Elu ilusamaks mõeldes

Ma tulen musta augu poolt, sellisest seisust, kus õhtul magamaminemisel oli see mõte, et hommikul ehk on nii hästi läinud, et uut päeva ma enam ei näe, et mulle on lõpuks halastatud. Praeguseks hetkeks on sellised mõtted tahaplaanile liikunud. Ja eks ma olen hakanud ka veidi rohkem rõõmustama, väikeste asjade üle.

Kuid ega siis elu kade pole, ikka tekivad sellised hetked, mil saan aru, et ise olen oma elu ilusamaks mõelnud, lootnud, et olen jõudnud mingisugusesse uude faasi, mis on rõõmsam ja toredam, kuid reaalsus astub oma rohmakate sammudega sisse ja purustab kõik illusioonid. Siis saan teada, kuidas asjad tegelikult on, mis tegelikult toimub ja missuguses roosas mullis ma olen elanud.

Ja ikkagi, vaatamata sellele, on kusagil minu sees see tunne, et kõik see värvikirevus ja headus ja rõõm on ka minu jaoks olemas, kogu aeg. Kuidas siis hoida ja säilitada seda? Kuidas hõljuda ulmas?

Some are born to sweet delight
some are born to endless night

/James Blake, Auguries of Innocence/

Need sõnad on mind ikka kõnetanud. Jah, ma tean, seda tarkust, mida kedratakse - ise loome oma maailma, iga päev, iga tund. Aga mis siis saab, kui selle loomiseks tuleb nii palju vaeva näha, et ühel hetkel enam ei jaksa? Ja siis tuleb maailmale otsa vaadata sellisena, nagu ta on? Nähes teda siis sellise tõelisena, sain tunda, kuidas jõud kaob ja tahaks vaid põgeneda pimedasse ja teki alla. Ja eks see lõppeski siis sellega, et sai paar päeva teki all külmetatud ja värisetud, viimsed jõuvarud kokku võetud, kui oli toimetusi toimetada, aga muidu vaid jõuetult vedeletud.

Ja kui juba hakkas tulema, siis tuli igalt poolt - ega siis elu kade polnud. Sain hoope ka sealt, kus on tavaliselt hea ja mõnus olla olnud. See viis mind vihastamise servale, sest sain tunda seda, kuidas minu vajadus teistest inimestest hoolida ja teisi inimesi tähele panna lõppes sellega, et mina sain korralikult läbi sõimatud. Aga õnneks oli mul taust teada, oli teada see, missugused energiad õhus on ja ma lihtsalt imestasin ja vaatasin, mis asi see nüüd siis oli? 

Aga, ma oleksin elu vastu ebaõiglane, kui näeksin ainult musti toone, sest kohe oli ta mulle pakkumas ka imelisi elamusi - päikesetõusu rabas ja imelist lõunamaist päikeseloojangut järve kaldal, mõnusaid kohtumisi ja kõigele krooniks ka kotkalendu ja kiivitajate kihutamist. 

Ja eks ma ikka püüan, olen kogu aeg püüdnud, aina head ja positiivset näha. Ja mulle meeldib, kui asjad sujuvad ja inimesed ümberringi on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mõnikord on hea tunda seda, et suudan kellegi teise tuju paremaks muuta ja inimese näiteks naerma saada. 

Elu nagu Chicagos

Kummaline on see, kui korraga avastad, et vaikne ja rahulik külake, kus elad, on mõne päeva jooksul operatiivteenistuste tähelepanu keskpunktiks. Ja millegipärast hakkas kõrvus kumisema kohe see laul.

Esmalt siis üks õhtu, kui kuulsin sireene huilgamas, aga kuna suure maanteelt ulatuvad helid ka meie külla, siis ei teinud ma sellest suuremat välja, kui korraga pilku aknast välja heites avastasin, et üks kiirabiauto vilkurite sähvides kohale kihutab. Läks veel veidi aega mööda, kui tekkis mürafoon, mis on omane suurele veoautole - nii vaikne on meil, et selline helitaustas tekkiv erinevus hakkab kohe kõrva ja ilmuski vilkurite välkudes vaatevälja tuletõrjeauto. Peagi lisandus sellele veel üks tuletõrjeauto. Toimetasid siis aktiivselt ja veerand tunni pärast mindi vaikselt laiali - külajutud räägivad, et üks kasvuhoone olevat põlema läinud (sain sellest põlemisest ka pilti näha).

Ja tundub, et kus juba juhtub, sinna tuleb ka juurde. Läks vaid mõni päev mööda ja jälle sireenide huilgamine, minul jälle seesama mõte - et suurel maanteel, ju midagi kusagil jälle toimub. Ja täpselt samamoodi, avastasin hetk hiljem aknast välja vaadates, et üks politseiauto vilkurite sähvides meie külavaheteel kihutab. Vaatasin siis, et kuhu ta siis nõnda tormab ja nägin, et sihtpunktis ootab teda juba ees üks kiirabiauto. Läks veel mõni aega mööda ja järgmised sireenid hakkasid kõlama - seekord siis oli tegu kiirabiautoga. Tundus, et mingi kriitilisem olukord on, sest peagi lahkusid kõik kolm autot üksteise järel vilkurite ja sireenide saatel.

Selline sündmuste keskpunkt siis üks vaikne külakene ja kui olen uudised enda jaoks välja lülitanud, siis nüüd selgub, et uudised tulevad ise koju kätte.

Milliseid väärtusi me kanname?

Eks see ole teada tõde, et kui asjad on kõik hästi, siis peagi leiab aset midagi seesugust, mis asjad ikka kehvemapoolseks keerab (ja-jah, kummalisel kombel ei toimu muutust: hea -> väga hea -> ülihea). Nõnda siis juhtus ka minu elus - minu üldised toimetamised saavutasid "kulminatsiooni" siis, kui taaskord olin tegemas neid asju, mida ikka teinud olen - olin hoolt kandmas oma hoolealuste eest.

Ja siis korraga sain ma teada, et ma olen eksinud, et need asjad, mis enne olid normaalsed ja loomulikud, on nüüd osutunud ebasoovitavaks. Ka see, et iga lapsega tegeletakse personaalselt, iga lapse vajadusi arvestatakse. Ja sattusingi väärtuskonflikti, sest minu arvates on just see see, millega me tegelema peame ja korraga tekkis küsimus: milliseid väärtusi me kanname.

Olgu siis pealegi, minu väärtused siiski ütlevad, et ka numbriliselt väike summa kahe kuu peale on oluline raha, ei-ei, tegelikult, olgem täpsed - seda, kas see on suur raha või mitte, ei saa meie otsustada, seda peavad otsustama lapse vanemad (ja olles kuulnud kõrvalt perepeade arutlusi rahaliste teemade üle, siis koguneb väikestest summadest kuu peale välja ikka päris suur summa). Aga, oleks see asi vaid sellega piirdunud - nüüd on tunne selline, et olen kõigi oma asjadega rappa minemas. Ja kui enne oli see, mis ma tegin, hea ja õige, siis nüüd korraga olen olukorras, kus tunnen, et ühtegi minu tegu ei usaldata.

