Miks pole see asi küll sedasi, et saad magama jääda siis, kui tahad? Selline küsimus keerles mu peas. Keerles lisaks nendele sõnadele ja lausetele, mis mind magada ei lasknud. Kirjutasin kirja, oma peas, ja seepärast ei saanud ma magada. Sest kõiki neid mõtteid, mis kirja panna tuli, oli liiga palju ja nad kippusid omavahel segamini minema. Lisaks oli veel sedasi, et mingid asjad kippusid ununema - ehk ühel hetkel olid selgesti sõnastatud mõtted olemas ja järgmisel pidin juba meelde tuletama hakkama, mis mõtted mu peas olid.
Nii see öö siis möödus, üks pikas unetute ööde reas. Kella vaatasin paar korda ja suure hirmuga avastasin korraga, et kell on märkamatult saanud neli hommikul. Ja siis, kui olin otsustanud, et aitab, peab ikka magama ka, algas akna taga sireeni huige. Mitte minutiks või kaheks, vaid pooleks tunniks. Kui siis taas vaikus saabus, lootsin, et nüüd siis viimaks ometi. Kuid ei, polnud veel ette nähtud magama jääda - sireeni hakkas uuesti tööle ja kuskil veerand kuue ajal saabus täielik vaikus.
Ja alles siis sain ma und ootama hakata ning uni tuligi, viimaks ometi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar