Pimeduses ekslemas

Mulle meeldis see pilt, mida nägin. See kujutas täpselt seda, mida ma ise parajasti tunnen. On pimedus ümberringi ja siis plinkivad tulevad, millest igaüks on kutsuv ja meelitav, igaühel on sisu ja tähendus, igaühes peidus oma saladus. Kuigi kogu see pilt on hoopis teistsuguse tähenduse ja sisuga, leidsin enda jaoks just selle pildi näol visuaalse kirjelduse olukorrale, milles praegu olen. On kutsuvaid tulesid ühel ja teisel pool, aga millise peale suund võtta, see on küsimus. Valik on lai ja kindlasti on vaja otsustada, aga mina tunnen ennast kui eksinu kõige selle keskel. Tean väga hästi, milline on "kodutuli", aga kuidas temani teed leida selles tulederägastikus, seda pole ma veel selgeks saanud, sest tee peal on mõned eksitavad tuled.

Teisest küljest on küsimus ka ajas - kas ma jaksan ikka nii kaua ekselda, kuni pärale jõuan. Mingitel hetkedel olen täiesti lootust kaotamas, tunnen, et olen väsinud ja veidi kardan ka seda kohalejõudmise hetke - mine tea, kas siis olen piisavalt ergas või vajun ekslemisest väsinuna lihtsalt kokku.

/Tundub, et uued omandatud teadmised ning viimati loetud raamatud on oma mõju avaldamas ;-)/

Targem annab...

Rahvatarkus teatavasti ütleb, et targem annab järele. Olen siin viimasel ajal selle peale pikalt mõelnud. Ja ikka enam hakkab mulle tunduma, et see ütlus peaks olema hoopis: nõrgem annab järele. Eestlased on teada on jonnakuse ja kanguse poolest. Eks see ole meis kõigis sees ja kui leian ennast taaskord kuskil kompromissi otsimas, teisele inimesele mitu sammu vastu astumas, siis saan aru, et olen nõrk. Nõrk selles kanguse katsumuses vastu pidama. Nõnda tundsin tänagi. Vaatamata sellele, mis minuga tehtud on, vaatamata sellele, millisesse hingelisse kaosesse olen vahepeal jõudnud (ja nüüd sealt viimaks välja tulnud), olin hetkega valmis kõike andmestama ja kõike unustama, astuma taas need sammud, kustutama kogu selle sisemise valu. Jah, tuleb endale tunnistada, et olen nõrk. Ja hea on, kui ma oma nõrkusehetkedega sagedamini silmitsi seisma ei pea, sest mine tea, mis siis kõik veel juhtuda võib.

Selle asja juures on veel teinegi külg. See on seotud ühe avastusega, mis seob omavahel kõigi suhete küsitavuse. Kui teil on mõni suhe, mis tundub, et pole justkui täpselt selline, nagu te tahate, ja olete kõik omaltpoolt teinud, et seda paremaks teha, ja kui teine suhte pool pole midagi teinud, siis on aus vastus selline: ju ta siis on olukorraga rahul, ju siis tema arvates on kõik suurepärases korras. Kuidas ma sellise järelduseni jõudsin? Aga väga lihtsalt: muidu võtaks teine suhte pool midagi ette, et asjad edasi liiguksid. Ja kui vabanduseks võiks siinkohal pakkuda selle, et teine pool kardab olukorda halvendada, siis see on suhteliselt kesine vabandus, sest kui on ühelt poolt üles näidatud soovi ja tahet ja heatahtlikkust, siis mida on vaja teisel poolel karta?

Juba unes...

Kui hommikul ärkasin, siis ei olnud mul see unenägu meeles. Oli meeles, et midagi nägin, aga mida täpselt, see meeles ei olnud. Ja kui siis nägin seda, mis toimuma hakkas, meenus mulle mu unenägu. Juba unes olin näinud, et kõik käib justkui kiire edasikerimise (fast forward) režiimil. Tegelik elu pakkus täpselt samasugust vaatepilti, sest üllatavalt kiiresti liikus kõik ümbritsev edasi.

See oli esimene emotsioon. Teine emotsioon oli see, et lasin ennast kaasa haarata sellest, mis toimus. Lasin hasardil ennast kaasa tõmmata. Peast käis läbi mõte: kuidas küll saaks sedasi, et minu kohalolek kuidagi kaasa aitaks. Jah, tean, et tegelikult oleksin pidanud külmaks jääma, aga ma ju tean, et külmaks ma jääda ei saa, lihtsalt ei oska. Oli rõõmsaid hetki ja oli selliseid hetki, mil oleks tahtnud karjuda, et kas te tõesti ei tea, kuidas see asi käima peab (või kas ma tõesti ei rääkinud teile, mis te tegema peate või unustasite te selle lihtsalt ära - mitte et ma mingi ekspert oleks, aga ma usun, mida mulle teadjad räägivad ja kui on need kaks lihtsat reeglit, millest teadjad räägivad, siis ei jää ju üle muud, kui uskuda, lisaks kinnitab ka teooria teadjate juttu - puhas füüsika, tuleks siinkohal lausuda). Õnneks poleks mu karjumist, kui seda isegi oleksin teinud (oma nina alla podisesin niikuinii), kuulnud keegi peale mere.

Ja kuigi lõpptulemus oli suurepärane, ei ole mina rahul. See pole vist päris õige ütlus. Muidugi olen rahul elamusterohke päevaga ja tulemusega, kuid ma ei ole rahul sellega, millise tööga tulemuseni jõuti. Mina oleks tahtnud paremat tööd näha. Võib-olla seepärast saab minu tee ka teistsugune olema. Ma tahan olla rahul sellega, kuidas ma midagi teen, mitte rahulduda ainult sellega, millise tulemuse ma saavutan. Tulemus on oluline vaid mu enda jaoks ja seepärast ei kipu ma ka sellele mängumaale. Aga tore on, kui on inimesi, kes on seal ja kes pakuvad elamusi.

/Siia juurde tuleb lisada seik neljapäevaõhtust, kus, mulle tundus, mu poole juba pöörduti sellesi "tiitliga", mida tulevikus uhkusega kanda tahan, - kuna teise nimetatud "tiitli" alla ma kuidagi mahtuda ei saanud ja kõik ülejäänud said, siis võin ju järeldada, et see "tiitel" oli minule määratud. Praegu olen selle "tiitli" jaoks veel liiga toores, aga küll saabub aeg, mil täituvad minugi soovid. Ja mõned selleteemalised "võidud" on mul juba praegu olemas - ehk siis suurepäraselt tehtud töö, mis on sõna otseses mõttes edasi viinud. Ja mõte on juba suunagi leidnud, eks paistab, kas see tõeks ka saab. Teised on tagant kiirustamas, kuid õppides parimatelt tean, et tuleb kõigepealt korralikud ettevalmistused teha, alles siis saab ennast täiesti kindlalt tunda. See kõik aga võtab aega, kuid suund on paika pandud ja esimesed sammudki juba astutud, pea seegi teekond lõpule ei jõua. Tee, mis viib ühe teise tee alguseni./

Suurmeeste mõtted

Põletada enda taga kõik sillad. Siis pole inimesel valikut. Jääb järele vaid edasi minna - kuni võiduni. /Fridtjof Nansen/

Mis on unistused väärt, kui neid teoks ei tehta? /Fridtjof Nansen/

Julgus, tahtejõud, vankumatu usk üritusse, mille nimel olin võidelnud - kõik need omadused, mis mul seni lugematuid takistusi olid aidanud ületada -, näisid ühtäkki mõttetud, täiesti kasutud. Sel traagilisel silmapilgul tundsin esimest korda lootusetuse ja kibestumise maiku. /Roald Amundsen, olles teoks teinud terve rea edukaid polaareksepeditsioone, sh Lõunanaba esmavallutamine, sattus petturi lõksu, mille tulemusena pankrotistus ja nagu sellest ei piisaks, asus ajakirjandus teda laimama/

Ma loobusin kõigest, et olla vaba, ja, näe, mis sellest välja tuli: ma olen eluaeg raha ori olnud. /Roald Amundsen, järjekordse ekspeditsiooniga tekkinud võlgade kustutamisele asudes/

Väike alatus ei suuda suuri saavutusi iialgi tumestada. Sina, kulla sõber, oled inimene, kellele on pööratud kogu maailma pilgud. Järelikult pead olema valmis kõige rängemateks kallaletungideks. Sellest üle olla on suur ja raske kunst. Kas siis sina - mees, kes ei tea, mis on hirm - inimeste kademeelsuse koorma all nüüd tõesti järele oled andnud? /Fridtjof Nansen lausus sedasi Roald Amundsen'ile, kui too pärast edukat dirižaablilendu üle Põhjanaba ei suutnud kuidagi taluda Umberto Nobile', kelle eksimused oleksid dirižaabli peaaegu alla kukutanud ja kes pärast ekspeditsioonilt naasmist esines ekspeditsioonijuhi ja algatajana, kuigi ta seda ei olnud, käitumist/

Kõige hämmastavam on minu jaoks aga see, et inimesed, kes on vastu seisnud looduse enda kõige karmimatele tingimustele, on nendega hakkama saanud ja kõik raskused ületanud, on nii haavatavad teiste inimeste poolt. See on asi, milles inimesed on iseäranis osavad - üksteisele haigettegemine. Palju õnne meile!

Mis järjekorras?

Ikka on toimetusi, mis tuleb ära teha. Ikka on midagi seesugust, mis vajab toimetamist. Aga millises järjekorras asju teha? Vaat sellise küsimuse eest leidsin ennast. Eks kui pole probleemi, siis tuleb see ju välja mõelda. Ja nii suutsin minagi endale tekitada probleemi sellest, millises järjekorras peaksin tegema õhtuseid toimetusi. Kõik, mis tegemist vajab, tuleb ju ometi ära teha. Aga enne peab ikka tõsiselt järele mõtlema, milline on see järjekord, mis annab kõige parema tulemuse.

Samamoodi tekitasin endale ükspäev poes hommikusöögiks süüa hankides probleemi. Oleks tahtnud justkui midagi uut proovida, aga samas läks mõte sellele, et päeva peaks ju alustama millegi positiivsega, siis tuleb ju päev ise ka hea. Siiski võtsin riski midagi uut proovida, sest muidu ei saagi kunagi otsa lahti tehtud. Ja õnneks risk tasus ennast ära.

Kui ma milleski muus osav ei ole, siis vähemalt probleemide tekitamises küll! Jälle üks asi, mille pärast ennast hästi tunda!

Minu isa patud

Läksin täiesti juhuslikult vaatama KuMu dokumentaali. Tänane film oli "Minu isa patud". Jutt siis Pablo Escobar'i, Kolumbia narkoparuni, pojast. Läksin eriliste ootusteta, läksin ilma igasuguste eelarvamusteta.

Filmi arenedes sain teada, et ma olen kuulnud päris mitme kuulsa (ja ka "kuulsa") kolumbialase nime. Aga see, mida kõike raha nimel ei tehta, on ikka täiesti kohutav ja peaks olema õppetunniks kõigile.

Kõige hämmastavam kogu loo juures oli minu jaoks aga see, kui Pablo Escobar'i poeg ja naine elasid uute identiteetide all juba Argentiinas ja siis naise raamatupidaja avastas, kellega tal tegu on, otsustas ta, et nüüd on õige aeg hakata neilt vaikimise eest raha välja pressima. Eks ikka igaüks tahab oma saada.

Ja selle mõtlemapaneva loo lõpetasid Pablo Escobar'i poja sõnad selle kohta, miks ta otsustas oma elu elada teistmoodi, kui ta isa: "Kui me olime kodus, põrand oli kaetud narkodollaritega ja me nälgisime, sest politsei oli maja ümber piiranud, siis sain ma aru, et nende narkomiljonitega pole midagi muud peale hakata, kui neid vaid ahjus põletada, sest nende eest ei pruugi isegi peotäit riisi saada."

Kaasaegsed väärtushinnangud

Hakkan üha enam aru saama sellest, et ma ei sobi oma väärtushinnangutega praegusesse aega. Üha sagedamini leian, et ma ei saa aru, milliste põhimõtete alusel toimib see maailm, milles me parajasti elame. Ikka sagedamini hoian kahe käega peast kinni ja avastan ennast lausumas: "Ma ei saa aru!" Või siis hoopiski ahhetamas: "Ei ole võimalik!" Kõik need olukorrad on enamasti kantud väärtushinnangute lahknemisest. Neid ajendavad situatsioonid, milles kajastuvad tegevused ei lähe kuidagi kokku sellega, mida mina väärtustan.

Väärtushinnangud on need, mis panevad paika selle, kuidas me asjadele vaatame, millised on head asjad ja millised on halvad asjad, millised on lubatud teod ja millised on keelatud teod. Võiksin siinkohal tuua ehk ühe lihtsa näite. Näide siis sellest, kuidas keegi avaldas hämmeldust selle üle, et inimene, vaevalt pääsenud ühiskondlikule rahale ligi, hakkas seda kohe enda taskutesse ümber tõstma. Ehkki ka minu jaoks on igasugune selline tegevus - ehk sulle kasutada antud kellegi teise raha enda kasuks ärakasutamine - välistatud, tundub see kaasaegses ühiskonnas olevat täiesti normaalne tegevus, natuke võib-olla vibutatakse näppu, aga siis läheb kõik vanaviisi edasi. Me kõik ju teame selliseid juhtumeid nii enda elust kui ka ajakirjanduse vahendusel. Selle asja teine serv on see, et sellise tegevuse taunimise taga nähakse kadedust - et ise ei saa, et ilmselt võtaks isegi, kui saaks. Selliste kommentaaride peale oskan vaid niipalju öelda, et ma olen rumal ja ei oska kaasaegses maailmas hakkama saada, sest väärtushinnangud on teised ja selliseid asju lihtsalt ei tehta.

Nii leiangi ennast mõnikord mõtlemas selle peale, miks mulle meeldivad raamatud vanadest aegadest. Eks vist ikka sellepärast, et siis olid väärtustatud sellised iseloomuomadused, nagu ausus, sõnapidamine, otsekohesus, tõearmastus, oma põhimõtete eest seismine, tagasihoidlikkus. Kuid kaasaegne ühiskond nõuab hoopis teistsuguseid omadusi, jääb sageli mulje, ja kui enamus on nende sobivusega nõus, siis need määravad ka avaliku arvamuse.

Eks olen mõelnud ka selle peale, miks näiteks on mulle oluline mu au. Kas on see ehk tingitud sellest, et hinge taga olevat vara justkui polekski? Või siis on au just see asi, mis mind kuidagi edasi aidata võiks ja millele loota võiksin?

Vahel tekib selline tunne, et seisan üksi voolu käes ja tundub, et ühel hetkel käib vool must lihtsalt üle ja siis olengi oma väärtushinnangud tasandanud sellisteks, nagu neid elu nõuab. Kuigi see üksiolekutunne ei ole päris õige, sest oma lähikondlaste käest kuulen sageli, et ka neil tuleb ette täpselt samasuguseid olukordi. Siiski ei arva ma, et peaksime üldisele voolule järele andma - pole seda siiani teinud ja ei näe vajadust teha seda ka edaspidi.

Kuid selleteemalised kokkupõrked jätkuvad kindlasti ka tulevikus ja neist pole pääsu. Eks tuleb nendega leppida ja elada oma väärtushinnangutega edasi, nii hästi või halvasti kui see siis õnnestub. Kuid suuta iseendale ausalt silma vaadata on minu arvates kõige suurem väärtus üldse - teada, et oled talitanud selle järgi, mida õigeks pead.

Kasutud teadmised?

Olen elu jooksul omandanud palju teadmisi, mis enamasti kasutult seisavad. Elu on ikka pakkunud võimalusi õppida ja kui juba on võimalust õppida, siis ju ikka õpin ka. Nii ongi kogunenud teadmisi, igasugustelt elualadelt ja igasugustel teemadel. Kuid elu on läinud sellist rada, et enamasti seisavad need teadmised minu sees täiesti kasutult.

Kuid, vahel harva, aga siiski, juhtub seda, et neid teadmisi on vaja. Nii sain paar nädalat tagasi teada, et teadmised, mida ma polnud pikalt kasutanud, osutusid korraga äärmiselt vajalikeks ja kulusid marjaks ära. Sel nädalal on aga üleval olnud teine teema, millega seotud teadmised on mul samuti kasutult seisnud, ja nüüd siis sain neid rakendada teiste inimeste aitamisel.

Eks on praegugi omandamisel uued teadmised, mille kasutamisvõimalusteni läheb veel aega. Kuid tean, et on ette nähtud, et need teadmised peavad mul olemas olema ja eks ma siis selle jaoks õpin. Ja eks see õppimine ole üks parajalt lõbus tegevus ka, kui on paras seltskond koos ja mõttearendused võtavad hoo sisse, sirutavad tiivad välja ning tõusevad lendu.

Kohaloleku kontroll

Neid kontrolle, kas olen kohal või mitte, tuleb läbi teha üsna tihti. Ja vahel satun nende kontrollide peale täiesti juhuslikult ja ilma neile suuremat tähelepanu pööramata. Kuigi-kuigi, kui juba saan aru, et olen taaskord läbinud kohaloleku kontrolli, siis taipan, et olen tähele pannud ja jälginud, mis ja kuidas.

Nõnda leidsin ennast taaskord peaaegu lausumas neid sõnu, mis ükskord kogemata ühe loengu käigus keset õppejõu kõige suuremat seletamishoogu valju häälega mu suust välja lendasid: "Ära aja lolli juttu!" Tookord polnud need sõnad küll õppejõule suunatud. Seekord olid mu täpsustavad küsimused aga küll suunatud õpetajale, kes midagi seletas ja joonistas, mina vaatasin seda joonist ja küsisin, et see küll pole see, millest räägitakse. Eks tuligi välja, et nõnda see tõesti oligi - st joonis ei vastanud sellele, millest räägiti.

Ise veel imestasin selle asja juures, et kuidas ma jõuan kogu seda infot, mida mulle pakutakse, vastu võtta, läbi analüüsida ja sellele veel reageerida ka. Kohalolek peab sellistes olukordades ikka täielik olema. Aga mulle niimoodi meeldib, sest vaid sedasi võin selle asja selgeks saada. Selgekssaamine aga ongi ju minu eesmärk.

Taasleitud jõud

Jõuetus on väga raske olemise hetk. Siis, kui tunned, et ei jõua midagi teha. Või siis, kui tunned, et ei taha midagi teha. Siis, kui kõik seisab justkui paigal ja sinust pole panuse andjat, et midagi muuta, midagi teha selleks, et asjad liikuma panna.

Oli minulgi selline periood. Kuigi-kuigi, selle oma jõuetuse sees toimetasin, tegin päris palju asju, kuid neid tegin enamasti vaid läbi udu, pigem kõrvaltvaatajana kui aktiivse osalejana.

Nüüd on aga jõud tekkinud. Ma ei tea, kas see on vihast tekkinud jõud - viha pidi jõudu andma - võib-olla on see nii, võib-olla ka mitte. Aga igal juhul on tekkinud jõud, eks ikka vaimujõud, taas liikuda, toimetada, edasi minna. Nii on nüüd viimaks hakanud toimuma need asjad, mis on vahepeal ootel olnud ja paigal seisnud.

Nii on endasse ahmitud mitmed raamatud, on käidud ammuunustatud radu, on tegeldud asjadega, mis on vahepeal soiku jäänud.

/Kas oli pöördepunktiks tõesti siis see paarinädalatagune muutus mu elus? Kas see siis pani aluse sellele uuele liikumisele, andis mulle selle jõu, mida praegu enese sees tunnen olevat. Tean, et ei tohi lasta ennast välisest kaasa haarata, aga siiski ei saa välismõjudeta kuidagi hakkama./

Vahel on hea,..

...unustada. Vahel on hea, kui aeg muudab tuhmimaks need tunded, mis olid, need emotsioonid, mis pulbitsesid. Vahel on see väga hea. Aga vahel ei ole see asi nõnda mitte. Vahel oleks vaja, et suudaks värske ja ehedana hoida seda, mis on olnud erakondne, mis on liigutanud, mis on põlema pannud.

Seega on ajalgi, nagu ka kõigel muul, ikkagi kaks poolt ja neil asjadel, mida ta endaga kaasa toob (või mälestusehõlma viib), komme kas oodatult tuhmuda või hoopis tahtmatult kaduda.

Nii olen minagi praegu ajavoolus kahe erineva sooviga. Ühelt poolt tahan unustada ja see hakkab juba päris hästi õnnestuma. Teiselt poolt aga tahan mäletada, hõõguda, hingestuda.

Aeg ja ootamine käivad käsikäes. Aga kui enam ei jaksa, ei jaksa oodata, kust siis võtta see jõud, et ikka jaksaks. Tean-tean, et aeg läheb edasi hoolimata sellest, millised on mõtted ja tunded mu sees, kuid siiski on raske olla ootavas olekus, sest ootamine tähendab ju ometi seda, et soovitud tulemus pole saavutatud, soovitud seisund pole saabunud.

Aga ootamine võib ka olla kahesugune - vahel on oodata hea, siis, kui tead, mis tulemas on, kui aga ei tea, mis tuleb, siis on ootamine iseäranis raske.

Kannatlikkust! Pikka meelt! Küll saabub AEG!

