pühapäev, 12. juuli 2020

Elu on imeliselt helde

On õhtu, raamat nõuab lugemist. Sest mõnikord on nii põnev, et ei saa raamatut käest ära panna. Ja nõnda saabubki viimane lehekülg, mis peagi otsa saab, ja sulgen raamatu... Kell on näitamas juba esimest öötundi.

Edasine loogiline käik on ju selline, et tuleb ennast magama sättida. Aga kuna praegu on helkivate ööpilvede aeg ja varem sel õhtul olin taevasse vaadates näinud, et taevas on selge, siis heidan pilgu aknast välja, lootuses, et ehk näidatakse midagi, mis on vaatamist väärt.

Ja mida ma näen? Terve taevas särab.

Hiljem sellele hetkele tagasi mõeldes saan aru, et elu on mu vastu ikka väga helde, sest ei pruugi ju minu aknast näha olla just seda juppi taevalaotusest, kus helkivaid ööpilvi pakutakse, aga täpselt seal nad siis olidki ja särasid ja mulle silma hakkasid.

Edasi on kõik juba selge - riided selga (ikka soojemat sorti (peapeal pähe, kindad tasku), sest ilmaennustus on selleks ööks ennustanud 10 kraadi kanti sooja), kaamerakott üle kontrollida (et kõik vajalik ikka kaasas on, õnneks on mul teadmine, et kaamera aku on laetud, st see lubab pilte teha küll) ja kaasa haarata, kodust välja, autorooli ja "pildistamispaika".

Kõige selle keskel jõuan veel mõelda, et tuul on ju maha vaikinud, mis tähendab, et pildistamiskohaks peaks saama valida kohaliku järve, sealt pealt peaks peegeldust saama küll. Seda ei jõua ma suurt mõelda, et ka sealt kohast, kust järvele ligi saab, need pilved ka ikka nähtavad oleks.

Terve tee sõidan ja imetlen taevast. Õnneks on kõik nii selgelt näha, et mingit suuremat pingutust see ei nõua ja nõnda saan rahulikult roolida randa.

Kohapeal selgub, et kõik on täiuslik - vaatenurk ja peegeldus ja see ime, mida taevas pakutakse. Õnn on veel ka see, et kohale jõuan öö kõige pimedamal ajal. Aga pimedusest on asi kaugel, sest terve laotus on helkivaid ööpilvi täis ja sellest on öö nii valge, et mingist pimedusest rääkida ei saa (vastukaaluks tuleb meelde eelmise laupäeva öö vastu pühapäeva, mil sai Munalaiult koju sõidetud ja sadav vihm muutis öö nii mustaks, et mitte midagi polnud näha).


Ja nõnda ma siis vaimustusest kiljungi, mõttes muidugi, sest üldiselt toimetan vaikselt seda imeliste vaadete ülesvõtmist. Õnneks on mul üks kaaslane, kelle olen telefoni otsa saanud - saates talle eelnevalt sõnumi, keset ööd (normaalsed inimesed ju nii teevadki, et keset ööd kirjutavad teistele inimestele): "Loodetavasti Sa ei maga, sest see, mis õues toimub, on mega!" ja saades vastuse, et jah, on ikka üleval, jah, on pilte tegemas - ja kellele saan siis oma vaimustust välja kiljuda, kellega saan emotsioone jagada.

Lobiseme veidi ja samal ajal muudkui vajutan ikka kaameranuppe ka - seaded on kenasti paigas ja ülesvõtteid tuleb hulgi. Ja tingimused on suhteliselt suurepärased - st mingeid piiripealseid seadeid pole vaja, sest valgust on piisavalt - terve taevas ju särab...

Ja kui siis kõne lõpetan ja selle kõigega edasi toimetan, saan üsna varsti aru, et mulle tehakse looduse poolt üsna suur kompliment. Ranna ääres on pardimamma oma poegadega mõnusasti koha sisse võtnud ja mind usaldatakse nii palju, et see, kuidas ma statiiviga ja kaameraga mööda randa edasi-tagasi saalin, ikka parimaid vaatenurki otsides, loetakse tavapäraseks tegevuseks ja nemad naudivad öist aega sealsamas minu läheduses (eks ma ikka püüdsin neile mitte väga lähedale minna ja mitte väga palju müra ka tekitada, aga mingid hääled ju ikka tekivad, selle vastu ei saa, kasvõi liiva krudin jalgade all või kaamera tehtav klõps, kui järjekordne pilt tegemisele tuleb):


Ja kui on võimalus selliseid imelisi ja erilisi hetki kogeda, siis on ikka päris "normaalne" see, et võib tõdeda, et elu on imeliselt helde!

Kommentaare ei ole: