olukorda lahendada. Lõpuks sai see asi tehtud siis nii, et osalejad ise maksid kogu kohtumise korraldamise kinni - st konverentsiruumide ja lõunase toitlustamise osa sai kõik hotelliarvetesse sisse kirjutatud ja sai siis nõnda see kohtumine Eesti läbi viidud. Ja ääremärkusena olgu lisatud, et seesama kolleeg, kes olukorra tekitas, ei arvanud, et tema peaks selle asja korraldamise ja kordaajamise enda peale võtma.

Aga põhjus, miks see tookordne olukord mulle hästi silme ette tuleb, on selles, et mulle tundub meie presidendi jutt praegu täpselt samasugune - et tema annab suuri lubadusi välja, aga kuidas need reaalselt siis täidetud saavad, see on juba kellegi teise rida. Teisest küljest paneb selline suhtumine mind päris korralikult ahastama - kas Eesti pole piisavalt juba igale poole ja kõikjale panustanud, kas tõesti on meil siin siis nii palju raha riigieelarves üle (tean-tean, et tegelikult on puudu ja praeguste arengute tulemusena jääb aina enam puudu, mis siis, et tööjõumakse laekub aina enam), et esirinnas joosta Euroopa Liidu eelarvet täitma? Ja tegelikult võiks selle asja juures mõelda ka selle peale, et Euroopa Liidu institutsioonide ülevalpidamine ja sealsed palgad ja toetused ja kompensatsioonid, millest meie presidentki osa on saanud, on tegelikult, tavamõistes üle igasuguse piiri. Kui oskaks selle asemel, et hakata rääkima täiendavast panustamisest, hoopis mõelda selle peale, et kus on kokkuhoiukohad, siis vast poleks seda lisapanust vajagi.

Saada kõike, mida ihkan...

Mõnikord pakub elu selliseid hetki, et kõik ongi ilus ja hea. Minu seni viimane selliste hetkede kogemus pärineb neljapäevaõhtust, mil oli suisa kaks mehepoega, kes olid valmis kõiki mu soove täitma. Pruukis mul vaid öelda, et lilli tahaks - tekitati kohe terve lilleaed, sinna juurde veel purskkaev ja mõnus aiakiik. Siis mõtlesin, et mis kandilisi autosid mulle pakutakse, tahaks Porsche't või Bugatti Veyron'i. Pruukis mul vaid see välja öelda, kui ma nad kohe sain. Ja nõnda edasi. Lihtsalt, mis iganes mulle pähe turgatas, see ka tehtud sai. Ja relvade asemel sain endale kätte hoopis laterna ja fotokaamera.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis päris jabur sai see asi nt sellepärast, et korraga oli olemas nii avar erinevate lillede-põõsastega kaetud väli kui ka erinevate suurusete ja kaunistustega jõulupuud. Ja minu soovide kohaselt tekitati ka helitaust ja organiseeriti mulle kõrvaklapid pähe, et ma sellest kõigest ikka maksimaalselt osa saaksin.

Selline ideaalmaailm siis, kus kõik soovid vaid hetkega täidetakse ja milles mul osaline olla lasti, ma olin justkui kauaoodatud külaline, kelle heaks kõike soovitakse teha. Eks see meenutab mu ühte eelnevat tõeliselt südamlikku ja sooja kogemust, kui veidi suurem ringi neid vahvaid tegelasi mulle virtuaalse mina valmis meisterdas ja kui äge ma selles vitruaalses maailmas olin. Ja nii äge on see, millise entusiasmiga seda asja siis toimetatakse ja kui kiiresti on lapsed valmis oma parimaid oskusi demonstreerima ja kui rõõmsad ja rahulolevad nad ise selle kõige juures on.

Ja selles vallas edasi minnes on mul väga hea meel, et praegusel hetkel on trendikas ruubiku-kuubikuga toimetada - saan minagi lastele näidata trikke, mida lihtsasti teha saab. Vahva on see, kuidas neil silmad säravad peas ja kuidas nad on valmis kõike uut õppima ja omandama. Ja mõnusasti naeratama panevad ka sellised hetked, kui mõni laps, kes on kõrvale hoidnud, on korraga ennast nõnda hästi tundma hakanud, et võtab ja osaleb ja on aktiivne. Väikesed muutused, mis lapse enda otsuste pealt tulevad, on vast ikka kõige paremad - ja nii pole imestada, et mõni, kes muidu on oma nö kohustust täitmas käinud, on nüüd nii hasarti täis, et ka kahest trennitunnist kipub väheks jääma. Tasa-vaikselt, aga siiski edasi.

Rattas sees

Eks elus ole ikka nii, et tõusud ja mõõnad käivad käsikäes ja eks seetõttu peaks ma ju selleks kõigeks valmis olema. Aga kas samamoodi käivad käsikäes ka soojus ja jahedus, lähedus ja kaugus?

Minu elukogemus näitab, et just nõnda see asi ongi. Ja nõnda ma olengi selles rattas sees, mis kord taeva poole veab, siis käib tipus ära ja kihutab suure kiirusega maapinna suunas.

Ise mõtlen ma selle kõige juures, et miks pagana pärast on mul nii lihtne kõige hea ja ilusaga kaasa minna ja miks peavad need kukkumised nii rängad olema? Eks tean ka vastust - ma olen usaldav ja naiivne ja vaatamata sellele, et ma ammu enam ei looda, on ikkagi nii lihtne lasta asjadel minna, lasta ennast kaasa kiskuda...

Ja kuna see kõik juba ringiratast käib, siis olen jälle tagasi selles seisus, kus olin nädal aega tagasi ja mul tuleb kõigega otsast peale alustada! Või mis nädal tagasi, poolteist nädalat tagasi juba.

Ärgem unustagem ära ka seda, et iga sõna jätab jälje, mõned kohe iseäranis sügavad...

Miks peaks üle minema?

Lugesin täna ühe tarkvara kohta, mida aeg-ajalt kasutan, et peaksin selle pilveversiooni üle kolima ja seda siis ettevõtte, kes selle tarkvara valmis on teinud, soovitusel - et nende arvates on pilve kolimine igati kiiduväärt mõte.

Mina aga, olles teatud põhjustel sellesama tarkvara pilveversiooniga kokku puutunud, olen seda meelt, et mulle meeldib minu praegune tarkvara kasutamise viis väga kenasti. Ja põhjus on kasvõi lihtsalt selles, et nt pilveversioon ei luba mingeid lahtreid, siis, kui oled mõned teise programmi vahelduseks lahti võtnud, enam muuta. Ja kõike tuleb otsast peale alustada. Sellesama pilveversiooniga oli veel selline veidrus, et mingid asjad, mis on arvutipõhise programmi puhul automaatsed, pole seda pilveversiooni puhul teps mitte, mis tähendab, et juba sisestatud andmeid tuleb taga otsida ja seeläbi kannatab ka kasutusmugavus.

Ja nõnda ma siis muigasingi selle pilveversiooni pakkumise peale - et kahjuks või õnneks, ma tean, mida see üleminek tähendab ja mida mul kaotada on ja ausalt öeldes, ei taha ma sellist protsessi läbi teha!

Mis selle kuupäevaga siis on?

Ma olen ju kogu aeg olnud see, kes mustreid otsib. Ja eks ma siis leian neid ka sealt, kuhu keegi teine vaadatagi ei oska. Kuid, kui järele mõelda, siis siiski vist mitte. Sest, kui on märkimisväärsed sündmused, siis need ju jäävad meelde ja jäävad meelde ka kuupäevad, millal need sündmused on aset leidnud.

Nüüd siis on siin üks selline kuupäev - pealtnäha tore ja helgeid hetki täis, aga hoopis olulisem on see, millised on need tagajärjed ja tulemused. Sügavalt sisse sukeldumise kuupäev, et mõista, et tulemused on tühjad ja tühised.

Ja nõnda ma siis mõtlen, et mis selle kuupäevaga siis lahti on - kas liiga optimistlik lähenemine ja taaskord need lootused, millel on ette nähtud luhtuda?

Aga, eks elu näitab, kas ma olen õigel teel või eksin...

Võistlemisest ja mõõduvõtmisest

Eile õhtul sai minul viimaks mõõt täis - siis, kui üks inimene, kellega koos trennis käin ja kes muidu on väga mõistlik, hakkas rääkima sellest, et mina ja veel mõned trenniskäivad inimesed mängivad sulgpalli paarismängu valesti.

Lugu siis seesugune, et sulgpalli paarismängus ei tohtivat teha pikki ja kõrgeid serve, aga meie seltskonnas oli selliseid servijaid ikka mõningaid küll. Ja põhjendus, miks seda teha ei tohiks, oli selline, et see konkreetne inimene pole harjunud niimoodi paarismängu mängima. Eks sealsamas trennis saan ma kogu aeg vastu päid ja jalgu kõige muu teemal ka - alates sellest, et pallid on nirud ja lõpetades sellega, et niikuinii mängida ei oska (aga eks igaüks saab sellise suhtumise peale seda, mida ta oodata oskab - ehk siis, kui on vähe teistsugused paarilised, siis sujub kõik kenasti ja eks ma ise tean ka seda, et mida rohkem ma mängin, sest paremini ma mängin, sest asi on lihtsalt selles, et ma pole aastaid sellist aktiivset liikumist teinud, aga kui see juba meelde tulema hakkab, siis tuleb kõik muu ka välja - sest ma ju tean, et see kõik on olemas).

Ja see on nüüd sissejuhatus vähe üldisemasse teemasse. Olen ju arvukalt kokku puutunud, iseäranis viimasel ajal, sellega, kuidas inimesed, kes reketialadega tegelevad, kiruvad oma vastaseid, et see on paha või teine on paha või kolmas mängib ebamugavalt. Või siis olles olnud kohtunikuks ka ühel pubispordialal, on hulgaliselt leidunud virisejaid sellel teemal, et kuidas ikka loos on seesugune või teistsugune ja kuidas üks või teine vastane ei sobi.

Eks ma saan väga hästi aru ka sellest, mis mind kogu selle teema juures häirib - igaüks peaks ise oma mängu mängima ja ise piisavalt hea olema, et igasuguste vastaste ja mängustiilide vastu mängitud saada. Kui juba võistled ja mõõtu võtad, siis pead olema ka valmis selleks, et vastane ei sobi või toimetab kuidagi ebamugavalt ja see ongi ju kogu selle asja eesmärk - püüda selle kõigega hakkama saada. Aga tundub, et selline pahameele avaldamine on mingi üldisem trend, et võibki viriseda kõige kallal, mis ei sobi.

Ja eks ma tunnen siis ennast ohmuna, taaskord, et mul on etteheiteid teha vaid iseendale. Peaks ikka ka kõik asjad kellegi teise süüks panema, oleks vast asi, mida uuel aasta uue hooga proovida...

Veedab kvaliteetaega

Stseen eilsest päevast, kus laps, kelle ema oli päevaks võistlustele toonud, püüdis oma ema telefoni teel kätte saada ja lausus: "Ta ei võta telefoni vastu!" Ja selle kõrval siis üks lapsevanem teatas südamerahuga: "Ilmselt veedab ta kvaliteetaega!"

Mina kõrvalt vaatasin ja see olukord tegi mulle mitmel põhjusel haiget. Esiteks muidugi sellepärast, et see ema polnud lapsele sellel võistluspäeval kaasa elama tulnud, kuigi tal see võimalus oli. Ja teiseks see teise lapsevanema kommentaar sinna kõrvale, millest võis välja lugeda, et ilma lasteta veedetud aeg on kvaliteetaeg.

Aga kes olen mina, et sellisel teemal üldse mõelda või arutleda või midagi tunda?

Kas see peab nii olema?

Olen kõrvalt nägemas ühe organisatsiooni kasvamist ja püüan aru saada, et kas see, mis toimub, on kasvamise paratamatu tagajärg või on asi milleski muus. Lugu on lihtsalt sedasi, et tore ja vahva ja tegus organisatsioon, kes oli alati valmis kõigile vastu tulema ja kompromissile minema, on nüüd korraga hakanud tegelema formaalsustega. Minu jaoks on see selge märk sellest, et sisuga ei jõua enam keegi tegeleda ja see pole sugugi hea.

Ma saan hästi aru, et see on ainult minu vaatenurk ja ju on asjadel teistsugused põhjused, aga minu tunne ja kogemus, kuna mul tuleb selle organisatsiooniga ikka kokku puutuda, on selline, et side hakib ega toimi enam korralikult. Ja selles seisus tunnen ennast praegu nii, et seljatagune, mis mul oli, on korraga ära kadunud.

Ma saan aru ka, millest kogu olukord tingitud on - asjad on üle pea kasvanud ja tegemist on nii palju, et süveneda ei jõua. Teiseks teemaks on kindlasti ka juhi teema - eks organisatsioon on ikka juhi nägu. Ja kui ma nüüd vaatan ühe teise hetke peale tagasi, siis minu sisetunne ütles sel hetkel, kui mulle pakuti selle juhi abi ühe olukorra lahendamisel, et tema kaasamine teeb asja sootuks hullemaks. Õnneks asjad sedasi ei läinud ja sain kuidagi ilma selle "abita".

Aga jah, kõrvaltvaatajana mõtlen ja püüan aru saada, mis on praeguste asjade taga ja kas see jätkub ka edaspidi ja kas asjad peavad tõesti nii olema või on mõned teised variandid võimalikud...

Milleks teile kõik need lapsed?

Ma olen seda mitmel puhul kõrvalt näinud ja ikka mõelnud, et miks lapsevanemad ei oska oma lapsi hinnata ja hoida, millest tekib see, et ühel hetkel on need lapsed üleliigsed. Ja eilse päeva valguses tahaksin ma kõigilt neilt lapsevanematelt küsida: "Milleks teile kõik need lapsed?" Kui ilma nendeta on parem, kui on selge see, et lapsed pole suurt midagi väärt, ei tähelepanu, ei hoolivust, ei austust, ei lugupidamist, et lapsed on lihtsalt ees ja jalus. Kui on juba enda omad, siis võib nendega teha, mida iganes, väntsutada neid, nagu heaks arvatakse. Ja siis olen siin kõrval mina, kes ma näen, kui suurepärased needsamad lapsed on ja kuidas nad on targad ja arukad, hoolivad ja arusaajad.

Ja muidugi terendab mu silme ees see teadmine, kui suure hälbega ma ise olen - et mul ühtegi last pole ja ühtegi ka tulemas pole. Kuidas mina olen see, kelle poole ühiskonna pilgud on suunatud, et näed, vaata, tema ei saa ega oska, tema on vigane eksemplar, pole ühiskonnale ühtegi last juurde sünnitanud.

Ja veel üks samm sellest edasi on teadmine, et ma olen vigane eksemplar ka selles mõttes, et ma ikka üksi olen ja endale kaaslast leida ei oska. Lugedes kõike seda, mida saab lugeda inimene, kelle jaoks selliseid artikleid kirjutatakse - kuidas Eesti naised on vaid rahaahned ja ennast täis ja üleolevad, kuidas nad Eesti mehi halvustavad ja välismaamehi paremateks peavad - mõtlen ikka ja aina, et peab see palk mu silmas ikka suur olema, et ma seda kõike enda juures ei märka, ise oma asjadega olen alati hakkama saanud ja et mulle on Eesti mehed oma põhjamaises karguses alati meeldinud. Ja siis olen siin mina, ise ennast hea südame ja lahke loomuga kannatlikuks inimeseks pidades saan ikka ja aina teada, kuivõrd sobimatu ma olen ja ise kogu selle asja juures mõeldes, et mis minul siis viga on, mille pärast siis mina nii sobimatu olen.

Bring it on!