Kusagil toimus nihe

"Kas see on hea, kui keegi meist praegu ära sureks? Kas see on ühiskonnale kasulik?" Selline oli küsimus, mille esitas meditsiiniloengu pidaja. See oli ilmselt see hetk, mil toimus nihe, mõttemaailma pööramine.

Minu jaoks on üks olulisemaid vajadusi siin elus olla teiste jaoks vajalik. Ja kuigi saan seda vajadust päris tihedasti rahuldada, tekivad ikka aeg-ajalt sellised hetked sisse, mil tekib küsimus, kas mind ikka on kellelegi või millekski vaja.

Sellistel hetkedel peaksingi ehk asuma hoopis teistsugusele vaatenurgale, mis iseenesest on küll räigem ja sirgjoonelisem, aga selle võrra annab ka selgema vastuse kätte. Kui ükskõik kes meist ära sureks, oleks see ühiskonnale üsna suur kaotus. Ja see, mida me ise väärt oleme või ei ole, on selle kõige juures suhteliselt väheoluline (kui nii võib öelda). Hoopis olulisem on see, mida teeb meie surm meid ümbritsevate inimestega, kuidas nemad edasi toimetavad (või siis ei toimeta) - ehk siis meie kadumine siit ilmast tekitab päris korraliku kaose selle koha ümber, kus me hetk tagasi veel olemas olime.

See kõik viis mind selliste mõtete maale, kuhu ma igapäevaselt ei eksi. Ehkki võin aeg-ajalt ju mängida oma väärtuse ja sellelaadsete mõtetega, aga sügavamalt neid analüüsida pole kas soovi või tahtmist. Aga selline rõhuasetus pani paratamatult mõtlema selle peale, et milleks ma olen, milline on minu panus ja kas ma ikka annan endast kõik igal ajahetkel. Ja olgem ausad, ega need vastused just kõige meeldivamad polnud - võiks, suudaks ja peaks rohkem tegema ja jõudma. Samas, teades ennast, tean ka päris täpselt, et selline hetkeline valgustatusmoment taandub peagi, kuid ehk jääb see tundevirvendus kuhugi sisemusse ikkagi alles ja tuleb vajalikel momentidel meelde.

Samas on selle asja juures ka see alaline teema, millega me kõik kokku puutume - homme teen, järgmisel nädalal teen, järgmisel aastal teen. Kuigi see on hea vabandus ja aitab oma asju kenasti planeerida, peab siiski alati arvestama võimalusega, et homset, järgmist nädalat ja järgmist aastat ei pruugi tulla. Seetõttu tuleb teha täna ja kohe neid asju, mis midagi tähendavad.

Ideaalelu mudel

Leidsin siin ennast mõtlemas, et ilmselt igaühel on oma pilt sellest, millisena me oma elu ette kujutame. On olemas oma ideaalelu mudel. Ehk siis nägemus sellest, missugune peaks meie elu olema, millised komponendid peaksid olema selle lahutamatuks osaks. Ja eks elu peamisi eesmärke minu arvates olegi see, et püüdleme selle ideaalelu poole ja kindlasti on olemas ka inimesed, kes sellise elu enda jaoks saavutavad.

Aga mida teha siis, kui ei suuda otsustada, milline peab ideaalelu olema? Minul on sellega kogu aeg probleeme olnud - ilmselt seetõttu, et ma pole suutnud enda jaoks paika panna seda, mida ma tahan. Kõige kentsakam kogu asja juures on see, et kui ühel hetkel tundub, et kõik, mida ma saada olen tahtnud, olen saanud ja justkui olen ideaalelu elanud, siis selgub korraga, et tegelikult on justkui midagi ikka puudu, on midagi, mida veel ihata, midagi, mida veel tahta. Samas on asjal ka teine külg - see, mis räägib sellest, milline on kujutlus sellest, mida ma tahan, ja milliste tegelike tahete ja soovideni viib mind välja elu. Nii leidsin ennast ühe selle nädala hommikusaginas taaskord tõdemas, et see, mida olen kujutlenud ja mõelnud, ei ole minu puhul lihtsalt teostatav, sest tüdinen liiga kiiresti ja liiga kergesti tekivad uued huvid.

Samas aga näen kõrvalt, millised on teiste inimeste ideaalelu mudelid ja kuidagi rahul on hinge nende pärast, kui nad on saavutanud selle, millest nad on unistanud ja elavadki oma kenas majas oma mõnusa perekonna ja mõne koduloomaga. Tore, kui selline soovitud idüll on tõelisuseks saanud.

Piisab ainsast pilgust

Justnimelt, piisab ainsast pilgust. Rohkem pole tõesti vaja. Vaid ühest pealeheidetud pilgust saab kõik selgeks ja tekib see tunne mu sisse. Nii läks seegi kord - piisas vaid ühest pilgust, et kõik mu sees segamini keeraks ja saaksin aru, mida ma tahan. Rohkem lihtsalt polnud vaja, sest see, mida nägin, tegi kõik kohe klaariks.

/Võimatu on jääda neutraalseks ja säilitada kainet mõistust, kui näed midagi sellist, mis ahvatleb ja kaasa haarab. Kui peaksin enese sees võitlust pidama, siis oleks kindlaim tegu pilgu kõrvalekeeramine, kuna aga sellist vajadust ei ole, võin vabalt nautida ja ennast kiusatusse saata ainsa (silma)pilguga./

Elu näilisus

Viimasel ajal on üks teemadest, mis ikka ja jälle üles tuleb, see, et mida võib uskuda ja mida mitte. Nõnda on küsimuse all olnud, kas seda, millise mulje inimesed endast jätavad, võib usaldada või on see vaid üks mäng. Või kas võib uskuda seda, mida kusagilt kuuled või mida keegi kusagil vahendab. Kui sellised teemad juba üleval on, siis ilmselt on millegi põhjal tekkinud kahtlused, on selgunud midagi seesugust, mis etendatud vaatemängu on mõra löönud.

Kas teie olete vahel mõelnud selle peale, et kõik see, mis ümberringi toimub, ei pruugi üldsegi olla nii, nagu see välja paistab, vaid võibki olla üks suuremat sorti vaatemäng, mida kellegi tarvis mängitakse? Kas pole teil vahel tekkinud mõtet, et mingi asi ei klapi ja see, mida väljapoole näidatakse, ei saa ju ometi tõsi olla?

Minul ikka tulevad aeg-ajalt sellised mõtted pähe ja enamasti seoses sellega, mida näen inimesi tegemas ja kuidas käitumas. Aeg-ajalt pakub elu selliseid läbinägemishetki. Aga õnneks olen selle kõige juures siiski suutnud säilitada naiivsuse ja usaldavuse - ikka tahan uskuda, et kõik ongi ilus ja hea. Ilma sellise illusioonita, ma arvan, polegi võimalik maailmale avali ja uudistavate silmadega otsa vaadata. Seda viimast aga tahan ma kindlasti teha, sest vaid nõnda saab elu kogu tema võluvuses nautida.

Asjast arvata

Olen kahe vahel. Ühelt poolt pole ilus teiste õnnetuse üle naerda, aga kusagil sisemuses on peidus see tunne, et tahaks targutada - näete nüüd, mis teil seal toimub, kui mind ei ole. Teisest küljest on see hoolimine mu sees ja ikka tahaks, et läheks hästi neil, kellest hoolid. Kuigi tean, et minu hoolimisest ei muutu midagi, olen sellise kahepidise seisu sees. Ise enda jaoks sellise olukorra loonud ja ise pean selle sees ka hakkama saama. Sest praegu veel ei ole ma saavutanud tuimust, mis vajalik on. Praegu on mu sees mingi tundevari, mis pole veel päriselt kadunud. Aga aeg läheb ja küll saab seegi asi ajalootolmuga kaetud ja siis mul pole tõesti enam sooja ega külma sellest, mis toimub ja kuidas. Senikaua aga pean ennast korrale kutsuma, et mitte oma emotsioone vales kohas välja elada.

Elulaadne elu

Sattusin jälle toidupoodi ja vaatama sealseid silte. Mida on meil peale hakata nende asjadega, mis on millegi laadsed? Kas siis tõesti on meile vaja neid asju, mis ei ole nagu päris asjad, aga mida ometi poes müüakse? Kuigi tean, et kõik on defineerimise küsimus, tekib ikkagi küsimus, et milleks on vaja teha midagi, mis on millegi moodi, aga pole ka päris see. Mõtlesin siin ükspäev ka selle peale, et vist peaks hakkama tähelepanelikult lugema ka nö esimese ringi toiduainete pakendeid, mine tea, mida põnevat nende seest leida võib ja ehk pole nemadki varsti enam need pärisasjad, vaid näiteks ainult piimalaadsed või munalaadsed tooted.

Kui juba niimoodi, siis võiks ju elada elulaadset elu - et justkui on elu, aga siiski ei ole ka. Mitte, et ma ise oleks viimasel ajal elule vapralt vastu astunud, aga elul pole ma lasknud ka mõttetult mööda voolata. Ikka olen kaasa löönud, oma panuse andnud. Ikka tahaks ju elada elu, mitte tegeleda millegi elulaadsega. Siia sobib hästi lause, mille kusagilt lugesin: kui meist igaühele on siin elus oma rist kanda antud, siis ei ole mõtet seda enda järel lohistada, vaid parem on ta õlale võtta ja püstipäi edasi rühkida.

Mõtted minu peas

Kuigi on olnud igasuguseid mõtteid ja tundeid, tabas mind täna ühel hetkel selgus. Selgus selles osas, millised on mu tõelised tunded. Ja need tõelised tunded vastavad täpselt sellele, millest olen rääkinud ja mida olen välja öelnud. Kuigi tegelikult tuli see selginemine läbi eituse. Tuli läbi selle, et sain aru, et seda tunnet, mis võiks olla, ei ole minu sees ega olegi olnud. Ehk siis olen asjad enda jaoks juba ammu sõnadesse pannud ja nüüd siis tuli ka see sisemine veendumus järele, et need asjad ka tegelikult nõnda on.

Seal kõrval leidsin ennast mõtlemas praeguse olukorra peale, selle peale, mis toimub minu peas ja iseäranis südames. Leidsin ennast mõtlemas asjade peale ja jälle jõudsin välja nende asjadeni, millest juba niigi olen aru saanud ja mida juba niigi tundnud. Oli sellelgi teemal enesele silmavaatamise ja tõe tunnistamise hetk.

Kõigele sellele lisaks tuli mulle meelde see olukord, kus viibisin kusagil aasta alguse paiku ja sain aru, et elus ongi nii, et see, mis ühel hetkel on aktuaalne ja tundub olevat kõige olulisem asi maailmas, vajub ajavoolus unustusse ja vaid pingutades suudad meenutada, mis oli ja miks oli.

Suhtumise küsimus

Kui rääkisin, mida teinud olen, siis kõlas kommentaar: "Sa võtad seda asja ikka väga tõsiselt". Ja siis tekkis küll tunne, et tahaks enda kaitseks välja astuda. Eks ma siis pidin välja ütlema, millised on minu motiivid. Kuigi juba ainuüksi selle kommentaari põhjal sain aru, et suhtumine on inimestel erinev ja mina olen asja ette võtnud hoopis teisel põhjusel, kui teine inimene ning seetõttu me ei saagi teineteisest ehk aru.

Kuid kogu selle tõsiduse taga on teine teema veel - asi peab lõbus olema ja nalja peab ka ikka saama, muidu on tuim ja kange olemine. Nalja on juba saanud ja eks saab edaspidigi, sest kõik näitab selles suunas.

/Nalja aga peab oskama teha. Minu viimase aja parim naljaämber seisnes selles, kui küsisin leivadegustatsiooni läbiviijalt, kes pakkus maitsta tõsist rukkileiba, kas neil naljakat rukkileiba ka on. Kohe sinna otsa panin jalgupidi ka teise ämbrisse, kui küsisin, et kas tavalise kujuga leib on tehtud samast taignast, millest vormileibki. Teenindaja jäi mind peaaegu ammulisui vahtima ja ma tegin ruttu minekut. Oh mind ja minu suuvärki, üks paras "õnn" on see kõik./

Huvitatult kuulata

Leidsin ennast suu ammuli kuulamas ja endasse neelamas kõike seda, mida räägiti. Teema, millel räägiti, oli ju minu jaoks oluline. Nõnda oli ka täiesti loomulik see, et ma nii tähelepanelikult kuulasin. Kõik need jutud pean ma ära kuulama, sest neis on nii mõndagi sellist, mida võib ühel hetkel vaja minna. See käib õppimise juurde. Kuid siiski neelan neid asju endasse eelkõige seetõttu, et mind huvitab see asi ja ma tahan rohkem teada. Ja kelle käest siis veel õppida, keda siis veel kuulata, kui mitte inimest, kes omab piisavat praktikat ja palju kogemusi.