Imelise päeva reis muinasjutumaale

Mida oodata ühelt päevalt, mis algab suure vihmasajuga, on suhteliselt jahe ja päeva pealegi pole lootust ilma paranemisele? Selliselt päevalt ei oskagi midagi oodata vist.

Aga, oli hommiku ja asusin siis päevaplaani juurde ja mida kaugemale hommikust jõudsin oma toimetustega, seda imelisemaks päev läks. Alustasin seda päeva väikese autosõiduga, sain kokku kalli inimesega. Istusime, jõime teed ja asusime teele, meie mõlema jaoks olulisse kohta. Kohale jõudes selgus, et vihma tibutab ja tuulgi on väheke valivõitu. Aga see oli tol hetkel teisejärguline, sest peakohal tiirutas üks ähvardav tiirupaar, sest teadmatusest olime auto parkinud nende pesa juurde. Kiiresti eemaldusime autost, astusime sadamasillale ja nautisime vaadet, vaatamata vihmale ja tuulele, oli hea olla. Vees toimetas ka üks saarmas, kes tegi olemise veel erilisemaks. Aga, ühel hetkel ikkagi tegi ilm oma korrektiivid ja nõnda suundusime siis auto poole tagasi. Saime tiirupaari pikeerivate lendude all siis auto kätte ja edasi liigutud. 

Järgmise peatuspaiga kõrghetk saabus siis, kui lasime endil nautida puu otsa kinnitatud kiigel kiikumist. Muidugi oli nautimiseks ka vaade ja merekohin, ikka omad ja armsad, nagu ikka. Kuna aga mere ääres oli ikka tuul, siis suundusime metsasügavusse ja need olid maagilised hetked. Pärast jalutuskäiku seadsime sammud mu kaaslase koju, aga kuna seal kedagi polnud ja mu kaaslane oli võtmed koju unustanud, siis tuli meil leida muud tegevust. Ja kuigi esialgne plaan oli minna osturetkele, siis tee peal tuli oluliselt parem idee - oli juba söögiaeg käes ja nõnda sai kohalikku kõrtsi sisse astutud. Olemine oli seal mõnus ja hea, ja mis kõige olulisem, toit oli imemaitsev!

Aeg läks siis edasi ja mu kaaslasel hakkasid ühed ja teised inimesed koju jõudma, niiet, saime siis viimaks tema koju minna. Istusime siis veel veidike ja jutustasime, aga õhtu hakkas juba peale tulema ja nõnda ma siis asutasingi ennast teele. 

Ja kuna teadsin, et seda teed mööda, mida ma tulnud olin, ma tagasi sõita ei soovinud, sest sellel teel oli oodata ühe suure sündmuse puhul suurt liiklust, siis otsustasin teha ringi ja sõita vaid risti üle selle tee. 

Eks ma olen seda ennegi täheldanud, et elu ikka juhib mind õigetesse kohtadesse. Nõnda oli see asi ka sel korral. Sattusin muinasjutumaale. 

Esmalt siis hulgaliselt lummavaid jõevaateid, millest olin täielikult võlutud ja mida täiel rinnal nautisin. Imeline on ikka loodus oma mustrites ja värvides, oma suures loomingus.

Ja kui siis edasi kulgesin, avastasin ühe põllu pealt sookureparve ja ega ma saanud neist siis naasama mööda minna. Ikka oli vaja auto kinni pidada ja võtta see aeg, et vaadata, kuidas nad toimetavad ja mis neil teoksil on. Sellist luksust ei juhtu ju iga kord olema, et niimoodi veab, et kohe terve parvega kokku juhtud.

Imetlesin neid siis üsna tükk aega ja ega nad mind enne märganud, kui siis, kui hakkasin ennast minekule seadma - siis tõusid nad õhku ja see oli veel iseäranis vägev vaatepilt.

Aga, tee viis mind edasi minu lemmik vaatetorni, linnuvaatlust polnud ju selleks päevaks veel küllalt tehtud. Ja kohe tervitas mind üks kotkas, kes kajakatega maid jagas. Selleks hetkeks, kui ma lähemale jõudsin, oli ta aga juba metsavarju lennanud ja nõnda tuli mul leida uusi sõpru, keda kaeda. Ja ega siis loodus kade polnud - pakkuski mulle kohe suurepärast võimalust kiivitaja jälgimiseks - tuli teine üsna lähedale ja päris lõbus oli seda lõbusat selli ja tema toimetusi jälgida. 

Imeline selle asja juures oli see, et selleks hetkeks oli tuul vaibunud ja kuidagi ei suutnud ma uskuda, et vaid mõned tunnid tagasi oli olnud külm ja kõle, nüüd oli lihtsalt veidi udune olemine, ja oli ka oluliselt soojemaks läinud, niiet, vaatamata sellele, et maailm veest tilkus, oli olemine ikkagi mõnus ja hea.

Mõnulesin siis veel mõni aeg, nautides vaateid ja olemist ja asusin siis taas teele. Nüüd oli sihtpunktiks üks savipõhjaga järv, mis mulle kohalike soovitustega kaasa oli antud. Leidsin selle ilma suurema vaevata üles ja siis sain taaskord imelise kogemuse osaliseks - madalas vees, veepiiril, olid konnakullesed omi toimetusi toimetamas. See oli minu esmakordne kogemus sellist asja näha ja päris pikalt nautisin seda ja tundsin, et olen saanud osa millestki erilisest ja erakordsest.

Rõõmustasin selle üle üsna tükk aega ja siis kolasin järvekaldal veel veidi ringi. Ja korraga tundsin, et hea on olla, tõeliselt hea. Hea sellepärast, et saan asju toimetada omas tempos, hea sellepärast, et vaatamata reedesele päevale olengi saanud selle päeva enda jaoks, hea sellepärast, et loodus mulle imesid ja imesid pakkus. Ja lihtsalt hea-hea-hea oli olla.

Kui seegi ilu ja ime kõik imetletud sai, keerasin auto nina kodu poole. Ja kella vaadates nägin, et mu ajagraafik on kenasti paigas, sest olin täpselt sellises graafikus, et õige toimetamise puhul jõuda ka tantsuõhtule. Nõnda siin tegingi ette peosaali sisenemist peatuse, et hankida endale kuivad sokid - kogu selle loodusmöllu keskel olid mul jalanõud veest läbi imbunud, mis tähendas seda, et ka sokid oli märjad -, sokivahetus teha ja ennast pidusse seada. Tantsisin siis Kukerpillide saatel kuni nad pausi tegid ja siis lõpuks liikusin koju. 

Tunne oli sellest heast päevast väga hea ja mõnus oli kohe olla. Ja kui kodus arvuti lahti võtsin, leidsin, et elu oli just veelgi paremaks läinud - paar tööd oli mu postkasti tulnud ja vaadates oma järgmiste päevade plaanide peale, sobisid need väga kenasti (lubas väga nigelat ilma ja mingeid muid plaane mul polnud, niiet, igati sobiv ajaviide). Ja kuna ma polnud selles kuus veel sedalaadi tööd teinud, siis oli see ajastus ka täiuslik - vaim oli värske ja virge, tööd said väga kiiresti tehtud.

Aga, mõnikord siis lihtsalt on selline päev, mis on algusest lõpuni täiuslik. Eks suuresti mängib rolli ka see, et selles imelises päevas oli suuresti mu enda valitud seltskond, seegi andis päevale oma tooni, ma arvan. 

Ja see muinasjutumaa, kus ma käisin, on Lahemaa, mis ongi tõeliselt lahe maa! Mulle ikka ja alati meeldinud, aga sel korral pakkus ta mulle kuidagi eriti muinasjutulist kogemust!

Ega enne ei oska hinnata, kui...

Eks ma olen seda enesestmõistetavalt võtnud - et kui ma lähen kuhugi mere äärde, siis kuulen seal lainete loksumist, tuule huilgamist (kui just juhtub olema tuulisem ilm), lindude laulu ja kriiskeid. Ja olen leppinud ka selle teadmisega, et mõnikord käib selle asja juurde mõni peakohal lendav droon (mille heli on häiriv ja terav ning tekib kange tahtmine haarata kivi järele ja see lennumasin alla visata).

Selleks aga, mis mind rannas eile ees ootas, polnud ma sugugi valmis. Randa oli tekitatud diskoteek ja nõnda kajas üle vaikse õhtu muusika meeletu mürtsumine ja lärm, mille tekitasid pidutsevad inimesed.

Ja siis sain ma väga hästi aru sellest kuiväga peaks seda tavalist rahu ja vaikust, mis käib rannaeluga kaasas, hindama. Kui suur väärtus sellel kõigel tegelikult on, sellel helitaustal, mis on looduse loomulik osa.

Silme ette tulid needki hetked, mil olen olnud mõnes looduskaunis kohas ja siis sõidab kohale mõni auto, mille omanik peab demonstreerima oma sõidumasina muusikasüsteemi võimsust, seda ikka selliselt, et terve ümbrus mürtsub. Kurvaks teeb, see mürtsumine jätkub ka siis, kui seltskond on juba ennast paigale seadnud - ikka on vaja tausta.

Ja eks ma lugesin suhteliselt suure rõõmuga seda, et ka meie valla ühte randa tuleb kohvik, mida sinna vast ikka tükk aega oodatud on. Aga praegu mõtlen, et kui sellega käib kaasas samasugune mürafoon, siis pigem võiks see asi olemata olla. Eks tulevik näitab, kuidas asjalood sellega olema saavad.

Eilse rannaskäigu juures tegin veel ühe avastuse, mis mulle sugugi ei meeldinud. Rannaäärde on kerkinud uued elamud ja nende õuealad kõik tarastatud ja lausa seljakuti ranna vastu. Kuidas ja mismoodi on võimalik, et krundid seni avaliku tee peale tekkinud on, jäi minu jaoks mõistmatuks. Ja see rannaküla idüll, mis linnalähedases rannas seni olnud on, sest kaluripaadid on vees ja õhtusel ajal olen kalureid võrkudega toimetamas näinud, on nüüd lõhutud, sest suur raha on oma korrapärase maastikukujundusega seni väljakujunenust lihtsalt üle sõitnud.

Millal on laste päev?

Oli emadepäev ja eks kõlas seegi lause: "Ema ollakse ikka igal päeval aastas!" See kõlas kui etteheide mulle just sellise alatooniga justkui polevat piisavalt hinnatud ema, kes olemas on, ja siis ma mõtlesin, et see on üks selliseid asju, mida ma elus kunagi ei saavuta - seda, et minu ema oleks rahul sellega, mida ma teen (kuigi suuri sõnu sellel teemal kuulen ma küll, olen aastatega õppinud ka seda, et neil sõnadel sisu ei ole). Ja sugugi ei loe see, mida ema ise teinud on, ja sugugi ei loe see, missugune on taustsüsteem, ehk missugused on tema suhted mu õe ja vennaga. Aga, eks ma saan siinkohal tõdeda, et mul on siis see rõõm, olla taaskord selleks piksevardaks, nagu ikka ja alati - kõige leplikum, kõige järeleandlikum. See on ju keskmise lapse saatus!

Ja hiljem mõtlesin, et millal on laste päev, päev, mil lapsi oluliseks peetakse? Hinnatakse ja väärtustatakse seda, mida nad teevad, millised nad on? Sest just paar nädalat varem oli mul võimalus taaskord tunda saada, mida tähendab olla laps, kuid mitte selle sõnas heas mõttes, vaid ikka niimoodi, et käis valusalt südamest läbi. Ja taaskord sain oma empaatiavõimega kõvasti kõrvetada - kuulates ema soove ja neid täitma asudes tegin midagi, mida muidu ette poleks võtnud, aga lõpuks seisin ikka tühjade pihkudega, sest polnud seda vastuvõtjat seal teiselpool, oli vaid upsakalt visatud fraas: "Ma annan Su vabaks!" Aga, pole lugu, kusagil kuklas teadsin ma seda ju juba ette ja sain siiski häid ja toredaid elamusi, need on ka väga palju väärt.

Sain selle ühise koosveedetud aja jooksul veel paljutki kogeda. Esmalt muidugi seda, et sain teada, et meid kõiki palju armastatud ja hästi hoitud on - kus see armastus ja hoidmine on, ma ei mäleta, pigem oli üks täiskasvanu, kes ei saanud iseendagagi hakkama ja meil tuli ise endaga hakkama saada, on meeles selged vihapurksed ja hetked kodusõja keskelt, kus räägitakse peade mahalõikamisest. Ja eks ma näen sellest ajast pärinevaid mustreid oma igapäevaelus praegugi, sest need käitmusmustrid, mida toona omandasin andsid võimaluse ellu jääda, hakkama saada. Aga, eks selle kõige algus on sõjast ja küüditamisest tingitud lõhutud pered, mis nüüd järgmistesse põlvkondadesse juba edasi kandunud on.

Ja kõige krooniks osati mind panna veel piinlikku olukorda ka. Tekitada selline situatsioon, milles mingi aeg tagasi oleksin maa alla vajunud ja häbist silmad peast häbenenud. Aga rõõmuga sain tõdeda, et ma olen kasvanud ja arenenud, lahendasin olukorra paari naljatleva lausega ja polnudki lugu. Eks ma olen neid piinlikkesse olukordadesse panekuid ennegi näinud, ju see on ikka mingi sisemine soov kuidagi tähtis olla, kuidagi välja paista. 

Niiet, millal on siis laste päev? Päev, mil ka sisuliselt väärtustatakse ja hinnatakse lapsi? Ja kuna lapsed on mul kuidagi hinge peal, siis olen ikka nii mitmedki korrad oma elus lastevanemate tähelepanu sellele juhtinud, et nad oma lapsi märkaksid ja väärtustaksid ja hoiaksid ja hindaksid.

Kõik need...

... ütlemata jäänud sõnad, kõik need tegemata jäänud teod.

Elus on hetki, mil tajud, et on midagi enamat, kui pealt paistab, midagi, mis liigutab, mis läheb kuhugi sügavamale. Aga, need hetked tulevad ja lähevad. Ja nõnda jäävad ütlemata need sõnad, mis meelel on, ja tegemata need teod, mida kogu hingest teha sooviks.

Ma olen tihti olnud selles olukorras, et kusagil sügavaimas hingesopis loodan, et ühel päeval saabub see aeg, mil need sõnad saavad välja öeldud, mil need teod saavad tehtud. Kuigi ma tean, et need on suuresti väga paradoksaalsed mõtted ja tunded.

Ja põhjuseid, miks sellised hetked paradokse tekitavad, ei tule kaugelt otsida. Ikka ja jälle seesama asi, et vaatan oma põhimõtetele otsa ja nõnda see asi lähebki. 

Praegu tahaks vaid öelda: "Suur tänu, et ma saan ennast tunda normaalsena!" Nii kaua olen ma olnud ebanormaalne, et hea on, kui on selliseid hetki, mil minagi võin ennast normaalsena tunda, hetkekski ununeb see tunne, et ma ei sobi, et ma ei sobitu. Eks ma lasen ennast sellistest hetkedest lummata, sest need on need hetked, mil olen vaba tundest, et mul on midagi viga, et ma olen vigane.

Aeg on raha

Eks seda ütelust, et aeg on raha, teavad ju kõik. Viimasel ajal on see kuidagi sageli jutuks tulnud. Ja olen saanud suhteliselt rahulolevalt tõdeda, et ma vahetasin raha aja vastu.

Seitse aastat tagasi seisin ma teelahkmel (leidsin just kapist ühe 15 aastat tagasi mulle kingitud mälestuseseme, ühe teise eluetappi lõpptähise oma, selle pärast tean, et see, millest praegu kirjutan, toimus seitse aastat tagasi). Teadsin, et samamoodi enam jätkata ei saa, samamoodi ma enam edasi minna ei taha. Oli aeg keerata uus lehekülg. Tookord ei osanud ma arvata, et see lehekülg nii teistsugune olema saab, võrreldes kõige sellega, mida seni teinud olin. 

Ja raha oli ju tol hetkel hulgaliselt - korralik palk, mida tolle aja mõistes võis päris suureks pidada, eks praeguselgi ajal on need numbrid paljude inimeste jaoks vaid unenägu. Lisaks sellele veel ametiauto ja kõlav ametinimetus.

Ja juba tollel ajal sain aru, et ma saan selle valiku teha seetõttu, et mul pole mingeid kohustusi. Seda nii mitmeski mõttes. See oli see, mis andis mulle vabaduse ja võimaluse, keerata uus lehekülg.

Nüüd, kui sellest ajast on seitse aastat möödas, leian ennast üllatuslikult hoopis teistsugusest elust, kui ma selle murdepunktini elanud olin. Ja kuigi rahaliselt on mu seisud sootuks teised, kui tol hetkel, näen praeguse elu plusse väga hästi ja selgesti.

Esimeseks suureks plussiks on see, et ma tunnen, et ma teen midagi olulist, midagi, millel on sisu ja väärtus. Kui inimesed ikka mõtlevad ja räägivad maailma muutmisest, siis mina omast käest tean, näen ja tunnen seda, et mul on see võimalus ja mõnikord läheb see maailmamuutmine ka korda - need hetked on iseäranis vahvad ja toredad, need on hetked, mille pärast tasub pingutada. 

Teiseks suureks plussiks on aeg. Seda aega, mida saan oma äranägemise kohaselt kasutada, on hulgi. Seda jagub vahvasti kõigi minu jaoks meeldivate tegevust tarvis. 

Kolmandaks suureks plussiks on see, et mul on närvid oluliselt paremas seisus ja nõnda on mu enda olemine parem. Eks ikka aeg-ajalt on midagi, mis endast välja viib, aga see pole sugugi niimoodi, nagu need vanad ajad mulle meenuvad.

Ja suur rõõm on mul tõdeda, et ma polegi väga tahtnud, kunagi, tegeleda "võidurelvastumisega" - sellega, mida ma eilegi näiteks näha sain. Et kui kellelgi on uhked riided seljas, siis on mul ka vaja uhkeid rõivaid endale hankida. Eks see on ka osa sellest otsustusvabaduse ahelast - kui oli aeg endale oma elamist vaadata, siis sai otsus tehtud sellest vaatevinklist, et ma saaks tema ülevalpidamisega hakkama ka siis, kui rahalised seisud enam nii head pole. Ja eks mul võiks "võidurelvastumise" kihk ju tekkida - igal esmaspäeval on mul see võimalus, kui vaid tahet oleks. Sest ikka näen ümberringi kauneis rõivais ja kaunite aksessuaaridega varustatud inimesi, aga mis mul viga siis lühikeste pükste ja tavalise särgiga trenni teha on? Ega see ju mu mängutaset või mängurõõmu mõjuta, mis riided mul parajasti seljas on, peaasi, et mugavad on ja hästi istuvad (tuleb meelde mõne nädala tagune soov ühe mu trennilapse suust, kui ta mind paljajalu ja lahtiste juustega nägin - ära rohkem hipiks küll muutu (eks jah, lastel on ikka omad normid, kuidas asjad olema peavad)). Ja sellestki pole lugu, et reket on oma kümmekond aastat tagasi kasutatuna ostetud - sellega saab ikka hästi mängida.

Soovitan soojalt!

Sattusin Vihasoo linnuvaatlustorni enam-vähem juhuslikult - tulles taaskord oma lemmikpaigast Käsmust, leidsin, et selle asemel, et ots kohe kodu poole keerata, võin ju teha tiiru mööda rannikut ja nõnda ma siis Vihasoo peale keerasingi. Peagi avanes vaade karjamaale ja selle tagumises servas märkasin ühte vaatlustorni. Lähemale jõudes märkasin parklat ja kui olin auto ära parkinud, siis asusin lugema kohalikku teadetetahvlit. Lugesin ja ise veel mõtlesin, et lähen vaatan, mis siis loodusel pakkuda on. 

Astusingi siis kena torni juurde ja ronisin vaateplatvormile ja asusin siis kaema, mis toimub. Ja loodus oli helde - sellest sai minu esmakordne kotkavaatlus. Vägevad on need suured linnud ikka ja imeline on jälgida nende lendu ja hing ikka hõiskab selle vaatepildi peale.

Ja võib vist üsna veendunult tõdeda, et ma olen seal kotkaid lendamas näinud iga kord, kui sinnakanti sattunud olen, ja viimane kord oli veel iseäranis imeline - neli kotkast oli korraga taevalaotusel.

Niiet, soovitan soojalt - Vihasoo linnuvaatlustorn! Kuna koht on meretuultele avatud, siis on soovitav varuda midagi tuulekaitseks ja soojad riided võiksid samuti seljas olla - siis ei hakka külm ja on võimalik looduse poolt pakutavat ilu pikemalt nautida.

Lugu sellest, kuidas ma arvasin, et asjast ei saa asja...

Äratus oli 3:45, hullumeelse ideega minna päikesetõusuks rappa. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et mulle meeldivad hullud ideed ja mulle meeldib, kui on inimesi, kes on sama hullud, kui mina ise. Seekord siis juhtus sedasi!

Kell 4 sai siis starditud, sest oli teada, et tunnijagu tuleb sõita, et kohale jõuda. Väheke valgust oli taevaserval juba sellel hetkel, aga sõidu ajal läks valgemaks ja värvilisemaks kogu taevalaotus, oli korralikke vaateid ka autoaknast ja sõit sellise ilu taustal muidugi nauditav. 

Mina muidugi alustasin päeva loogikageeniusele kohaselt. Lugu oli seesugune, et kuna mu kaaslane igatses kohvi, sest kodust polnud ta jõudnud seda kaasa haarata, ja jõudsime siis selle punktini, kus kohvi pidi saadaval olema, siis arutles mu kaaslane, et ei tea, kas peaks sisse keerama, et kas jõuame ikka õigeks ajaks rappa. Mina siis lugesin seinale kirjutatud lahtiolekuaegu ja teatasin: "Ja-jah, avatud 6-22, keera sisse, küll me jõuame!" Selle peale hakkas mu kaaslane kõva häälega naerma, sest kell näitas 4:30. Ja-jah, see on see, kui oled üldisest ajavoolust väljas ja ei saa aru, et imelikel kellaaegadel väljas liikudes tavaloogika ei toimi.

Rabaserva jõudsime kenasti kell 5, kuid saime üsna kohe ka teada, et oleme hiljaks jäänud, sest värvidemäng oli kõige intensiivsem just sel ajal, kui me veel rabasüdamesse ruttasime. Kuna meil tuli läbida hobustekoppel, siis leidsime eest terve rea uudishimulikke ratsusid, kes meid imestaval pilgul vaatasid - kes te olete ja kuhu te lähete.

Aga, kuna minu jaoks oli see esimene hommikuse rabaretke kogemus, siis oli mul rõõmu juba küllaga - sest udu oli meie rõõmuks olemas ja laukad pakkusid kõik kenasti vajalikke peegleid ka. Loomulikult läks aeg kõik pildistamise peale ja kui neid ülesvõetud kaadreid vaatasin, siis tundus, et vaid mõni üksik hea kaader sai. Ja nõnda ma arvasin, et see jääbki selliseks silmaga ja hingega saadud kogemuseks, mida kellegagi jagada ei saagi. 

Kuid, taaskord tagantjärele tarkusena võin tõdeda, et ma olen väga rahul, et ma siin mõni aeg tagasi vihastasin oma olemasoleva pilditöötlustarkvara peale ja leidsin selle asemele uue. Nüüd võimaldas see mul ka esialgu suhteliselt kesistest kaadritest täiesti toredaid tulemusi välja võluda:

Ja boonuseks asjale sai see, et ma õppisin väga palju juurde, sellel teemal, et kuidas ja mida teha. Ja neid asju läks suhteliselt kohe vaja ka teiste sama päeva piltide töötlemise juures - siin eelneva pildi pealgi võib seda Sahara kõrbe tolmu õhus aimata, aga õhtu pakkus ka ideaalset vaatenurka ja loomulikult imelisi vaateid ja võtteid:

Nõnda siis juhtubki, et mõnikord lähevad asjad paremini, kui esialgu arvatagi oskad. Ja eks loodus ja looduses veedetud hetked on niikuinii väärtus omaette, tore on neid siis niimoodi veelkord läbi elada.

Elu ilusamaks mõeldes

Ma tulen musta augu poolt, sellisest seisust, kus õhtul magamaminemisel oli see mõte, et hommikul ehk on nii hästi läinud, et uut päeva ma enam ei näe, et mulle on lõpuks halastatud. Praeguseks hetkeks on sellised mõtted tahaplaanile liikunud. Ja eks ma olen hakanud ka veidi rohkem rõõmustama, väikeste asjade üle.

Kuid ega siis elu kade pole, ikka tekivad sellised hetked, mil saan aru, et ise olen oma elu ilusamaks mõelnud, lootnud, et olen jõudnud mingisugusesse uude faasi, mis on rõõmsam ja toredam, kuid reaalsus astub oma rohmakate sammudega sisse ja purustab kõik illusioonid. Siis saan teada, kuidas asjad tegelikult on, mis tegelikult toimub ja missuguses roosas mullis ma olen elanud.

Ja ikkagi, vaatamata sellele, on kusagil minu sees see tunne, et kõik see värvikirevus ja headus ja rõõm on ka minu jaoks olemas, kogu aeg. Kuidas siis hoida ja säilitada seda? Kuidas hõljuda ulmas?

Some are born to sweet delight
some are born to endless night

/James Blake, Auguries of Innocence/

Need sõnad on mind ikka kõnetanud. Jah, ma tean, seda tarkust, mida kedratakse - ise loome oma maailma, iga päev, iga tund. Aga mis siis saab, kui selle loomiseks tuleb nii palju vaeva näha, et ühel hetkel enam ei jaksa? Ja siis tuleb maailmale otsa vaadata sellisena, nagu ta on? Nähes teda siis sellise tõelisena, sain tunda, kuidas jõud kaob ja tahaks vaid põgeneda pimedasse ja teki alla. Ja eks see lõppeski siis sellega, et sai paar päeva teki all külmetatud ja värisetud, viimsed jõuvarud kokku võetud, kui oli toimetusi toimetada, aga muidu vaid jõuetult vedeletud.

Ja kui juba hakkas tulema, siis tuli igalt poolt - ega siis elu kade polnud. Sain hoope ka sealt, kus on tavaliselt hea ja mõnus olla olnud. See viis mind vihastamise servale, sest sain tunda seda, kuidas minu vajadus teistest inimestest hoolida ja teisi inimesi tähele panna lõppes sellega, et mina sain korralikult läbi sõimatud. Aga õnneks oli mul taust teada, oli teada see, missugused energiad õhus on ja ma lihtsalt imestasin ja vaatasin, mis asi see nüüd siis oli? 

Aga, ma oleksin elu vastu ebaõiglane, kui näeksin ainult musti toone, sest kohe oli ta mulle pakkumas ka imelisi elamusi - päikesetõusu rabas ja imelist lõunamaist päikeseloojangut järve kaldal, mõnusaid kohtumisi ja kõigele krooniks ka kotkalendu ja kiivitajate kihutamist. 

Ja eks ma ikka püüan, olen kogu aeg püüdnud, aina head ja positiivset näha. Ja mulle meeldib, kui asjad sujuvad ja inimesed ümberringi on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mõnikord on hea tunda seda, et suudan kellegi teise tuju paremaks muuta ja inimese näiteks naerma saada. 

Elu nagu Chicagos

Kummaline on see, kui korraga avastad, et vaikne ja rahulik külake, kus elad, on mõne päeva jooksul operatiivteenistuste tähelepanu keskpunktiks. Ja millegipärast hakkas kõrvus kumisema kohe see laul.

Esmalt siis üks õhtu, kui kuulsin sireene huilgamas, aga kuna suure maanteelt ulatuvad helid ka meie külla, siis ei teinud ma sellest suuremat välja, kui korraga pilku aknast välja heites avastasin, et üks kiirabiauto vilkurite sähvides kohale kihutab. Läks veel veidi aega mööda, kui tekkis mürafoon, mis on omane suurele veoautole - nii vaikne on meil, et selline helitaustas tekkiv erinevus hakkab kohe kõrva ja ilmuski vilkurite välkudes vaatevälja tuletõrjeauto. Peagi lisandus sellele veel üks tuletõrjeauto. Toimetasid siis aktiivselt ja veerand tunni pärast mindi vaikselt laiali - külajutud räägivad, et üks kasvuhoone olevat põlema läinud (sain sellest põlemisest ka pilti näha).

Ja tundub, et kus juba juhtub, sinna tuleb ka juurde. Läks vaid mõni päev mööda ja jälle sireenide huilgamine, minul jälle seesama mõte - et suurel maanteel, ju midagi kusagil jälle toimub. Ja täpselt samamoodi, avastasin hetk hiljem aknast välja vaadates, et üks politseiauto vilkurite sähvides meie külavaheteel kihutab. Vaatasin siis, et kuhu ta siis nõnda tormab ja nägin, et sihtpunktis ootab teda juba ees üks kiirabiauto. Läks veel mõni aega mööda ja järgmised sireenid hakkasid kõlama - seekord siis oli tegu kiirabiautoga. Tundus, et mingi kriitilisem olukord on, sest peagi lahkusid kõik kolm autot üksteise järel vilkurite ja sireenide saatel.

Selline sündmuste keskpunkt siis üks vaikne külakene ja kui olen uudised enda jaoks välja lülitanud, siis nüüd selgub, et uudised tulevad ise koju kätte.

Milliseid väärtusi me kanname?

Eks see ole teada tõde, et kui asjad on kõik hästi, siis peagi leiab aset midagi seesugust, mis asjad ikka kehvemapoolseks keerab (ja-jah, kummalisel kombel ei toimu muutust: hea -> väga hea -> ülihea). Nõnda siis juhtus ka minu elus - minu üldised toimetamised saavutasid "kulminatsiooni" siis, kui taaskord olin tegemas neid asju, mida ikka teinud olen - olin hoolt kandmas oma hoolealuste eest.

Ja siis korraga sain ma teada, et ma olen eksinud, et need asjad, mis enne olid normaalsed ja loomulikud, on nüüd osutunud ebasoovitavaks. Ka see, et iga lapsega tegeletakse personaalselt, iga lapse vajadusi arvestatakse. Ja sattusingi väärtuskonflikti, sest minu arvates on just see see, millega me tegelema peame ja korraga tekkis küsimus: milliseid väärtusi me kanname.

Olgu siis pealegi, minu väärtused siiski ütlevad, et ka numbriliselt väike summa kahe kuu peale on oluline raha, ei-ei, tegelikult, olgem täpsed - seda, kas see on suur raha või mitte, ei saa meie otsustada, seda peavad otsustama lapse vanemad (ja olles kuulnud kõrvalt perepeade arutlusi rahaliste teemade üle, siis koguneb väikestest summadest kuu peale välja ikka päris suur summa). Aga, oleks see asi vaid sellega piirdunud - nüüd on tunne selline, et olen kõigi oma asjadega rappa minemas. Ja kui enne oli see, mis ma tegin, hea ja õige, siis nüüd korraga olen olukorras, kus tunnen, et ühtegi minu tegu ei usaldata.

Eks ma tean väga hästi, et selle kõige alge on sootuks mujal - rahaline surve, et tuleb kokku hoida (aga kas me tõesti peame kokku hoidma laste arvelt?) ja ka meeletu ülekoormus, mis on korralikult tunda andma hakanud - unustamised ja tähelepanematused. Ja eks siis ongi seis selline, et enam pole aega ja jaksu. Ja eks siis on ka tulemus selline, et tuleb kellegi peal ennast maandada ja minul on sellel teemal ju ometi eriline anne, olla piksevardaks, kuhu kõik on pingeid maandada saavad! Sel korral ka nii kenasti, et ise tegin teadmatusest asja veel hullemaks - tehes nalja, ei arvestanud, et inimesel on huumorisoonega kehvasti ja lisaks üldine meeleolu ka selline, et suur kurbus peal. Ja-jah, olen tõesti andekas ja mul on sellised imelised oskused!

Aga minu jaoks on see ikkagi küsimus sellest, mis on prioriteet, mille jaoks me seda asja teeme. Ja see ongi see koht, kus minu sees tekib konflikt, sest me teeme seda ju laste jaoks, nende heaks. Aga, kui fookus on nihkunud mujale, siis pole imestada, et kasutatakse selliseid repliike, mis mõnes teises olukorras pähegi ei tuleks. Ja eks ma võtan jälle ette need suured sõnad, mis on kirja pandud - et mis on suur eesmärk - ja leian ikka, et need väljaütlemised, mida seekord kuulda sain ja mis kulmu kergitama panid, lähevad nende eesmärkidega vastuollu.

Olen seda asja nüüd veidi põdeda saanud ja jõudnud ikkagi arusaamisele, et ma ei saa sedasi toimida - sedasi, et asjad takerduvad ja tõkked tee peale ette tekivad, et kogu aeg on mingi pingeseisund. Mul on vaja sujuvat kulgemist (ikkagi vee-element, midagi pole parata) ja eks ma siis astun need sammud, sest võitlemise peale on minu arvates mõttetu aega raisata.

Ja asja iroonia oli see, et viimasel ajal oma sõpradega peetud jutuajamistest jäid kõrva repliigid: saeme-oksa-millel-istume ja on-võimalus-endale-uus-ülemus-valida. Kui neid repliike kuulsin, ei arvanud ma, et need kuidagi võiksid minu kohta käia, aga üsna pea sain teada, et minu eluski on need praegu suhteliselt asjakohased.

Võib-olla selle pärast on hea olla?

Viimased ajad on möödunud hea olemise tähe all. Ikka ja aina läheb nägu naerule ja ikka ja aina on asju, mis meele rõõmsaks teevad. Ja nõnda ma siis olengi mõelnud, mis võib selle põhjuseks olla.

Üheks põhjuseks on kindlasti see, et olen palju õues olnud, värske õhu käes tunde ja tunde mööda saatnud. Kuid, see on vaid osa sellest hea olemisest.

Ja nõnda ma olengi mõelnud, et võib-olla on peamiseks põhjuseks, miks mul hea olla on, see, et taaskord olen teinud seda, et uudiseid ei jälgi, kogu meediakära olen endast kaugele eemale jätnud (see asi on mul ju lihtne - televiisorit pole juba aastaid ja raadiot niikuinii ei kuula, nõnda jäigi vaid elektrooniline meedia). Samamoodi olen ennast suuresti välja lülitanud ka sotsiaalmeediast - pilke sinna heitnud vaid siis, kui keegi on mulle sõnumi saatnud, minuga ühendust saada tahtnud.

Ja kuna praegu on hea olla ja ikka tegelen ma ka pikema perspektiivi analüüsiga, siis on praegune kulgemine olnud sügavast süngusest heledasse helgusesse ja see kõik on toimunud vaid mõne kuuga. Kas olen ka loodusega ühes rütmis liikumas, arvatavasti ikka, kuigi lumetuisud ja mustavad ööd said seekord päris kiiresti otsa.

Ja tegelikult ma sugugi ei imesta oma sõbra üle, kes nüüd üle mitme-mitme aasta on tulemas Eestisse elama, et ta seda Eesti ilma ja olemist pelgab. Selle juures tuleb meelde linnapildis silma jäänud plakat, kus on tõsise näoga vanaproua ja all on enam-vähem selline tekst: "Eestlase rõõm - sisemine!"

Sellesse konteksti sobivad hästi ka eilsed jutuajamised, kui käisin taaskord võistlusi kaemas ja siis küsisin osalejate käest, et miks nad seda teevad (vastuseks sellele, et mind ikka utsitati, et ma peaks ka osalema, mitte vaid vaatamisega piirduma) ja missuguse tujuga koju lähevad. Vastused olid ühesugused - et asjast rõõmu tunda ja et pärast on tuju ikka hea. Mina siis muigasin, et nii palju, kui mina kõrvalt näen, on enamasti tegu ahastuse ja meeleheitega. Kuigi, tuleb tõde tunnistada, nägin eile ka hetki, mil õnnestumise üle siiralt rõõmustati. Niiet, pole see eestlane nii tuim midagi, saab ikka ka positiivseid emotsioone välja näidatud.

Ja oskab ka eestlane hästi öelda - see kogemus on pärit ajast nädalajagu päevi tagasi, kui sattusin seltskonnatennist mängima, kus mu paaripartnerid ja vastasedki mitmeid kordi mulle väga kiitvaid sõnu ütlesid. Niiet, saab ka siin hea olla ja saab ka hästi. Tuleb vaid leida õige seltskond.

Ja-jah, see tõi mulle meelde selle, et üheks minu hea olemise põhjuseks on kindlasti ka esmaspäevane tennisetrenn, kus kogu seltskond on rõõmsasti koos toimetamas ja nalja saab palju ja lusti on selle asja sees.

Ja eks on hea olemise põhjuseks ka see, et nüüd viimaks, kui suur suvi juba peaaegu ukse ees on, olen leidnud oma juhendamistegevustes neisse kohtadesse, mis seni just kõige paremini kulgenud pole, ka need õiged võtmed ja tunne on seesugune, et kõik on võimalik ja kõike saab hästi ja mõnusasti teha.



PS Eks ikka on ka kurbi ja ahastusse ajavaid hetki ja kogemusi, kuid õnneks on neid vähe ja ikka tuleb mõni selline asi peale, mis selle kõik minema pühib.

Võib-olla imestad Sa, et...

... Su tunded ei saa päris sedasi vastatud, nagu ootaksid. Aga, eks Sa tead isegi, mida Sa teed ja kuidas. Seisin Su ees ja olin täielikult avatud, Sina aga olid, nagu olid, kinni oma rollis ja püsisid kenasti selle raamides.

Ja siis ma mõtlesingi - et näedsasiis, sõnades suur tegija, kuid tegelikkus on midagi sootuks muud.

Ja eks mul ikka on see komme - võrdlemise komme. Igale olukorrale ja sündmusele leian võrdlusmaterjali oma elust ja nõnda oli see ka seekord. Ja seetõttu tõdesin omaette: "Just selle pärast on minu tunded Sinu vastu olnud sellised, nagu nad on olnud, mitte väga sügavad, vaid enamasti ikka pinnapealsed. Just sellepärast, sest ma tean, et see, mida Sa räägid, on vaid poos, hea välja näidata, aga sügavamale ulatub see vaid harvadel hetkedel - jah, on neidki olnud, aga avalikkuse ees oled Sa neid tundeid häbenenud, mind häbenenud (olid selgeks märgiks sellest ka need hetked, millest praegu pajatan). Ja siis polegi midagi parata, et mulle sootuks enam korda läks üks teine inimene, sest tema tahtis ja viitsis ja jaksas süveneda, minna kaugemale pealispinnast."

Ja see ongi see, mida mina oluliseks pean ja hämmastav on see kuivõrd harva on mu eluteele sattunud neid, kes on siiralt huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb. Jah, ma tean, olen ka ise sellesse suure panuse andnud - lasknud teistel rääkida ja huviga kuulanud, ja omi asju polegi tahtnud suurt jagada, vaid vähesed valitud on nende jagamishetkede osaliseks saanud.

Ja harvad pole need hetked, kui olen kellegi pika ja põneva pajatuse ära kuulanud ja siis olen jõudnud oma peas mõelda seda mõtet, et huvitav, kas nüüd tuntakse ka huvi selle vastu, kuidas minul läheb või mis minu elus toimub. Ja eks see kõik siis määrabki selle, mis ja kuidas mu ümber toimub. Ja ka selles pole siis midagi imelikku, kui ma ühel hetkel leian, et enam pole mõtet, nüüd on tulnud aeg kõrvale astuda.

Väikese inimese suured rõõmud

Kui mõnikord tundub, et elu enam üllatada ei suuda, et kõik asjad on juba nähtud ja kogetud, siis selgub, et ei, ikka on uusi asju, uusi kogemusi, mida elul anda on. Nõnda siis pakkus elu mullegi eile uutsorti kogemust, asja, millega ma varem kokku puutunud polnud - piletipüüdmist.

Lugu siis seesugune, et mõned nädalad tagasi sai lehest loetud, et 4. aprillil toimub Kaitseväe orkestri kontsert Estonia Kontserdisaalis ja et piletid on tasuta saadaval kassas. Sai siis organiseeritud sedamoodi, et leitud inimene, kes läheb vaatama, kas neid pileteid siis on saada või mitte. Loomulikult selgus, et piletid on kõik välja jagatud, aga soovitati enne algust kohale tulla ja proovida, et võib-olla ikka saab.

Saigi siis tehtud selline plaan, et võetud kontserdileminek kavva ja juhuks, kui pileteid ikka ei peaks jaguma, siis vaadatud välja ka alternatiiv - kinofilm Artises -, et õhtune väljaminek poleks tühi käik.

Jõudsime Estonia Kontserdisaali aegsasti enne kontserti ja sai siis alguse see seiklus nimega "piletipüüdmine". Ja nagu elus ikka, peab olema selle asja keskel mõni värvikas tegelane. Seekord osutus selleks müüja piletikassas. Esmalt muidugi oli see, et kuna meil on asja uurimas käinu seltskonnas, siis utsitasin teda selle müüjaga suhtlema, aga see suhtlus ei viinud kuhugi, sest öeldi, et temale pole pileteid toodud ja et otsigu me ise. Nõnda see asi siis edasi kulges. Sai ikka inimeste käest päritud, et kas neil ehk pileteid üle on.

Ja kuigi see asi tundus üsna lootusetu, siis peagi sai üks meie seltskonnast endale pileti ja kuna meid oli kokku kolm, siis tundis ta, et just temal tuleb ka meile pileteid hankida. Kuid aega ju kulus ja inimesi aina kogunes ja meie ikka ootasime ja pileteid ei paistnud kusagilt ja siis sattusin ma piletimüüjaga "erilisse suhtesse", nagu mul ikka õnnestub. Tema nimelt koputas oma kassaakna klaasile ja püüdis ühe inimese tähelepanu endale saada. Mina siis läksin ligemale, et püüda tema käest uurida, et kellega ta rääkida soovib ja kuna tema vaade oli suunatud ühele naisterahvale tema ees, siis püüdsin sellele naisterahvale ka öelda, et temaga soovitakse rääkida. Aga, piletimüüja tegi sellist nägu, et ei-ei-ei, tema ei taha minuga rääkida. Sugugi ei saanud ta aru, et ma püüdsin teda aidata. See stseen sai siis mitu korda korduda - ikka sedamoodi, et tema püüab kellegi tähelepanu saada, mina muudkui appi minemas teda aitama ja tema arvamas, justkui tahaks ma tema tähelepanu endale või et ma tahaks tema käest midagi.

Vahepeal jõudsin juba käia sellesama piletimüüja käest uurimas, et mis kell kontsert lõpeb, et kui meil on kinnominek, et siis saaks ikka seltskonna taas kokku ja koos koju minna. Selle peale teatas piletimüüja mulle, et seda küsigu ma piletikontrollide käest, et tema läheb kell 19:00 ära ja teda ei huvita, mis edasi saab. Sellest sain aru, et ma sain veel ohtrasti "plusspunkte juurde".

Isekeskis muudkui arutasime, et kõik inimesed, kes piletimüüja juures midagi küsimas käisid, ei suutnud pärast ära vabandada seda, et nad teda seganud olid. Ja muigasime, et inimesed on ikka maru viisakad ja aina vabandavad.

Aga aeg muudkui kulges edasi ja meile tekkis juba üks pilet veel juurde. Ja siis oligi sedasi, et mina olin juba leppinud, et ma võin kinno ka minna - film, mis välja valitud sai, oli hea. Kuid, kuidagi tekkis siis korraga selline hetk, et nägin, et selle piletimüüja juurde liigub üheaegselt mitu inimest ja kohe sedasi, et mitut piletit kohe tema kätte andma. Ma siis liikusin ka piletikassa poole ja siis oligi nii, et piletimüüja kutsus ühe ja teise inimese enda juurde ja jagas neile heldelt pileteid ja eiras mind täiesti, mis siis, et tal seal pileteid jagus ka minu jaoks. Ma siis vaatasin seda asja ja lõpuks küsisin ta käest: "Kas Te kavatsetegi mind täiesti ignoreerida?" Selle peale siis saabus tema kõrghetk ja armulikult visati pilet mu poole. Ja siis tulid mulle silme ette kõik need inimesed, keda eluteel ikka kohata on saanud - inimesed, kellel on võim ja kes seda võimu siis naudivad. Nende inimeste rivvi on kuulunud garderoobitädid ja raamatukogu valvelauatädid, armsast TTÜst, samamoodi ka turvamehed. Ja kokkuvõtvalt on selliste hetkede nimed: "Väikeste inimeste suured rõõmud!"

Kuid mul polnud sellest kõigest ju mitte midagi, sest pilet oli mul näpus ja sellega koos võimalus ka kontserdile minna. Ise sain ma väga hästi aru, et mulle selline piletipüüdmine kohe kuidagi ei istu - ma ikka tahan ennast vabalt ja hästi tunda ja mitte võidelda oma koha eest päikese all, iseäranis sellest võitlus pidada, kus ka vajadusel küüned ja hambad käiku lastakse.

Ja nii need asjad siis mõnikord lähevad - tegelikult oleks see lugu võinud ju pajatada sootuks sellest, et kontsert oli suurepärane ja muusika kevadiselt kerge ja mõnus ja üllatavgi mõne nurga alt (Bach džässi võtmes, kus klavessiini asemel soleeris hoopis akordion). Positiivse üllatusena saab esile tuua Hanna-Liina Võsa Muusikakooli õpilased, kes hästi laulda ja tantsida mõistavad. Ja kui kontserdile minnes poleks osanud arvata, et see suur pisarakiskuja olema saab, siis viimase pala ajal, kui Peeter Saan dirigendikepi üle andis ja läbi saali jalutas ja publik aplodeeris ja püsti tõusis, olid emotsioonid ikka pilgeni laes - imeliselt ilusad ja väljapeetud hetked olid ja pisaraid voolas lahinal.

Paljajalu, ikka paljajalu...

Eks see paljajalu kulgemine toob esile erinevaid eluseiku. Nõnda ma mõtlesin, kui seekord ka esmaspäevasel päeval paljajalu olemise võimalust kasutasin ja muidugi ei jäänud see võimaluse kasutamine märkamata ja kui juba märgatud sai, siis tekitasid mu paljad varbad kiusatust, millele ei olnud võimalik järele andmata jätta.

Nõnda ma siis seisin paljajalu ja üks tennises jalg, mis oli mõeldud vaid mänguliselt jäljendama mu varvastel tallumist, oli valearvestuse tõttu siiski liiga lähedal ja liiga madalal ja nõnda mu varbad kogemata tallutud saidki. Aga, eks ma tean väga hästi, et need mu paljad varbad on üks suur ahvatlus, olen sellest ennegi aru saanud ja viga on ju mu enda oma, kui ma kõigi asjaoludega ei arvesta.

Ja kõik see viis mind tagasi ühte imelisse augustiõhtusse, Kagu-Eestis, kus ma tavapäraselt paljajalu tantsupõrandal ringi möllasin. Ja siis tuli mu juurde üks mees, algul areldi, edasi aina julgemalt ja kui ta viimaks oli otsustanud, et sel õhtul tantsib ta minuga koos, võttis ta esimese asjana oma jalanõud ja sokid jalast ära, lausudes: "Ma ei taha Sulle haiget teha!" See on minu arvates üks imeliselt ilus lugu ja kuigi see mees ei arva endast sugugi hästi, siis just selliseid asju oskab see mees teha. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks vaatamata sellele, et meie teed on algusest peale lahus olnud, on ta ikka kusagil mu südames pidevalt olemas, ikka mõtlen tema peale.

Selles valguses ei saa ma sugugi kurta selle üle, et mu elus ilusaid ja imelisi hetki poleks olnud. On ikka - ilu ja sära ja soojust ja südamlikkust ja hoolivust ja ka kirge pilgeni täis hetki. Mõnikord olen mõelnud selle peale, et võib-olla mulle neid näpuotsaga jagataksegi sellepärast, et ma neid ehedalt ja eredalt tajuksin. Võib-olla on see minu elamise viis, võib-olla muudmoodi ma ei oskaks neid märgata ja väärtustada ja hoida?

Paljajalu paterdades...

See tunne on mu sees juba mitu nädalat. Ühest kolmapäevast alates, kui päike säras taevas ja kevad tikkus südamesse. See tunne, et mu varbad tahavad hingata, nad tahavad olla ilma sokkide ja kingadeta. Ja eks ma siis selle tunde ajel olen nüüd mitu kolmapäeva ka trennis olnud paljajalu. Esimesel korral sain kohe laste käest pragada: "Ai-ai, kuhu Sa küll oma tossud täna jätnud oled!" Eks ma siis selgitasin muigvel suuga, et see on mul täiesti teadlik tegevus ja et ma just nõnda olengi seda plaaninud.

See paljajalu olemise vajadus on mul jah, kusagilt sisemusest tulnud, alati. Ja saigi meenutatud aegu, kui ühe riigiasutuse sekretäri, keda juhtumisi ei juhtunud olema, asendades sai samamoodi paljajala ringi sibatud. Ajad olid siis teistsugused, tänapäeval vist ei kujutaks sellist asja keegi ette.

Ja ometi on paljajalu käimine, paljajalu olemine ju nii loomulik, nii iseenesest mõistetav. Ja võib-olla on see minu viis olla looduslaps, nagu ma ennast ikka hinges tundnud olen. Mis siis, et need pealmised kihid ja mugavused siin ümberringi on, ikka olen ennast looduse keskel hästi tundnud.

Ja eks mul on olnud see unistus, kusagil kuklas, et ühel varahommikul kalliga koos olles astun kastemärjale rohule ja on hea ja mõnus ja tore ja õdus. Kuidagi just selline tunne, et kaste on veel maas ja palja jalaga tuleb sinna peale minna, kalliga koos, uksest otse rohule.

Teine tunne, mis mind praegu valdab, on see, et riideid võiks vähem seljas olla ja võiks veel soojamaks minna, et riideid veelgi vähem vaja läheks. Eks see ole see ärkamise ja tärkamise ja kevade ootamise aeg. Just, füüsiliselt käib see mul praegu, läbi füüsilise tunnetamise mida mu keha just praegu vajab.

Kinofilmidest ja kirjandusest, ja veidi vist ka kunstist

Oli reedene õhtu ja mul oli vaja Tallinna linnas aega parajaks teha, nii umbes paari tunni jagu, enne lennujaama suundumist, et olla üks nende seast, kes Uku Randmaad koju tagasi jõudmise puhul tervitavad (vastuvõtt oli igati vahva ja tore ja eks mul olid omad põhjused, et see minu jaoks veidi teistsugune oleks, sest kohe, kui lennujaama jõudsin, olid vastas tuttavad moosekandid, nende seas üks vägagi tuttav Audrukandi mees, ja erinevalt nädalatagusest ajast, kui jälgisin otseülekandena Uku finišit suhteliselt tuulisel merel ja kui pisaraid lahmas ja meel oli meeletult liigutatud, olid need hetked lennujaamas kuidagi veidi vaoshoitumad ja võib-olla ei läinud minu jaoks see asi päriselt kokku selle Ukuga, keda mina tean, ja võib-olla see kära häiris mind, kuigi kurb oli see, et rahvast oli vähe ja sain taaskord aru, et tegelikult ei ületanud selle mehe suur tegu mingit suuremat uudistekünnist).

Ja kui on seesugune ajaauk, on seda ju vaja kuidagi sisustada ja kuigi esialgu käis peast läbi, et ehk oleks mõistlik kaubanduses ostlemisega tegeleda, siis tekkis korraga hoopis see mõte, et ehk on sobival hetkel algamas mõni kinofilm, mida kaema minna võiks. Kuigi valik on praegu nadivõitu, sai siiski leitud üks linateos, mida kaema minna. Suuresti lihtsalt sellepärast, et see sobis algusaja ja pikkuse poolest.

Ja istusin siis mina saalis ja vaatasin seda filmi, mis osutus suhteliselt keskpäraseks teoseks ja mõtlesin, et mida on ühe hea linateose loomiseks vaja. Ilmselgelt ei piisa sellest headest näitlejatest või tuntud näitlejatest, nagu antud juhul asjalood olid. Sest minu peas tekkis filmikaadreid vaadates see küsimus, et huvitav, kas filmitegijatel oli peas see mõte, et teeme ühe filmi, meil on ju mõned näitlejad võtta ja teeme siis sellise filmi. Sest sisu oli sellel asjal nõrk ja vägagi. Ja lõppkokkuvõttes tekkis selline küsimus, et miks sellist filmi üldse tehtud on. Aeg-ajalt tundus, et proovitud on puudutada mingeid sügavamaid teemasid, aga kuidagi ei vedanud seegi asi lõpuni välja, oli vaid õhk-õrn hetkeline puudutus ja siis hajub kõik taaskord. Ja iseäranis irooniline oli see film selles valguses, et kohe olin minemas "vaatama" ühte tõeliselt suurt tegijat, inimest, kes teeb palju, aga räägib vähe.

Aga eks kinokunstiga olen ma viimasel ajal palju kokku puutunud, olen arvukalt kinos käinud ja eks on ikka igasuguseid asju näha õnnestunud ja kui üldiselt on filmid ikka piisavalt hea tasemega, siis on olnud hulgas ka tõelisi "suurteoseid". Nagu näiteks üks pärjatud film, mida sai Artises kaemas käidud ja mis oli minu jaoks lihtsalt üks suur jura, mis kuidagi otsa saada ei tahtnud. Samuti olin ühe perefilmi puhul üllatunud kui naivistlik võib olla üks film tänapäevases maailmas ja arvestades iseäranis sellega, et tegu oli tõesti sündinud lool põhinenud teosel, läks asi oma naiivsuses ikka üle igasuguse piiri.

Kuid, kui kinokunstiga on, nagu parajasti on, siis on alternatiivi pakkunud head raamatud. Olen praegu lummatud norra kirjaniku Jo Nesbø romaanidest (õnneliku juhuse tõttu on nad mu kätte sattunud õiges järjekorras - st olen juba lugenud lugusid, milles järgmises raamatus räägitakse) ja just neid raamatuid lugedes olen hakanud mõtlema kui palju peab üks kirjanik teadma, erinevatest teemadest ja valdkondadest. Jah, ma saan aru, et kirjanikud kasutavad ekspertide abi, aga siiski, mingid algteadmised peavad ju ikka olemas olema? 

Ja mis mind veel rohkem lummab, on see, et need raamatud on olnud tõeliselt õudusttekitavad ja nii endasse haaravad, et vahel jääb hing kinni, kui tegevuses mõni ärev hetk tekib ja ikka täiest hingest elan tegelastele kaasa. Eks mõnel teemal on lootus, et asjad lähevad soovitud suunas, kuigi on teada, et midagi jääb ikka kusagil õhku, midagi, mis annab aimu sellest, et lootused on mõeldud luhtuma.

Ma saan väga hästi aru ka sellest, et võib-olla olen ma ise praegu sellises seisus, et need raamatud mu sisse niimoodi puutuvad. Samas, eks olen lugenud igasuguseid raamatuid (jah, kummaline on see, et kui paari päevaga suudan läbi töötada mõned kümned leheküljed tehnilist teksti ja selle ka eesti keelde panna, jätkub mul ikka soovi raamat kätte võtta ja lugeda) ja mõned raamatud on loetud ja lähevad mööda ilma suuremaid jälgi jätmata. Ja antud juhul on see kaasahaaramine teistsugune, pole nagu on olnud Boriss Akunini raamatutega või Darja Dontsova teostega või Charles Bukowski või Kurt Vonneguti kirjapanduga, mida olen ka mõnel hetkel neelanud. See praegune Nesbø kogemus on kuidagi hoopis teistsugune. Ja eks mõnel hetkel tahaksin tõlkijaga vaielda (sellise tahtmise tekitab vist liiga intensiivne tõlkimisega tegelemine, mis mõnel hetkel kipub natuke üle võlli minema) - sest mõni sõna ei sobitu teksti, kuna kontekstist on aru saada, et kasutama peaks sootuks teist sõna. Aga see selleks.

Ja kui nüüd edasi liikuda, siis olen viimasel ajal saanud kontraste näha ka kunsti valdkonnas. Külastasin Kadrioru Kunstimuuseumis näitust "Köler ja Weizenberg" ja huvitav oli vaadata nende kahe suurmehe imelisi teoseid, ilu oma täiuslikkuses ja kuna seal kõrval oli ka teiste kunstnike teoseid ja kui muidu poleks vahest seda täiuslikkust, ideaalsust tajunudki, siis selle kontrastina, võrreldes ühtede teoseid teiste teostustega, tuli nende meeste teoste imelisus ja ilu väga hästi esile. Ja üks asi, mille peale ma Weizenbergi skupltuure vaadates korraga mõtlesin, oli see, et kui sellist teost luua, siis ei tohi endale mitte ühtegi viga lubada, sest vaid üksainus viga tähendab seda, et teos on untsus ja tuleb otsast alustada. Tean-tean, et arvatavasti on kõik teised inimesed seda kogu aeg teadnud, aga minu jaoks oli sellise asja teadvustamine ikka päris suur maailmaavastamine! 

Ja eks ma olen nüüd maalikunsti ka teistmoodi vaatama hakanud - see kõik on puha pildistamise mõju. Nüüd käin ja vaatan maalide detaile ja seda, kuidas on valgust ja varju ja peegeldusi edasi antud. Võib-olla olen nüüd selles valdkonnas jõudnud sellise värvikirevuseni, mille avastasin oma muusikaliste maitse-eelistuste muutumise faasis - kui tasapinnalisest muusikast sai korraga ruumiline muusika. Nõnda see siis käib ja teekond rikkalikkuse juurde on valla!

Sina, romantik?

Selline oli repliik inimese suust, kes mind tunneb, teisest kontekstist, ja tundub, et ka teisest ajast. Ja täpselt selline naer sinna juurde justkui oleks tegemist ühe parima naljaga mida viimasel ajal kuulda on olnud.

Ja eks ma siin kerisin ajaratast tagasi - aega on sellest kõigest ju möödunud palju ja mõtlesin oma rolli peale, mis mul tookord kanda oli, kui ma seda inimest tundsin. Ja kuigi ma ju kujutan enne missugune oli see kuvand, mis välja paistis ja olen sellest nii mitmelgi korral kuulda saanud (nt fraas ühe teise mu tolleaegse kolleegi suust: "Sa oled ju täitsa tore inimene!"), siis ometi ei ole ma osanud aimata seda, et see roll või kuvand oleks kuidagi välistanud igasugused sügavamad tunded minu sees.

Jah, õige ta ju on, seekord ma polnudki seesugune romantik, sest sel korral olid mu silmad pisaraid täis vaid kahel korral, erinevalt eelmisest, kui iga järgmise muusikapala vahele põimitud lugusid kuulates muudkui pisaraid valada lahmasin.

Romantik olen ma niikuinii - kui siin mingi aeg arutlesin selle üle, missugused on minu jaoks väljaminekud, mille pealt ma kokku ei hoia, siis oli sealgi puha romantika: küünlad ja muusika. Pärast seda kirjatükki olen mõelnud, et tegelikult on veel üks koostisosa - tee, hea tee.

Siit aga muusikapala, mis eilegi kõlas ja mille peale mul pisarad silmi tulevad, mis liigutab, mis puudutab, sügavalt:



Ja mulle ikka meeldib eestikeelne muusika ja väga! Õnn ja rõõm on, et head eestikeelset muusikat ikka jätkuvalt ka hästi tehakse!

Eestlaseks olemise kolm sammast

Eile sain teada, et ma olen tõeline eestlane, sest mul "on olemas" kõik praeguse ajahetke eestlaseks olemise kriteeriumi kolm sammast.

Kui mu käest esialgu küsiti, et kas mul on kõik kolm sammast olemas, siis arvasin, et jutt käib pensionisammastest ja nendega on mul suuresti kehvasti. Aga kohe tehti mulle selgeks, et ei-ei, tegu pole sugugi pensionisammastega, vaid kolme tähtsa tegevusega, mis just täpselt praegusesse ajahetke kuuluvad - Riigikogu valimistel hääletamine, tuludeklaratsiooni esitamine ja filmi "Tõde ja õigus" vaatamine.

Ja üllataval kombel on need tegevused mul kõik tehtud. Riigikogu valimistega läks siis, nagu läks - võtsin ühel päeval selle paar minutit, sest asja oli mul samasse majja niikuinii, ainult teiselepoole võreseina, ja asi see siis pole, korraks teisest uksest sisse astuda ja oma hääl anda. Eks otsus, kes selle hääle saajaks on, oli juba enne tehtud, niiet, seegi pool asjast oli lihtne.

Tuludeklaratsiooni esitasin esimesel päeval ja olin marukaval. Eks see esimene päev on ikka see päev, kui kõik kiiresti tahavad asjad tehtud saada ja tung on suur ja serverid kipuvad ülekoormatud olema. Minu jaoks pakkus aga elu sootuks hea variandi. Ärkasin parajal hetkel, et taibata, et inimesed on ju praegu kõik teiste asjadega hõivatud - kes läheb tööle, kes hakkab tööle minema, kes viib last lasteaeda, kes viib last kooli ja nõnda leidsin, et hommikul kell 8 on kõige parem aeg tuludeklaratsiooni esitada. Ja mul oli õigus, niiet, seegi tegevus võttis vaid loetud minutid aega.

"Tõde ja õigus" sai vaadatud sootuks perekondlikel põhjustel, sest harva Eestis viibiv vend oli kohe-kohe ära sõitmas ja nõnda saigi tehtud perekondlik suurfilmi vaatamine. Ja taaskord, mulle tundub, langesin suurte ootuste lõksu, sest olin ju siit- ja sealtpoolt kuulnud häid sõnu selle filmi teemal. Aga minu jaoks venis see film ikka üle mõistuse pikaks ja oli üsna tüütu lõpuks juba see suur jauramine. Kuigi, peaosatäitjatest tegid minu jaoks suurepärased rollid Priit Loog ja Maiken Schmidt ja seda oli nauditav vaadata. Kuid kurb selle asja juures oli see, missugune masendus tuli lõpuks peale, sest taotluslikult oli ju enamus kaadreidki selles filmis hallid ja kurvad, heledust ja värvi oli vähe (ja-jah, saan aru, et algmaterjal ongi selline, aga...). Õnn selle asja juures oli see, et kinost välja tuleku ajaks oli vähemalt päike välja tulnud.

Ja nüüd muidugi on see hetk, kus minu eestlaseks olemise alussambad kenakesti kõikuma hakkavad, sest - "Tõde ja õigus" peab meeldima! Ja minul sellist suure vaimustuse tunnet küll peale ei tulnud, oli küll korralikult tehtud film, aga see vaatenurk, mida pakuti, polnud, ma arvan, minu jaoks ja üldiselt ei meenu mulle, et mul oleks mõne teise eesti filmiga seoses selline masendus peale tulnud.

Nõndapalju siis minu eestlaseks olemisest! Ahjaa, kohe tõmban endale suuresti vee peale, sest Eesti sünnipäeva tähistamine läks minust ka üsna kauge kaarega mööda - nägin televiisorist vaid korra presidendi kõrvuni naeratava suuga nägu ja oligi kogu see sünnipäev! Kuigi-kuigi, Eesti sünnipäeva terviseks sai ikka võetud - vett muidugi, mida Teie siis mõtlesite?

Miks keegi mulle ei ole öelnud?

See tuli välja hoopis teisest kohast - kui tuli juttu ühest inimesest, kes olevat leiutanud omaenese kiirlugemise meetodi. Et kui midagi lugema peab, siis vaatab üle loetava struktuuri ja selle põhjal siis teab, mis osadele keskenduda ja mis osad vahele jätta.

Kui ma seda juttu kuulsin, siis laususin, et ma isegi olen sellist efektiivsema lugemise meetodit üsna pikka aega rakendanud.

Selle peale lausuti mulle: "Miks keegi mulle ei ole öelnud? Miks keegi ei ole mulle seda õpetanud?"

Ja eks ma siis laususin selle peale, et minul on see välja kujunenud sedasi, et mul on olnud vaja suures mahus dokumente väga lühikese aja jooksul läbi töötada ja eks kuidagi tuli sellega ju hakkama saada - meenub aasta 1998 ja suurel hulgal ingliskeelseid dokumente, millest mul tuli kibekiiresti kokkuvõte teha.

Selle mu lause peale vangutati pead, et kuidas ma selle teadmise enda teada olen jätnud. Ja nii ma siis seisingi taaskord lõhkise küna ees - inimene, kes kahtleb kõiges selles, mida talle on räägitud ja õpetatud, kes tahab kõiki asju omal nahal järele proovida, oli korraga mu ees nõudmise-etteheitega, et olin talle mingi olulise eluoskuse rääkimata, õpetamata jätnud. Ja iseäranis paradoksaalne oli see olukord selles mõttes, et seesama inimene oli mulle mingi aeg tagasi ette heitnud, et ma oma tarkusega/targutamisega talle liiga teen ja et ta olevat ise tark ja teadvat, mida ja kuidas.

Ja eks ma tean analoogset lauset ka selle inimese lähedasest allikast, kelle suust on pärit lause: "Mind ei ole keegi muusikat kuulama õpetanud!" Kui seda lauset kuulsin, siis mõtlesin, et muusikat tuleb lihtsalt kuulata, selle jaoks pole ju õpetust vaja. Ja kui kuulad, siis tead, kas meeldib või ei meeldib, mis muusika puhul siis ikka muud teha on?

Ja üldiselt vist ka, olen ma ise pigem ikka avastaja ja katsetaja ja õppija, selle asemel olla õpetatud, treenitud, vormitud. Mulle sobib paremini vabas vormis kulgemine ja asjade omandamine. Ja kui miskit tehtud või tegemata, omandatud või omandamata on, siis vaatan ikka iseenda suunal.

Aga, joonealuse märkisena, mulle tundub, ei aitaks seda inimest ka selline kiirlugemine, sest tema eesmärgiks on sügavalt ridade vahelt välja lugeda need asjad, mida tal välja lugeda on soov. Ja sellisel juhul ei saa kiirlugemist rakendada, vähemalt minu meelest.

Üks humoorikas lugu WC-poti paigaldusest

Mõni päev on kohe selline, et asjad kipuvad katki minema. Nii oli lugu ka selle neljapäevaga, mil minu WC-pott otsustas, et tema nüüd enam ei jaksa, tema tahaks nüüd ära puhkama. Aga, kuna ma ise pole suurt tark midagi, siis võtsin veidi targema inimese kõrvale, kes ütles, et jah, tuleb välja vahetada, remondiks kuluks rohkem aega (ja arvatavasti ka raha). Eks õue minnes otsustas ka autohari oma töölepingu üles öelda, niiet tundus, et ongi sedalaadi päev.

Aga, tagasi SELLE LOO juurde. Said ikka olemasolevast WC-potist  ka mõned pildid tehtud ja needki ühes võetud. Ega siis midagi muud kui poodi ja uut valima. Kuigi üks ja teine pott tundus ahvatlev, sai ikka poe pealt teenindaja üles leitud ja talle pilte näidatud ja temaga konsulteeritud. Esimese väljavalitud poti kohta ei suutnud teenindaja kinnitust anda, et seesuguseid ka reaalselt olemas on - sõitis ikka korralikult riiulite vahel ringi ja laealusedki võeti läbi. Ja siis muidugi selgus, et teenindaja ei suuda tuvastada seda potti, millest peaks üks müügieksemplar ka kusagil olema. Ega siis midagi, tuli uus valik teha. Sellega oli aga juba lihtsam, sest seda oli piisavas koguses ja sealsamas kohe olemas ka. Tootekoodiga lipik anti selle peale mulle näppu.

Aga kuna oli soov saada täisteenust - ehk siis potti koos paigaldamisega ja transpordiga - suunati meid eraklienditeenindaja juurde. Klienditeenindajate lauad olid, aga keda polnud, olid klienditeenindajad. Umbes 20 minuti pärast jõudis üks kohale, aga kuna teda juba kliendid ootasid, siis tuli aega varuda. Läks veel oma kümmekond minutit ja jõudis kohale ka teine klienditeenindaja.

Ääremärkusena tuleks vist lisada, et see oli vist esimene märk, mis ütles, et kiiva kipub see asi kiskuma, kiiva. Aga, sel hetkel veel ei osanud märgata ja tähele panna.

Klienditeenindaja siis klõbistas klahve ja palus andmeid ja allkirja kliendiandmete lehele. Sellest, kuidas protsess välja näeb, ei rääkinud klienditeenindaja midagi. Hakkas siis paigaldajat otsima, aga inimene, kellele helistas, ei võtnud kõnet vastu ja siis, kuna aega oli juba üksjagu läinud, jäi kokkulepe, et paigaldaja helistab mulle. Ühtegi paberit mulle aga sellel hetkel ei antud.

Teise ääremärkusena tuleb lisada seda, et huvitav on see, et protsessist kui seesugusest ei rääkinud keegi midagi ja ka ühtegi paberit mulle kaasa ei antud.

Jäin mina siis kõnet ootama. Aga, mida ei tulnud, seda ei tulnud. Kui kõik eelnev toimus neljapäeval, siis andsin asjadele aega ja kuna minu olemasolev pott ilmselt tundis, mis seis on ja vaprat vastu pidas, siis läksin järgmisel teisipäeval uuesti poodi teatega, et keegi mulle helistanud pole ja et mis nüüd edasi siis saab.

Selle peale lasti mul ära tasuda paigalduseelse ülevaatuse arve ja leppisime paigaldamise päevaks kokku sama nädala reede.

Liikus siis aeg reede poole edasi, aga ikka valitses vaikus ja kui jõudis kätte reede, siis helistasin poodi (seekord oli mul vähemalt number, kuhu helistada, olemas) ja palusin uurida, et mis toimub. Kuna kõne võttis vastu teeninduskeskus, siis helistas klienditeenindaja mulle hiljem tagasi ja ütles, et ta vahetas paigaldaja ära.

Järgmine paigaldaja oli aga juba aktiivsem ja peagi helistati mulle ja leppisime kokku, et uuel teisipäeval tullakse ülevaatust tegema. Selles osas sujus kõik kenasti - käis paigaldaja ja töödejuhataja ja sai kokku lepitud paigaldamise päevaks sama nädala neljapäev.

Kolmapäeval helistas klienditeenindaja ja palus, et ma tuleksin poest läbi ja valiksin poti välja ja sõlmiksin lepingu. Mille peale sai klienditeenindajale öeldud, et võimalust poodi tulla mul pole ja ehk saaks asju digitaalallkirjaga ajada. Lisaks jäi lahtiseks pakutava teenuse hind, sest üks hinnakomponent oli liiga suur - vana poti utiliseerimine moodustas poole kogu teenuse hinnast!!! Selle peale korraldasin, et mul oleks keegi, kes vana poti utiliseerimiseks viib - inimene ja transport - ja klienditeenindajaga jäi see kokkulepe, et ta uurib digitaalallkirja andmise võimalust ja helistab tagasi.

Kolmapäeval püsis vaikus ja jõudis kätte neljapäeva hommik ja paigalduse aeg ja möödus sama kiiresti, kui oli tulnud. Siis sai töödejuhatajale helistatud ja küsitud, et mis toimub. Töödejuhataja ütles, et neil on tellimus ära tühistatud ja et mul pott valimata ja maksmata. Töödejuhataja sai mu ahastust kuulda ja muigas, et poel on jah info liikumisega veidi keeruline. Selle info peale sai siis helistatud klienditeenindajale, kes ütles, et kuna mul on pott valmimata ja leping allkirjastamata, siis tühistas ta paigalduse ära. Selle peale sai teenindajale öeldud, et pott oli ju valitud ja selle koodiga sai ju tema juurde kõigepealt tuldud. Klienditeenindaja ütles selle peale, et ilmselt on koristaja tema laua pealt vajalikud paberid ära koristanud ja temal seda koodi enam alles ei ole - miks seda kuhugi kirja ei olnud pandud, see jääb siiani arusaamatuks. Siis sai seda asja edasi-tagasi veeretatud ja lõpuks palusin, et ta saadaks mulle teenuse hinnapakkumise e-posti peale, et saaksin asja üle vaadata ja otsustada.

Selleks ajaks oli kulunud 2 nädalat üldist aega, 1,5 päeva konkreetselt paigalduse jaoks reserveeritud aega ja 2 korda juba poes käidud, lisaks sai raisatud ka kolme inimese aega ja ka ühe auto kasutamisvõimalus oli kooskõlastatud.

Kuna neljapäeval polnud selle asjaga rohkem aega tegeleda, sai oodatud teenuse hinnapakkumist ja reedet. Pakkumine jõudis kohale ja sellele sai otsa vaadata ja see oleks pidanud mu kätte, küll ilma hinnanumbriteta, jõudma juba esimesel päeval. Sai see siis üle vaadatud ja reede hommikul siis poodi mindud ja konkreetsed puudused välja toodud kogu selles klienditeeninduses. Ja nõudmised laua peale pandud - transport ja äraviimine teenuse hinnast maha ja WC-pott soodushinnaga. WC-poti soodushinnaga polnud probleemi - kui sobiv pott sai taaskord välja leitud ja selle koodiga teenindaja juurde liigutud, siis oluliselt keerulisem oli asi transpordiga - pandi mulle sama numbriga hinnapakkumine ette, mis mulle enne oli edastatud, aga selle vahega, et nüüd oli seal sees ka vana poti äraviimine. Selle peale nõudsin ikka tasuta kohaletoomist ka, seepeale siis suudeti ikka arve ümber teha ja number muutus ikka väiksema liikumise suunas.

Edasi said arved tasutud ja kõik läks juba oluliselt kiiremini. Ja juba täna, veel ühel teisipäeval saigi vana pott uuega asendatud!

Mis siis öelda kokkuvõtteks?

Kui ma arvasin, et selline täisteenuse saamine käib lihtsalt, siis eksisin väga palju.

Ja huvitavaid aspekte selle asja juures oli päris mitu:

1. mul paluti poodi allkirja andma minna, aga hilisem leping oli vaid ühes eksemplaris ja see on minu käes (minu isikukoodist pidavat piisama selleks, et teise poole leping olemas on) - miks, pagana pärast, ma siis sinna poodi seda allkirja andma oleks pidanud minema?

2. kui me allkirjadest veel räägime, siis klienditeenindaja isegi ei kontrollinud üle seda, kas ma olin hinnapakkumise allkirjastanud ja talle tagasi saatnud - ta ütles mulle, et see on tal ju postkastis, mida aga polnud, sest ma polnud nõus sellisele hinnapakkumisele allkirja andma!

3. potikoodi ärakaotamine on minu arvates ääretu lohakus - esimene asi, mis selle protsessi ju käivitas, ja kui selline asi isegi juhtus, siis mis oleks klienditeenindajale maksnud mulle helistada ja vabandada ja paluda uus pott välja valida?

4. kui oli juttu sellest, millest teenuse hind kujuneb ja konkreetsetest sellekohastest numbritest, siis etteloetud numbrid ei andnud küll sellist summat kokku, nagu väideti (aga noh, kes siis kaasajal ikka enam numbreid 20+30+50 kokku arvutada taipab - liiga keeruline on see kõik)

5. kõige suurem ämber oli aga see paigalduspäeva tühistamine - kui terve ahel on juba käima organiseeritud, kõik lülid paika pandud ja ära korraldatud (st see, et keegi oleks kohal, kui paigaldaja tuleb, ja et oleks võimalus vana pott ära viia), siis niimoodi lihtsalt ei tehta - ja iseäranis suur pärl on see, et isegi ei helistatud, et see ära tühistati!

6. ja kui oli mõte, enne viimast poodiminekut ja oma argumente üle vaadates, kogu selle ajakulu juures hakata kokku lööma töötunni hinda (nii võrdluseks ja üldiselt), mida see mulle maksma läks, siis leidsin, et tegelikult on raisatud hoopis minu vaba aega, mis on hindamatu väärtusega!

Niipalju siis lihtsusest ja mugavusest. Aga selle üle küll kurta ei saa, et elu igav oleks, sugugi mitte!