Eile oli täpselt selline hetk, et sain aru, et kui juba on võetud tee põhjamineku suunas, siis laske aga kõik käia, te kõik, kellel mingigi teema minuga on. Bring it on oli see väljend, mis mu meeles mõlkus - et kui juba, siis juba, kui on juba halvasti, siis võib veel halvemini olla. Ja eks elu õppetunnid võivadki koos tulla ja las nad siis tulevad. Kui oled juba sahmaka vastu vahtimist saanud, siis pole ju suurt lugu, kui samasugused hoobid järgnevad. Võtad neid kui paratamatust, sest eluhetk on täpselt selline...

Üle piiri mindud

Praegu on must masendus peal ja tunne on selline, et kõik see, mida ma teen, tuleb katki jätta. Sest ma ei oska ega suuda taluda seda, et lapsed, kes on minu kätte usaldatud, satuvad minu juuresolekul rünnaku alla. Ja samuti ei oska ma hakkama saada teadmisega, et mina ei suuda ega oska neid piisavalt hästi kaitsta.

Kuidas võib mõni üksik repliik sedasi lõigata läbi kogu selle usalduse, mis on olnud? Kuidas võib mõni olukord niimoodi endast välja viia, et ei suuda oma emotsioone talitseda ja tulebki kõrvale astuda ja võtta hetk iseendaga taaskord hakkama saamiseks? Lihtne on see üle piiri minemine, mis sellised asjad esile kutsub. Aga eks ma pidevalt kordan sedasama viga, mida ikka - eeldan, et täiskasvanud on targemad ja mõistlikumad, kuigi nad seda tegelikult pole...

Ja kõige rohkem teeb vast haiget see, kui näed inimest, kellest väga lugu pead ja keda hindad, samamoodi talitamas, kuigi ta pealtnäha suudab ennast talitseda, aga need "joonealused" tegevused kõnelevad selget keelt.

Sai siis nüüd parem või?

Ikka on nii, et elus tuleb ette erinevaid olukordi. Ja iseäranis huvitavad on need olukorrad, kus oled kõrvalseisja ja lihtsalt vaatad ja imestad.

Tänane stseen oli siis seotud sellega, kuidas ühele üleüldiselt tülikale noormehele, kes minugi trennis käib, koht kätte näidati. Minul pole selle noormehega suuremaid probleeme olnud, sest mina suhtlen temaga otse ja austan teda sellisena, nagu ta on - ja saame täiesti kenasti hakkama, sest noormees on tegelikult heasüdamlik ja abivalmis, mõnel hetkel unustab ennast, aga kellel selliseid asju siis ei juhtuks!

Aga, tänane stseen oli siis selline, kus õpetajad, kes meie trenni ajal ka kohal juhtusid olema, seda noormeest siis paika asusid panema - sellel teemal, et kuhu ja kuidas oli ta oma üleriided-jalanõud jätnud ja see toon, millega seda tehti, oli hukkamõistev ja kritiseeriv. Ja mina siis vaatasin kõrvalt ja mõtlesin: "Kas sai siis nüüd parem?" Sest tegelikult polnud need asjad nii laiali midagi, aga tundus, et kellelgi oli vaja oma pingeid maandada ja siis leiti, et noormees, kellega kogu aeg mingi teema on, on just see õige inimene - tundus olevat selline tema-on-alati-süüdi-teema olevat.

Ja iseäranis vaatasin kogu seda olukorda kõrvalt selles valguses, et mul tekkis tahtmine küsida nende õpetajate käest, et kas nende päev sai parem seeläbi, et nad niimoodi selle noormehe paika panid?  Seda, mida nad noormehel teha palusid, oleks saanud sootuks teistmoodi ka öelda, aga see õpetajalik-formaalne olemine oli see, mis mind pead vangutama pani.

Mis siis ikka...

Kui ma nüüd laskuksin oma irooniapärlite sügavusse, saaksin taaskord tõdeda, et ma olen üle mõistuse osav, teist minusugust ikka annab leida.

See kõik on ikka seotud sellega, missugused on minu sotsiaalsed oskused ja milliste ämbrite tulemusena saan ma hakkama sellega, et lõhun ära kõik hea ja ilusa, olles selline, nagu ma olen, tehes asju, mida ma teen.

Nüüd siis on siin jälle üks selline seis, kus tunnen, et peaksin abi otsima laulusalmist:



Sest kosta ei oska ma midagi ja diivanit ostma ka ei kipu, aga olen taaskord lõhkise küna ees. Ja eks ma tean ka seda hetke, mil asjad valesti läksid - nagu ikka, ei suutnud ma oma suud kinni hoida. Teisest küljest aga arvan, et see oli tol hetkel ainuõige samm ja kahetsemiseks või teisititegemise mõtete mõlgutamiseks ma ka põhjust ei näe.

Ja eks vist on ikka nii, et kui midagi pole ette nähtud, siis pole teda ette nähtud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, taaskord targemana. Kurbus on hinges, aga kelle asi...

Ise enda rumalusest aru saada

Üks hea omadus, mis minus mõnikord esile kerkib, on oskus iseenda rumalusest aru saada. Nõnda juhtus ka seekord.

Hakkasime lastega koos planeerima selle nädala trennitegemise plaane ja treeningvahendeid oli juurde vaja ja nõnda lubasin neile, et räägin inimesega, kellel neid on. Kui aga see aruteluhetk selja taha jäi ja olukorrale otsa vaatasin, siis sain aru, kuivõrd rumal ma olin olnud seda lubadust andes - ei, sugugi mitte sellepärast, et ma selle inimesega rääkida ei saaks, vaid selle rääkimise tulemus on ju ette teada - et neid treeningvahendeid ma ei saa, sest ma ju tunnen inimest piisavalt, et teada, kuidas tema sellesse asja suhtub.

Nõnda ma siis vangutasingi iseenda peale pead, et küll ma võisin ikka rumal olla ja leidsin alternatiivse tee treeningvahendite juurdehankimiseks - ilma mingi suurema vaevata sai olukord lahendatud, aga vähemalt ei läinud ma neid küsima inimese käest, kelle käest neid niikuinii saada pole.

Vahva tegelane

Mul on selline olukord, kus minu juhendatavates ringides käivad vennad - üks ühes valdkonnas ja teine teises. Ja eks ma siis aeg-ajalt vestlen nendega sellel teemal, et kuidas teisel vennal läheb. Täna oli aga minu jaoks eriti vahva hetk, kui vendadest noorem hakkas minu käest uurima, et kuidas ma tema vennaga hakkama saan. Ma siis vastasin talle, et tema vend ikka kogu aeg katsetab mu piire, et millal ma tema peale karjuma hakkan, aga kuna ma siiani pole põhjust näinud, siis pole ma tema peale veel karjuma hakanud ka ja eks ma saan aru, mida ta teeb ja ega ta seda kõike ju paha pärast mõtle. Selle peale teatas siis see väiksem vend: "Jah, ta suudab kõik õpetajad endast nii välja viia, et nad tema peale karjuvad. Aga, kui ta peaks Sulle liiga tegema hakkama, siis räägi kohe mulle, ma räägin emale ära, et ta vennaga räägiks ja vend Sulle enam liiga ei teeks!"

Selline vahva tegelane siis, niimoodi minu eest väljas! Sellised hetked on need, mis südant soojendavad ja olemise heaks teevad! Aitäh!

Võrdõiguslikkusest

Aeg-ajalt ikka tuleb üles võrdõiguslikkuse teema, aga seda sugugi mitte selles valguses, nagu meil võrdõiguslikkuse voliniku töövaldkond välja paistab...

Näiteks on mulle viimastel päevadel silma jäänud hoopis teine diskrimineerimise juhtum. Mulle ju ikka keeleteemad meeldivad ja nõnda on seegi teema seotud keelelise väänamisega ja minu arvates toimub kõigi uudistelugejate silme all päris radikaalne diskrimineerimine. Lugu muidugi puudutab perekonnanimede käänamist. Presidendi perekonnanime puhul tuleb seda käänamist teha vormis Kaljulaid, Kaljulaidi, Kaljulaidi (vahva on muidugi see, et siiani leidub inimesi, kes ajavad perekonnanimed Kaljulaid ja Kaljurand segamini). Samas tema poolvenna perekonnanime puhul käib käänamine Kaljulaid, Kaljulaiu, Kaljulaidu. Samamoodi on lugu ka perekonnanime Karilaid käänamisega - Karilaid, Karilaiu, Karilaidu. Mina näen siin küll diskrimineerimist - mulle tundub, et see diskrimineerimine käib ametikoha põhiliselt ja sellist asja ju ka olla ei tohiks. Kui juba võrdõiguslikkus, siis kõigile! Ja eks ma tean ka, millest see kõik alguse sai - see oli ju president Meri, kes sellist erisust taga ajas... Kuigi, keelenõuanne räägib sellist keelt.

Esmaspäeval olin aga ise peaaegu minemas võrdõiguslikkuse voliniku juurde, sest tundsin, et mind diskrimineeritakse - et kui ühel inimesel oli vabanduseks puberteet ja teisel inimesel oli vabanduseks, et tal juba 50. eluaasta piir ületatud, siis sain aru, et minul polegi ennast millegagi välja vabandada ja kohe tekkis tahtmine ka võrdset õiguslikkust taga ajada (et kui kõik ennast välja vabandada saavad, siis minul peaks ju ka mingi vabandus varnast võtta olema)!

Küll on ikka tore!

Ma ikka ei suuda ära imestada. Seda ID-kaardi teemat. Mina, kes ma nüüd olen taas täieõiguslik Eesti Vabariigi kodanik - sertifikaadid uuendatud ja nüüd taas võimeline ka elektrooniliselt olemas olema...

Kõigepealt pani mind pead vangutama, et ID-kaardi sertifikaatide uuendamise teema puhul on vähemalt Tallinna linna tänavatele tekkinud plakatid!!! Huvitav, kes selle mõtte peale tuli? Sellest ma isegi ei räägi, et kaubanduskeskuses toimub ID-kaardi sertifikaatide uuendamine mobiilsideoperaatori juures - nalja teete või? Eraettevõtted on riigi sponsorid või (pole siis imestada, et mobiil-ID'd nii aktiivselt peale suruti)? Kuigi jah, praegu tausta uurides selgub, et Eestil polegi enam oma sideettevõtet mobiil- ja telefoniside valdkonnas - vanasti ikka oli Eesti Telekom, millel oli osalus Eesti Telefonis (Elionis) ja EMT's, nüüd aga tuleb välja, et see riigi osalus on maha müüdud (tean-tean, et olen ajast maha jäänud). Vähemalt on riigil osalus veel Leviras, muidu oleks kogu sidealane infrastruktuur eraettevõtete käes. Nüüd läksin sidevaldkonda ära, aga pole midagi teha, mõtted ikka kanduvad vanadesse armsatesse aegadesse tagasi.

Teine teema on see, et juhtusin täna külas olles uudiseid vaatama ja peaminister lõpetas oma sõnavõtu teemal, et kas Eesti ametkondi teavitati juba juunis ID-kaardi turvalisusega seotud probleemidest, lausega: "Teavitus ei olnud digitaalselt allkirjastatud!" (vihjates, et see justkui tühistaks teavitamise kui sellise) Sellist lauset kuuldes mõtlesin mina küll seda, et no kuulge, mingi formaalsuse taha ei saa sellise asja juures pugeda, see pole normaalne - sest saades probleemi sisust ja tõsidusest aru, arvan ma, et mitte ükski oma tööd tõsiselt võttev ja südamega tegev ametnik ei hakka sellisel hetkel tegelema formaalsustega, vaid asub kiiresti probleemile lahendusi otsima ja siis käivad asjad kõige kiiremini just mitteformaalseid kanaleid pidi. Olen seda kriisiolukorras näinud ja kogeda saanud ja see oleks tegelikult see moodus, kuidas riik saaks ülihästi toimida - tegelikult teavad ju erinevates ametkondades samas valdkonnas töötavad inimesed üksteist väga hästi ja kui vähegi tahet on, saadakse kõik asjad aetud-tehtud. Küsimus on vaid selles, kas seda tahet on ja kas see oli soovitud tegevus üldse, formaalsused aetakse selle kõige käigus ka kiiresti korda, kiiremini, kui tavalise bürokraatiamasina korral. 

Ja kõige krooniks oli minu arvates päeva naelaks see, et president ütles väljas lause: "Poliitikud ei tunne kübervaldkonda piisavalt hästi!" Esimese hooga tekkis küsimus, et vaata, kes räägib. Aga, kui lugesin sõnavõtu sisu, siis sain aru, et president vist pidas ennast silmas - nagu meil kombeks on, on seis ju selline, et kui oled president, siis annab ametikoht ka kohe kübervaldkonna pädevuse! Imeline! Ja imestama pani mind, kui taaskord külas olles juhtusin nägema seda hetke, kui pärast (justnimelt pärast) seda, kui ID-kaartide sertifikaadid olid kehtetuks tunnistatud, kutsus president kokku ID-kaarditeemalise kriisikoosoleku ja võttis asja kokku, et probleem lahendati hindele 4+. Minu jaoks oli see huumori koht, sest 4+ ei ole olukorra lahendamine, kus lastakse inimestel kasutada murdmisohuga kaarte mitmeid kuid ja sealjuures veel e-valimistel - kehtetuks tunnistamine oleks pidanud olema tundide küsimus, sest praegu ei saa keegi tegelikult garanteerida, et vahepealsel ajal pole kellegi identiteedi alt mingisuguseid pahategusid korda saatud.

Aga tegelikult näitab kogu see ID-kaardi teema seda, kuivõrd haavatav on süsteem, mida me praegu kasutame ja kuivõrd palju me sellest sõltume - mina ühendasin ennast ID-kaardist lahti (mida mul siin ikka niiväga ühendada oli, kui ID-kaardid sertifikaadid oli kehtetuks tunnistatud ja neid uuendada ma ka ei saanud) sellega, et tasusin ühe suurema arve sularahas. Selline variant ju toimib ja alati, ei sõltu elektrist ega internetiühendusest ega pilvest, ja veel kõige vähem mingitest sertifikaatidest.

Mis siis puudu on?

Vaatan enese ja eluga hästi hakkama saavaid inimesi (autod, majad, suvekodud) ja mõtlen, et mis neil siis puudu on, et nad rahulolematud nõnda on? Mis on see, mis paneb kraaklema mõnekümne euro pärast?

Ja kusagil kuklas hakkab kõlama see lugu:



Ja eks ma saan aru ka sellest, et põhjus, miks mina elus edasi ei jõua, on selles, et ma olen liiga leplik ja olen täiesti rahul kõige sellega, mis mul olemas on...

Kuidas inimesi õnnelikuks teha?

Ma ei tea, kas ma olen sellel teemal juba kirjutanud, aga praegu on mu peas taaskord ringi käimas see mõte, mis mind aeg-ajalt ikka painab. Teadmine sellest, kuidas mina saan teisi inimesi õnnelikuks teha - kui teised inimesed peavad selleks vaeva nägema ja palju panustama, siis minu elu mustriks on see, et minul on õnn teisi inimesi õnnelikuks teha sellega, kui mind olemas ei ole.

Selle üle võib nutta või naerda, aga ju ma siis olen selline inimene, kes oma kohalolekuga kutsub teistes esile tugevaid reaktsioone ja peamine sõnum, mida sellest välja lugeda saan, on see, et parem on, kui mind poleks.

Ja eks ma siis aeg-ajalt pakun inimestele seda rõõmu - et mind olemas ei ole. Homme jälle on üks selliseid teiste inimeste õnnelikuks tegemise päevi - palju õnne neile kõigile!