Eks ma tean väga hästi, et selle kõige alge on sootuks mujal - rahaline surve, et tuleb kokku hoida (aga kas me tõesti peame kokku hoidma laste arvelt?) ja ka meeletu ülekoormus, mis on korralikult tunda andma hakanud - unustamised ja tähelepanematused. Ja eks siis ongi seis selline, et enam pole aega ja jaksu. Ja eks siis on ka tulemus selline, et tuleb kellegi peal ennast maandada ja minul on sellel teemal ju ometi eriline anne, olla piksevardaks, kuhu kõik on pingeid maandada saavad! Sel korral ka nii kenasti, et ise tegin teadmatusest asja veel hullemaks - tehes nalja, ei arvestanud, et inimesel on huumorisoonega kehvasti ja lisaks üldine meeleolu ka selline, et suur kurbus peal. Ja-jah, olen tõesti andekas ja mul on sellised imelised oskused!

Aga minu jaoks on see ikkagi küsimus sellest, mis on prioriteet, mille jaoks me seda asja teeme. Ja see ongi see koht, kus minu sees tekib konflikt, sest me teeme seda ju laste jaoks, nende heaks. Aga, kui fookus on nihkunud mujale, siis pole imestada, et kasutatakse selliseid repliike, mis mõnes teises olukorras pähegi ei tuleks. Ja eks ma võtan jälle ette need suured sõnad, mis on kirja pandud - et mis on suur eesmärk - ja leian ikka, et need väljaütlemised, mida seekord kuulda sain ja mis kulmu kergitama panid, lähevad nende eesmärkidega vastuollu.

Olen seda asja nüüd veidi põdeda saanud ja jõudnud ikkagi arusaamisele, et ma ei saa sedasi toimida - sedasi, et asjad takerduvad ja tõkked tee peale ette tekivad, et kogu aeg on mingi pingeseisund. Mul on vaja sujuvat kulgemist (ikkagi vee-element, midagi pole parata) ja eks ma siis astun need sammud, sest võitlemise peale on minu arvates mõttetu aega raisata.

Ja asja iroonia oli see, et viimasel ajal oma sõpradega peetud jutuajamistest jäid kõrva repliigid: saeme-oksa-millel-istume ja on-võimalus-endale-uus-ülemus-valida. Kui neid repliike kuulsin, ei arvanud ma, et need kuidagi võiksid minu kohta käia, aga üsna pea sain teada, et minu eluski on need praegu suhteliselt asjakohased.

Võib-olla selle pärast on hea olla?

Viimased ajad on möödunud hea olemise tähe all. Ikka ja aina läheb nägu naerule ja ikka ja aina on asju, mis meele rõõmsaks teevad. Ja nõnda ma siis olengi mõelnud, mis võib selle põhjuseks olla.

Üheks põhjuseks on kindlasti see, et olen palju õues olnud, värske õhu käes tunde ja tunde mööda saatnud. Kuid, see on vaid osa sellest hea olemisest.

Ja nõnda ma olengi mõelnud, et võib-olla on peamiseks põhjuseks, miks mul hea olla on, see, et taaskord olen teinud seda, et uudiseid ei jälgi, kogu meediakära olen endast kaugele eemale jätnud (see asi on mul ju lihtne - televiisorit pole juba aastaid ja raadiot niikuinii ei kuula, nõnda jäigi vaid elektrooniline meedia). Samamoodi olen ennast suuresti välja lülitanud ka sotsiaalmeediast - pilke sinna heitnud vaid siis, kui keegi on mulle sõnumi saatnud, minuga ühendust saada tahtnud.

Ja kuna praegu on hea olla ja ikka tegelen ma ka pikema perspektiivi analüüsiga, siis on praegune kulgemine olnud sügavast süngusest heledasse helgusesse ja see kõik on toimunud vaid mõne kuuga. Kas olen ka loodusega ühes rütmis liikumas, arvatavasti ikka, kuigi lumetuisud ja mustavad ööd said seekord päris kiiresti otsa.

Ja tegelikult ma sugugi ei imesta oma sõbra üle, kes nüüd üle mitme-mitme aasta on tulemas Eestisse elama, et ta seda Eesti ilma ja olemist pelgab. Selle juures tuleb meelde linnapildis silma jäänud plakat, kus on tõsise näoga vanaproua ja all on enam-vähem selline tekst: "Eestlase rõõm - sisemine!"

Sellesse konteksti sobivad hästi ka eilsed jutuajamised, kui käisin taaskord võistlusi kaemas ja siis küsisin osalejate käest, et miks nad seda teevad (vastuseks sellele, et mind ikka utsitati, et ma peaks ka osalema, mitte vaid vaatamisega piirduma) ja missuguse tujuga koju lähevad. Vastused olid ühesugused - et asjast rõõmu tunda ja et pärast on tuju ikka hea. Mina siis muigasin, et nii palju, kui mina kõrvalt näen, on enamasti tegu ahastuse ja meeleheitega. Kuigi, tuleb tõde tunnistada, nägin eile ka hetki, mil õnnestumise üle siiralt rõõmustati. Niiet, pole see eestlane nii tuim midagi, saab ikka ka positiivseid emotsioone välja näidatud.

Ja oskab ka eestlane hästi öelda - see kogemus on pärit ajast nädalajagu päevi tagasi, kui sattusin seltskonnatennist mängima, kus mu paaripartnerid ja vastasedki mitmeid kordi mulle väga kiitvaid sõnu ütlesid. Niiet, saab ka siin hea olla ja saab ka hästi. Tuleb vaid leida õige seltskond.

Ja-jah, see tõi mulle meelde selle, et üheks minu hea olemise põhjuseks on kindlasti ka esmaspäevane tennisetrenn, kus kogu seltskond on rõõmsasti koos toimetamas ja nalja saab palju ja lusti on selle asja sees.

Ja eks on hea olemise põhjuseks ka see, et nüüd viimaks, kui suur suvi juba peaaegu ukse ees on, olen leidnud oma juhendamistegevustes neisse kohtadesse, mis seni just kõige paremini kulgenud pole, ka need õiged võtmed ja tunne on seesugune, et kõik on võimalik ja kõike saab hästi ja mõnusasti teha.



PS Eks ikka on ka kurbi ja ahastusse ajavaid hetki ja kogemusi, kuid õnneks on neid vähe ja ikka tuleb mõni selline asi peale, mis selle kõik minema pühib.

Võib-olla imestad Sa, et...

... Su tunded ei saa päris sedasi vastatud, nagu ootaksid. Aga, eks Sa tead isegi, mida Sa teed ja kuidas. Seisin Su ees ja olin täielikult avatud, Sina aga olid, nagu olid, kinni oma rollis ja püsisid kenasti selle raamides.

Ja siis ma mõtlesingi - et näedsasiis, sõnades suur tegija, kuid tegelikkus on midagi sootuks muud.

Ja eks mul ikka on see komme - võrdlemise komme. Igale olukorrale ja sündmusele leian võrdlusmaterjali oma elust ja nõnda oli see ka seekord. Ja seetõttu tõdesin omaette: "Just selle pärast on minu tunded Sinu vastu olnud sellised, nagu nad on olnud, mitte väga sügavad, vaid enamasti ikka pinnapealsed. Just sellepärast, sest ma tean, et see, mida Sa räägid, on vaid poos, hea välja näidata, aga sügavamale ulatub see vaid harvadel hetkedel - jah, on neidki olnud, aga avalikkuse ees oled Sa neid tundeid häbenenud, mind häbenenud (olid selgeks märgiks sellest ka need hetked, millest praegu pajatan). Ja siis polegi midagi parata, et mulle sootuks enam korda läks üks teine inimene, sest tema tahtis ja viitsis ja jaksas süveneda, minna kaugemale pealispinnast."

Ja see ongi see, mida mina oluliseks pean ja hämmastav on see kuivõrd harva on mu eluteele sattunud neid, kes on siiralt huvi tundnud selle vastu, kuidas minul läheb. Jah, ma tean, olen ka ise sellesse suure panuse andnud - lasknud teistel rääkida ja huviga kuulanud, ja omi asju polegi tahtnud suurt jagada, vaid vähesed valitud on nende jagamishetkede osaliseks saanud.

Ja harvad pole need hetked, kui olen kellegi pika ja põneva pajatuse ära kuulanud ja siis olen jõudnud oma peas mõelda seda mõtet, et huvitav, kas nüüd tuntakse ka huvi selle vastu, kuidas minul läheb või mis minu elus toimub. Ja eks see kõik siis määrabki selle, mis ja kuidas mu ümber toimub. Ja ka selles pole siis midagi imelikku, kui ma ühel hetkel leian, et enam pole mõtet, nüüd on tulnud aeg kõrvale astuda.

Väikese inimese suured rõõmud

Kui mõnikord tundub, et elu enam üllatada ei suuda, et kõik asjad on juba nähtud ja kogetud, siis selgub, et ei, ikka on uusi asju, uusi kogemusi, mida elul anda on. Nõnda siis pakkus elu mullegi eile uutsorti kogemust, asja, millega ma varem kokku puutunud polnud - piletipüüdmist.

Lugu siis seesugune, et mõned nädalad tagasi sai lehest loetud, et 4. aprillil toimub Kaitseväe orkestri kontsert Estonia Kontserdisaalis ja et piletid on tasuta saadaval kassas. Sai siis organiseeritud sedamoodi, et leitud inimene, kes läheb vaatama, kas neid pileteid siis on saada või mitte. Loomulikult selgus, et piletid on kõik välja jagatud, aga soovitati enne algust kohale tulla ja proovida, et võib-olla ikka saab.

Saigi siis tehtud selline plaan, et võetud kontserdileminek kavva ja juhuks, kui pileteid ikka ei peaks jaguma, siis vaadatud välja ka alternatiiv - kinofilm Artises -, et õhtune väljaminek poleks tühi käik.

Jõudsime Estonia Kontserdisaali aegsasti enne kontserti ja sai siis alguse see seiklus nimega "piletipüüdmine". Ja nagu elus ikka, peab olema selle asja keskel mõni värvikas tegelane. Seekord osutus selleks müüja piletikassas. Esmalt muidugi oli see, et kuna meil on asja uurimas käinu seltskonnas, siis utsitasin teda selle müüjaga suhtlema, aga see suhtlus ei viinud kuhugi, sest öeldi, et temale pole pileteid toodud ja et otsigu me ise. Nõnda see asi siis edasi kulges. Sai ikka inimeste käest päritud, et kas neil ehk pileteid üle on.

Ja kuigi see asi tundus üsna lootusetu, siis peagi sai üks meie seltskonnast endale pileti ja kuna meid oli kokku kolm, siis tundis ta, et just temal tuleb ka meile pileteid hankida. Kuid aega ju kulus ja inimesi aina kogunes ja meie ikka ootasime ja pileteid ei paistnud kusagilt ja siis sattusin ma piletimüüjaga "erilisse suhtesse", nagu mul ikka õnnestub. Tema nimelt koputas oma kassaakna klaasile ja püüdis ühe inimese tähelepanu endale saada. Mina siis läksin ligemale, et püüda tema käest uurida, et kellega ta rääkida soovib ja kuna tema vaade oli suunatud ühele naisterahvale tema ees, siis püüdsin sellele naisterahvale ka öelda, et temaga soovitakse rääkida. Aga, piletimüüja tegi sellist nägu, et ei-ei-ei, tema ei taha minuga rääkida. Sugugi ei saanud ta aru, et ma püüdsin teda aidata. See stseen sai siis mitu korda korduda - ikka sedamoodi, et tema püüab kellegi tähelepanu saada, mina muudkui appi minemas teda aitama ja tema arvamas, justkui tahaks ma tema tähelepanu endale või et ma tahaks tema käest midagi.

Vahepeal jõudsin juba käia sellesama piletimüüja käest uurimas, et mis kell kontsert lõpeb, et kui meil on kinnominek, et siis saaks ikka seltskonna taas kokku ja koos koju minna. Selle peale teatas piletimüüja mulle, et seda küsigu ma piletikontrollide käest, et tema läheb kell 19:00 ära ja teda ei huvita, mis edasi saab. Sellest sain aru, et ma sain veel ohtrasti "plusspunkte juurde".

Isekeskis muudkui arutasime, et kõik inimesed, kes piletimüüja juures midagi küsimas käisid, ei suutnud pärast ära vabandada seda, et nad teda seganud olid. Ja muigasime, et inimesed on ikka maru viisakad ja aina vabandavad.

Aga aeg muudkui kulges edasi ja meile tekkis juba üks pilet veel juurde. Ja siis oligi sedasi, et mina olin juba leppinud, et ma võin kinno ka minna - film, mis välja valitud sai, oli hea. Kuid, kuidagi tekkis siis korraga selline hetk, et nägin, et selle piletimüüja juurde liigub üheaegselt mitu inimest ja kohe sedasi, et mitut piletit kohe tema kätte andma. Ma siis liikusin ka piletikassa poole ja siis oligi nii, et piletimüüja kutsus ühe ja teise inimese enda juurde ja jagas neile heldelt pileteid ja eiras mind täiesti, mis siis, et tal seal pileteid jagus ka minu jaoks. Ma siis vaatasin seda asja ja lõpuks küsisin ta käest: "Kas Te kavatsetegi mind täiesti ignoreerida?" Selle peale siis saabus tema kõrghetk ja armulikult visati pilet mu poole. Ja siis tulid mulle silme ette kõik need inimesed, keda eluteel ikka kohata on saanud - inimesed, kellel on võim ja kes seda võimu siis naudivad. Nende inimeste rivvi on kuulunud garderoobitädid ja raamatukogu valvelauatädid, armsast TTÜst, samamoodi ka turvamehed. Ja kokkuvõtvalt on selliste hetkede nimed: "Väikeste inimeste suured rõõmud!"

Kuid mul polnud sellest kõigest ju mitte midagi, sest pilet oli mul näpus ja sellega koos võimalus ka kontserdile minna. Ise sain ma väga hästi aru, et mulle selline piletipüüdmine kohe kuidagi ei istu - ma ikka tahan ennast vabalt ja hästi tunda ja mitte võidelda oma koha eest päikese all, iseäranis sellest võitlus pidada, kus ka vajadusel küüned ja hambad käiku lastakse.

Ja nii need asjad siis mõnikord lähevad - tegelikult oleks see lugu võinud ju pajatada sootuks sellest, et kontsert oli suurepärane ja muusika kevadiselt kerge ja mõnus ja üllatavgi mõne nurga alt (Bach džässi võtmes, kus klavessiini asemel soleeris hoopis akordion). Positiivse üllatusena saab esile tuua Hanna-Liina Võsa Muusikakooli õpilased, kes hästi laulda ja tantsida mõistavad. Ja kui kontserdile minnes poleks osanud arvata, et see suur pisarakiskuja olema saab, siis viimase pala ajal, kui Peeter Saan dirigendikepi üle andis ja läbi saali jalutas ja publik aplodeeris ja püsti tõusis, olid emotsioonid ikka pilgeni laes - imeliselt ilusad ja väljapeetud hetked olid ja pisaraid voolas lahinal.

Paljajalu, ikka paljajalu...

Eks see paljajalu kulgemine toob esile erinevaid eluseiku. Nõnda ma mõtlesin, kui seekord ka esmaspäevasel päeval paljajalu olemise võimalust kasutasin ja muidugi ei jäänud see võimaluse kasutamine märkamata ja kui juba märgatud sai, siis tekitasid mu paljad varbad kiusatust, millele ei olnud võimalik järele andmata jätta.

Nõnda ma siis seisin paljajalu ja üks tennises jalg, mis oli mõeldud vaid mänguliselt jäljendama mu varvastel tallumist, oli valearvestuse tõttu siiski liiga lähedal ja liiga madalal ja nõnda mu varbad kogemata tallutud saidki. Aga, eks ma tean väga hästi, et need mu paljad varbad on üks suur ahvatlus, olen sellest ennegi aru saanud ja viga on ju mu enda oma, kui ma kõigi asjaoludega ei arvesta.

Ja kõik see viis mind tagasi ühte imelisse augustiõhtusse, Kagu-Eestis, kus ma tavapäraselt paljajalu tantsupõrandal ringi möllasin. Ja siis tuli mu juurde üks mees, algul areldi, edasi aina julgemalt ja kui ta viimaks oli otsustanud, et sel õhtul tantsib ta minuga koos, võttis ta esimese asjana oma jalanõud ja sokid jalast ära, lausudes: "Ma ei taha Sulle haiget teha!" See on minu arvates üks imeliselt ilus lugu ja kuigi see mees ei arva endast sugugi hästi, siis just selliseid asju oskab see mees teha. Ja võib-olla on see ka põhjus, miks vaatamata sellele, et meie teed on algusest peale lahus olnud, on ta ikka kusagil mu südames pidevalt olemas, ikka mõtlen tema peale.

Selles valguses ei saa ma sugugi kurta selle üle, et mu elus ilusaid ja imelisi hetki poleks olnud. On ikka - ilu ja sära ja soojust ja südamlikkust ja hoolivust ja ka kirge pilgeni täis hetki. Mõnikord olen mõelnud selle peale, et võib-olla mulle neid näpuotsaga jagataksegi sellepärast, et ma neid ehedalt ja eredalt tajuksin. Võib-olla on see minu elamise viis, võib-olla muudmoodi ma ei oskaks neid märgata ja väärtustada ja hoida?

Paljajalu paterdades...

See tunne on mu sees juba mitu nädalat. Ühest kolmapäevast alates, kui päike säras taevas ja kevad tikkus südamesse. See tunne, et mu varbad tahavad hingata, nad tahavad olla ilma sokkide ja kingadeta. Ja eks ma siis selle tunde ajel olen nüüd mitu kolmapäeva ka trennis olnud paljajalu. Esimesel korral sain kohe laste käest pragada: "Ai-ai, kuhu Sa küll oma tossud täna jätnud oled!" Eks ma siis selgitasin muigvel suuga, et see on mul täiesti teadlik tegevus ja et ma just nõnda olengi seda plaaninud.

See paljajalu olemise vajadus on mul jah, kusagilt sisemusest tulnud, alati. Ja saigi meenutatud aegu, kui ühe riigiasutuse sekretäri, keda juhtumisi ei juhtunud olema, asendades sai samamoodi paljajala ringi sibatud. Ajad olid siis teistsugused, tänapäeval vist ei kujutaks sellist asja keegi ette.

Ja ometi on paljajalu käimine, paljajalu olemine ju nii loomulik, nii iseenesest mõistetav. Ja võib-olla on see minu viis olla looduslaps, nagu ma ennast ikka hinges tundnud olen. Mis siis, et need pealmised kihid ja mugavused siin ümberringi on, ikka olen ennast looduse keskel hästi tundnud.

Ja eks mul on olnud see unistus, kusagil kuklas, et ühel varahommikul kalliga koos olles astun kastemärjale rohule ja on hea ja mõnus ja tore ja õdus. Kuidagi just selline tunne, et kaste on veel maas ja palja jalaga tuleb sinna peale minna, kalliga koos, uksest otse rohule.

Teine tunne, mis mind praegu valdab, on see, et riideid võiks vähem seljas olla ja võiks veel soojamaks minna, et riideid veelgi vähem vaja läheks. Eks see ole see ärkamise ja tärkamise ja kevade ootamise aeg. Just, füüsiliselt käib see mul praegu, läbi füüsilise tunnetamise mida mu keha just praegu vajab.

Kinofilmidest ja kirjandusest, ja veidi vist ka kunstist

Oli reedene õhtu ja mul oli vaja Tallinna linnas aega parajaks teha, nii umbes paari tunni jagu, enne lennujaama suundumist, et olla üks nende seast, kes Uku Randmaad koju tagasi jõudmise puhul tervitavad (vastuvõtt oli igati vahva ja tore ja eks mul olid omad põhjused, et see minu jaoks veidi teistsugune oleks, sest kohe, kui lennujaama jõudsin, olid vastas tuttavad moosekandid, nende seas üks vägagi tuttav Audrukandi mees, ja erinevalt nädalatagusest ajast, kui jälgisin otseülekandena Uku finišit suhteliselt tuulisel merel ja kui pisaraid lahmas ja meel oli meeletult liigutatud, olid need hetked lennujaamas kuidagi veidi vaoshoitumad ja võib-olla ei läinud minu jaoks see asi päriselt kokku selle Ukuga, keda mina tean, ja võib-olla see kära häiris mind, kuigi kurb oli see, et rahvast oli vähe ja sain taaskord aru, et tegelikult ei ületanud selle mehe suur tegu mingit suuremat uudistekünnist).

Ja kui on seesugune ajaauk, on seda ju vaja kuidagi sisustada ja kuigi esialgu käis peast läbi, et ehk oleks mõistlik kaubanduses ostlemisega tegeleda, siis tekkis korraga hoopis see mõte, et ehk on sobival hetkel algamas mõni kinofilm, mida kaema minna võiks. Kuigi valik on praegu nadivõitu, sai siiski leitud üks linateos, mida kaema minna. Suuresti lihtsalt sellepärast, et see sobis algusaja ja pikkuse poolest.

Ja istusin siis mina saalis ja vaatasin seda filmi, mis osutus suhteliselt keskpäraseks teoseks ja mõtlesin, et mida on ühe hea linateose loomiseks vaja. Ilmselgelt ei piisa sellest headest näitlejatest või tuntud näitlejatest, nagu antud juhul asjalood olid. Sest minu peas tekkis filmikaadreid vaadates see küsimus, et huvitav, kas filmitegijatel oli peas see mõte, et teeme ühe filmi, meil on ju mõned näitlejad võtta ja teeme siis sellise filmi. Sest sisu oli sellel asjal nõrk ja vägagi. Ja lõppkokkuvõttes tekkis selline küsimus, et miks sellist filmi üldse tehtud on. Aeg-ajalt tundus, et proovitud on puudutada mingeid sügavamaid teemasid, aga kuidagi ei vedanud seegi asi lõpuni välja, oli vaid õhk-õrn hetkeline puudutus ja siis hajub kõik taaskord. Ja iseäranis irooniline oli see film selles valguses, et kohe olin minemas "vaatama" ühte tõeliselt suurt tegijat, inimest, kes teeb palju, aga räägib vähe.

Aga eks kinokunstiga olen ma viimasel ajal palju kokku puutunud, olen arvukalt kinos käinud ja eks on ikka igasuguseid asju näha õnnestunud ja kui üldiselt on filmid ikka piisavalt hea tasemega, siis on olnud hulgas ka tõelisi "suurteoseid". Nagu näiteks üks pärjatud film, mida sai Artises kaemas käidud ja mis oli minu jaoks lihtsalt üks suur jura, mis kuidagi otsa saada ei tahtnud. Samuti olin ühe perefilmi puhul üllatunud kui naivistlik võib olla üks film tänapäevases maailmas ja arvestades iseäranis sellega, et tegu oli tõesti sündinud lool põhinenud teosel, läks asi oma naiivsuses ikka üle igasuguse piiri.

Kuid, kui kinokunstiga on, nagu parajasti on, siis on alternatiivi pakkunud head raamatud. Olen praegu lummatud norra kirjaniku Jo Nesbø romaanidest (õnneliku juhuse tõttu on nad mu kätte sattunud õiges järjekorras - st olen juba lugenud lugusid, milles järgmises raamatus räägitakse) ja just neid raamatuid lugedes olen hakanud mõtlema kui palju peab üks kirjanik teadma, erinevatest teemadest ja valdkondadest. Jah, ma saan aru, et kirjanikud kasutavad ekspertide abi, aga siiski, mingid algteadmised peavad ju ikka olemas olema? 

Ja mis mind veel rohkem lummab, on see, et need raamatud on olnud tõeliselt õudusttekitavad ja nii endasse haaravad, et vahel jääb hing kinni, kui tegevuses mõni ärev hetk tekib ja ikka täiest hingest elan tegelastele kaasa. Eks mõnel teemal on lootus, et asjad lähevad soovitud suunas, kuigi on teada, et midagi jääb ikka kusagil õhku, midagi, mis annab aimu sellest, et lootused on mõeldud luhtuma.

Ma saan väga hästi aru ka sellest, et võib-olla olen ma ise praegu sellises seisus, et need raamatud mu sisse niimoodi puutuvad. Samas, eks olen lugenud igasuguseid raamatuid (jah, kummaline on see, et kui paari päevaga suudan läbi töötada mõned kümned leheküljed tehnilist teksti ja selle ka eesti keelde panna, jätkub mul ikka soovi raamat kätte võtta ja lugeda) ja mõned raamatud on loetud ja lähevad mööda ilma suuremaid jälgi jätmata. Ja antud juhul on see kaasahaaramine teistsugune, pole nagu on olnud Boriss Akunini raamatutega või Darja Dontsova teostega või Charles Bukowski või Kurt Vonneguti kirjapanduga, mida olen ka mõnel hetkel neelanud. See praegune Nesbø kogemus on kuidagi hoopis teistsugune. Ja eks mõnel hetkel tahaksin tõlkijaga vaielda (sellise tahtmise tekitab vist liiga intensiivne tõlkimisega tegelemine, mis mõnel hetkel kipub natuke üle võlli minema) - sest mõni sõna ei sobitu teksti, kuna kontekstist on aru saada, et kasutama peaks sootuks teist sõna. Aga see selleks.

Ja kui nüüd edasi liikuda, siis olen viimasel ajal saanud kontraste näha ka kunsti valdkonnas. Külastasin Kadrioru Kunstimuuseumis näitust "Köler ja Weizenberg" ja huvitav oli vaadata nende kahe suurmehe imelisi teoseid, ilu oma täiuslikkuses ja kuna seal kõrval oli ka teiste kunstnike teoseid ja kui muidu poleks vahest seda täiuslikkust, ideaalsust tajunudki, siis selle kontrastina, võrreldes ühtede teoseid teiste teostustega, tuli nende meeste teoste imelisus ja ilu väga hästi esile. Ja üks asi, mille peale ma Weizenbergi skupltuure vaadates korraga mõtlesin, oli see, et kui sellist teost luua, siis ei tohi endale mitte ühtegi viga lubada, sest vaid üksainus viga tähendab seda, et teos on untsus ja tuleb otsast alustada. Tean-tean, et arvatavasti on kõik teised inimesed seda kogu aeg teadnud, aga minu jaoks oli sellise asja teadvustamine ikka päris suur maailmaavastamine! 

Ja eks ma olen nüüd maalikunsti ka teistmoodi vaatama hakanud - see kõik on puha pildistamise mõju. Nüüd käin ja vaatan maalide detaile ja seda, kuidas on valgust ja varju ja peegeldusi edasi antud. Võib-olla olen nüüd selles valdkonnas jõudnud sellise värvikirevuseni, mille avastasin oma muusikaliste maitse-eelistuste muutumise faasis - kui tasapinnalisest muusikast sai korraga ruumiline muusika. Nõnda see siis käib ja teekond rikkalikkuse juurde on valla!

Sina, romantik?

Selline oli repliik inimese suust, kes mind tunneb, teisest kontekstist, ja tundub, et ka teisest ajast. Ja täpselt selline naer sinna juurde justkui oleks tegemist ühe parima naljaga mida viimasel ajal kuulda on olnud.

Ja eks ma siin kerisin ajaratast tagasi - aega on sellest kõigest ju möödunud palju ja mõtlesin oma rolli peale, mis mul tookord kanda oli, kui ma seda inimest tundsin. Ja kuigi ma ju kujutan enne missugune oli see kuvand, mis välja paistis ja olen sellest nii mitmelgi korral kuulda saanud (nt fraas ühe teise mu tolleaegse kolleegi suust: "Sa oled ju täitsa tore inimene!"), siis ometi ei ole ma osanud aimata seda, et see roll või kuvand oleks kuidagi välistanud igasugused sügavamad tunded minu sees.

Jah, õige ta ju on, seekord ma polnudki seesugune romantik, sest sel korral olid mu silmad pisaraid täis vaid kahel korral, erinevalt eelmisest, kui iga järgmise muusikapala vahele põimitud lugusid kuulates muudkui pisaraid valada lahmasin.

Romantik olen ma niikuinii - kui siin mingi aeg arutlesin selle üle, missugused on minu jaoks väljaminekud, mille pealt ma kokku ei hoia, siis oli sealgi puha romantika: küünlad ja muusika. Pärast seda kirjatükki olen mõelnud, et tegelikult on veel üks koostisosa - tee, hea tee.

Siit aga muusikapala, mis eilegi kõlas ja mille peale mul pisarad silmi tulevad, mis liigutab, mis puudutab, sügavalt:



Ja mulle ikka meeldib eestikeelne muusika ja väga! Õnn ja rõõm on, et head eestikeelset muusikat ikka jätkuvalt ka hästi tehakse!

Eestlaseks olemise kolm sammast

Eile sain teada, et ma olen tõeline eestlane, sest mul "on olemas" kõik praeguse ajahetke eestlaseks olemise kriteeriumi kolm sammast.

Kui mu käest esialgu küsiti, et kas mul on kõik kolm sammast olemas, siis arvasin, et jutt käib pensionisammastest ja nendega on mul suuresti kehvasti. Aga kohe tehti mulle selgeks, et ei-ei, tegu pole sugugi pensionisammastega, vaid kolme tähtsa tegevusega, mis just täpselt praegusesse ajahetke kuuluvad - Riigikogu valimistel hääletamine, tuludeklaratsiooni esitamine ja filmi "Tõde ja õigus" vaatamine.

Ja üllataval kombel on need tegevused mul kõik tehtud. Riigikogu valimistega läks siis, nagu läks - võtsin ühel päeval selle paar minutit, sest asja oli mul samasse majja niikuinii, ainult teiselepoole võreseina, ja asi see siis pole, korraks teisest uksest sisse astuda ja oma hääl anda. Eks otsus, kes selle hääle saajaks on, oli juba enne tehtud, niiet, seegi pool asjast oli lihtne.

Tuludeklaratsiooni esitasin esimesel päeval ja olin marukaval. Eks see esimene päev on ikka see päev, kui kõik kiiresti tahavad asjad tehtud saada ja tung on suur ja serverid kipuvad ülekoormatud olema. Minu jaoks pakkus aga elu sootuks hea variandi. Ärkasin parajal hetkel, et taibata, et inimesed on ju praegu kõik teiste asjadega hõivatud - kes läheb tööle, kes hakkab tööle minema, kes viib last lasteaeda, kes viib last kooli ja nõnda leidsin, et hommikul kell 8 on kõige parem aeg tuludeklaratsiooni esitada. Ja mul oli õigus, niiet, seegi tegevus võttis vaid loetud minutid aega.

"Tõde ja õigus" sai vaadatud sootuks perekondlikel põhjustel, sest harva Eestis viibiv vend oli kohe-kohe ära sõitmas ja nõnda saigi tehtud perekondlik suurfilmi vaatamine. Ja taaskord, mulle tundub, langesin suurte ootuste lõksu, sest olin ju siit- ja sealtpoolt kuulnud häid sõnu selle filmi teemal. Aga minu jaoks venis see film ikka üle mõistuse pikaks ja oli üsna tüütu lõpuks juba see suur jauramine. Kuigi, peaosatäitjatest tegid minu jaoks suurepärased rollid Priit Loog ja Maiken Schmidt ja seda oli nauditav vaadata. Kuid kurb selle asja juures oli see, missugune masendus tuli lõpuks peale, sest taotluslikult oli ju enamus kaadreidki selles filmis hallid ja kurvad, heledust ja värvi oli vähe (ja-jah, saan aru, et algmaterjal ongi selline, aga...). Õnn selle asja juures oli see, et kinost välja tuleku ajaks oli vähemalt päike välja tulnud.

Ja nüüd muidugi on see hetk, kus minu eestlaseks olemise alussambad kenakesti kõikuma hakkavad, sest - "Tõde ja õigus" peab meeldima! Ja minul sellist suure vaimustuse tunnet küll peale ei tulnud, oli küll korralikult tehtud film, aga see vaatenurk, mida pakuti, polnud, ma arvan, minu jaoks ja üldiselt ei meenu mulle, et mul oleks mõne teise eesti filmiga seoses selline masendus peale tulnud.

Nõndapalju siis minu eestlaseks olemisest! Ahjaa, kohe tõmban endale suuresti vee peale, sest Eesti sünnipäeva tähistamine läks minust ka üsna kauge kaarega mööda - nägin televiisorist vaid korra presidendi kõrvuni naeratava suuga nägu ja oligi kogu see sünnipäev! Kuigi-kuigi, Eesti sünnipäeva terviseks sai ikka võetud - vett muidugi, mida Teie siis mõtlesite?

Miks keegi mulle ei ole öelnud?

See tuli välja hoopis teisest kohast - kui tuli juttu ühest inimesest, kes olevat leiutanud omaenese kiirlugemise meetodi. Et kui midagi lugema peab, siis vaatab üle loetava struktuuri ja selle põhjal siis teab, mis osadele keskenduda ja mis osad vahele jätta.

Kui ma seda juttu kuulsin, siis laususin, et ma isegi olen sellist efektiivsema lugemise meetodit üsna pikka aega rakendanud.

Selle peale lausuti mulle: "Miks keegi mulle ei ole öelnud? Miks keegi ei ole mulle seda õpetanud?"

Ja eks ma siis laususin selle peale, et minul on see välja kujunenud sedasi, et mul on olnud vaja suures mahus dokumente väga lühikese aja jooksul läbi töötada ja eks kuidagi tuli sellega ju hakkama saada - meenub aasta 1998 ja suurel hulgal ingliskeelseid dokumente, millest mul tuli kibekiiresti kokkuvõte teha.

Selle mu lause peale vangutati pead, et kuidas ma selle teadmise enda teada olen jätnud. Ja nii ma siis seisingi taaskord lõhkise küna ees - inimene, kes kahtleb kõiges selles, mida talle on räägitud ja õpetatud, kes tahab kõiki asju omal nahal järele proovida, oli korraga mu ees nõudmise-etteheitega, et olin talle mingi olulise eluoskuse rääkimata, õpetamata jätnud. Ja iseäranis paradoksaalne oli see olukord selles mõttes, et seesama inimene oli mulle mingi aeg tagasi ette heitnud, et ma oma tarkusega/targutamisega talle liiga teen ja et ta olevat ise tark ja teadvat, mida ja kuidas.

Ja eks ma tean analoogset lauset ka selle inimese lähedasest allikast, kelle suust on pärit lause: "Mind ei ole keegi muusikat kuulama õpetanud!" Kui seda lauset kuulsin, siis mõtlesin, et muusikat tuleb lihtsalt kuulata, selle jaoks pole ju õpetust vaja. Ja kui kuulad, siis tead, kas meeldib või ei meeldib, mis muusika puhul siis ikka muud teha on?

Ja üldiselt vist ka, olen ma ise pigem ikka avastaja ja katsetaja ja õppija, selle asemel olla õpetatud, treenitud, vormitud. Mulle sobib paremini vabas vormis kulgemine ja asjade omandamine. Ja kui miskit tehtud või tegemata, omandatud või omandamata on, siis vaatan ikka iseenda suunal.

Aga, joonealuse märkisena, mulle tundub, ei aitaks seda inimest ka selline kiirlugemine, sest tema eesmärgiks on sügavalt ridade vahelt välja lugeda need asjad, mida tal välja lugeda on soov. Ja sellisel juhul ei saa kiirlugemist rakendada, vähemalt minu meelest.

Üks humoorikas lugu WC-poti paigaldusest

Mõni päev on kohe selline, et asjad kipuvad katki minema. Nii oli lugu ka selle neljapäevaga, mil minu WC-pott otsustas, et tema nüüd enam ei jaksa, tema tahaks nüüd ära puhkama. Aga, kuna ma ise pole suurt tark midagi, siis võtsin veidi targema inimese kõrvale, kes ütles, et jah, tuleb välja vahetada, remondiks kuluks rohkem aega (ja arvatavasti ka raha). Eks õue minnes otsustas ka autohari oma töölepingu üles öelda, niiet tundus, et ongi sedalaadi päev.

Aga, tagasi SELLE LOO juurde. Said ikka olemasolevast WC-potist  ka mõned pildid tehtud ja needki ühes võetud. Ega siis midagi muud kui poodi ja uut valima. Kuigi üks ja teine pott tundus ahvatlev, sai ikka poe pealt teenindaja üles leitud ja talle pilte näidatud ja temaga konsulteeritud. Esimese väljavalitud poti kohta ei suutnud teenindaja kinnitust anda, et seesuguseid ka reaalselt olemas on - sõitis ikka korralikult riiulite vahel ringi ja laealusedki võeti läbi. Ja siis muidugi selgus, et teenindaja ei suuda tuvastada seda potti, millest peaks üks müügieksemplar ka kusagil olema. Ega siis midagi, tuli uus valik teha. Sellega oli aga juba lihtsam, sest seda oli piisavas koguses ja sealsamas kohe olemas ka. Tootekoodiga lipik anti selle peale mulle näppu.

Aga kuna oli soov saada täisteenust - ehk siis potti koos paigaldamisega ja transpordiga - suunati meid eraklienditeenindaja juurde. Klienditeenindajate lauad olid, aga keda polnud, olid klienditeenindajad. Umbes 20 minuti pärast jõudis üks kohale, aga kuna teda juba kliendid ootasid, siis tuli aega varuda. Läks veel oma kümmekond minutit ja jõudis kohale ka teine klienditeenindaja.

Ääremärkusena tuleks vist lisada, et see oli vist esimene märk, mis ütles, et kiiva kipub see asi kiskuma, kiiva. Aga, sel hetkel veel ei osanud märgata ja tähele panna.

Klienditeenindaja siis klõbistas klahve ja palus andmeid ja allkirja kliendiandmete lehele. Sellest, kuidas protsess välja näeb, ei rääkinud klienditeenindaja midagi. Hakkas siis paigaldajat otsima, aga inimene, kellele helistas, ei võtnud kõnet vastu ja siis, kuna aega oli juba üksjagu läinud, jäi kokkulepe, et paigaldaja helistab mulle. Ühtegi paberit mulle aga sellel hetkel ei antud.

Teise ääremärkusena tuleb lisada seda, et huvitav on see, et protsessist kui seesugusest ei rääkinud keegi midagi ja ka ühtegi paberit mulle kaasa ei antud.

Jäin mina siis kõnet ootama. Aga, mida ei tulnud, seda ei tulnud. Kui kõik eelnev toimus neljapäeval, siis andsin asjadele aega ja kuna minu olemasolev pott ilmselt tundis, mis seis on ja vaprat vastu pidas, siis läksin järgmisel teisipäeval uuesti poodi teatega, et keegi mulle helistanud pole ja et mis nüüd edasi siis saab.

Selle peale lasti mul ära tasuda paigalduseelse ülevaatuse arve ja leppisime paigaldamise päevaks kokku sama nädala reede.

Liikus siis aeg reede poole edasi, aga ikka valitses vaikus ja kui jõudis kätte reede, siis helistasin poodi (seekord oli mul vähemalt number, kuhu helistada, olemas) ja palusin uurida, et mis toimub. Kuna kõne võttis vastu teeninduskeskus, siis helistas klienditeenindaja mulle hiljem tagasi ja ütles, et ta vahetas paigaldaja ära.

Järgmine paigaldaja oli aga juba aktiivsem ja peagi helistati mulle ja leppisime kokku, et uuel teisipäeval tullakse ülevaatust tegema. Selles osas sujus kõik kenasti - käis paigaldaja ja töödejuhataja ja sai kokku lepitud paigaldamise päevaks sama nädala neljapäev.

Kolmapäeval helistas klienditeenindaja ja palus, et ma tuleksin poest läbi ja valiksin poti välja ja sõlmiksin lepingu. Mille peale sai klienditeenindajale öeldud, et võimalust poodi tulla mul pole ja ehk saaks asju digitaalallkirjaga ajada. Lisaks jäi lahtiseks pakutava teenuse hind, sest üks hinnakomponent oli liiga suur - vana poti utiliseerimine moodustas poole kogu teenuse hinnast!!! Selle peale korraldasin, et mul oleks keegi, kes vana poti utiliseerimiseks viib - inimene ja transport - ja klienditeenindajaga jäi see kokkulepe, et ta uurib digitaalallkirja andmise võimalust ja helistab tagasi.

Kolmapäeval püsis vaikus ja jõudis kätte neljapäeva hommik ja paigalduse aeg ja möödus sama kiiresti, kui oli tulnud. Siis sai töödejuhatajale helistatud ja küsitud, et mis toimub. Töödejuhataja ütles, et neil on tellimus ära tühistatud ja et mul pott valimata ja maksmata. Töödejuhataja sai mu ahastust kuulda ja muigas, et poel on jah info liikumisega veidi keeruline. Selle info peale sai siis helistatud klienditeenindajale, kes ütles, et kuna mul on pott valmimata ja leping allkirjastamata, siis tühistas ta paigalduse ära. Selle peale sai teenindajale öeldud, et pott oli ju valitud ja selle koodiga sai ju tema juurde kõigepealt tuldud. Klienditeenindaja ütles selle peale, et ilmselt on koristaja tema laua pealt vajalikud paberid ära koristanud ja temal seda koodi enam alles ei ole - miks seda kuhugi kirja ei olnud pandud, see jääb siiani arusaamatuks. Siis sai seda asja edasi-tagasi veeretatud ja lõpuks palusin, et ta saadaks mulle teenuse hinnapakkumise e-posti peale, et saaksin asja üle vaadata ja otsustada.

Selleks ajaks oli kulunud 2 nädalat üldist aega, 1,5 päeva konkreetselt paigalduse jaoks reserveeritud aega ja 2 korda juba poes käidud, lisaks sai raisatud ka kolme inimese aega ja ka ühe auto kasutamisvõimalus oli kooskõlastatud.

Kuna neljapäeval polnud selle asjaga rohkem aega tegeleda, sai oodatud teenuse hinnapakkumist ja reedet. Pakkumine jõudis kohale ja sellele sai otsa vaadata ja see oleks pidanud mu kätte, küll ilma hinnanumbriteta, jõudma juba esimesel päeval. Sai see siis üle vaadatud ja reede hommikul siis poodi mindud ja konkreetsed puudused välja toodud kogu selles klienditeeninduses. Ja nõudmised laua peale pandud - transport ja äraviimine teenuse hinnast maha ja WC-pott soodushinnaga. WC-poti soodushinnaga polnud probleemi - kui sobiv pott sai taaskord välja leitud ja selle koodiga teenindaja juurde liigutud, siis oluliselt keerulisem oli asi transpordiga - pandi mulle sama numbriga hinnapakkumine ette, mis mulle enne oli edastatud, aga selle vahega, et nüüd oli seal sees ka vana poti äraviimine. Selle peale nõudsin ikka tasuta kohaletoomist ka, seepeale siis suudeti ikka arve ümber teha ja number muutus ikka väiksema liikumise suunas.

Edasi said arved tasutud ja kõik läks juba oluliselt kiiremini. Ja juba täna, veel ühel teisipäeval saigi vana pott uuega asendatud!

Mis siis öelda kokkuvõtteks?

Kui ma arvasin, et selline täisteenuse saamine käib lihtsalt, siis eksisin väga palju.

Ja huvitavaid aspekte selle asja juures oli päris mitu:

1. mul paluti poodi allkirja andma minna, aga hilisem leping oli vaid ühes eksemplaris ja see on minu käes (minu isikukoodist pidavat piisama selleks, et teise poole leping olemas on) - miks, pagana pärast, ma siis sinna poodi seda allkirja andma oleks pidanud minema?

2. kui me allkirjadest veel räägime, siis klienditeenindaja isegi ei kontrollinud üle seda, kas ma olin hinnapakkumise allkirjastanud ja talle tagasi saatnud - ta ütles mulle, et see on tal ju postkastis, mida aga polnud, sest ma polnud nõus sellisele hinnapakkumisele allkirja andma!

3. potikoodi ärakaotamine on minu arvates ääretu lohakus - esimene asi, mis selle protsessi ju käivitas, ja kui selline asi isegi juhtus, siis mis oleks klienditeenindajale maksnud mulle helistada ja vabandada ja paluda uus pott välja valida?

4. kui oli juttu sellest, millest teenuse hind kujuneb ja konkreetsetest sellekohastest numbritest, siis etteloetud numbrid ei andnud küll sellist summat kokku, nagu väideti (aga noh, kes siis kaasajal ikka enam numbreid 20+30+50 kokku arvutada taipab - liiga keeruline on see kõik)

5. kõige suurem ämber oli aga see paigalduspäeva tühistamine - kui terve ahel on juba käima organiseeritud, kõik lülid paika pandud ja ära korraldatud (st see, et keegi oleks kohal, kui paigaldaja tuleb, ja et oleks võimalus vana pott ära viia), siis niimoodi lihtsalt ei tehta - ja iseäranis suur pärl on see, et isegi ei helistatud, et see ära tühistati!

6. ja kui oli mõte, enne viimast poodiminekut ja oma argumente üle vaadates, kogu selle ajakulu juures hakata kokku lööma töötunni hinda (nii võrdluseks ja üldiselt), mida see mulle maksma läks, siis leidsin, et tegelikult on raisatud hoopis minu vaba aega, mis on hindamatu väärtusega!

Niipalju siis lihtsusest ja mugavusest. Aga selle üle küll kurta ei saa, et elu igav oleks, sugugi mitte!

Ole ikka nii rõõmus...

... nagu sa ikka oled!

Kellest Sa räägid? Kes on see rõõmus inimene kes kogu aeg rõõmus on? Sa ei saa ju rääkida minust, minust, kelle pärisosaks on kurbus, siis, kui on need üksi olemise hetked ja neid on päris palju. Ja siis ühel hetkel tundubki, et on ainult kurbus ja kurbus ja veelkord kurbus.

Ja ometi ütled Sa, et ma rõõmus olevat? Ma arvan, et Sul on minu teemal mingi pettekujutlus kusagil peas, mis ütleb, et ma olen rõõmus. Kuigi, eks ma tean ka, miks selline illusioon tekkinud on - Sind nähes ja Sinuga koos olles ma olengi rõõmus, isegi, kui mõnikord lähevad naljad üle piiri ja tundub, et iga järgmine lause on aina suurem jalgupidi ämbrisse kolistamine. Aga, enamasti ikka ju olengi rõõmus, sest saan Sinuga koos olla!

Ja eks see rõõm on olnud vastastikune - sest mul on ju see hetk ikkagi mälus olemas kui ühest tõsisest ja asjalikust mehest sai vaid hetkega siiralt rõõmus ja särav mees, kui mina vaatevälja ilmusin. Ja on neid teisigi hetki, mil olen aru saanud, et mul ikka ongi mingi positiivset energiat kandev roll antud.

Aga eks ma suures plaanis olengi rõõmus, siis, kui ma olen oma toimetuste keskel ja ikka on neid hetki, mil naeran ja nalja teen. Ja mis mul siis ikka suurt muret on, polegi ju nagu väga viga sellel elul mida elan? Mõnikord mõni asi lööb jalad alt ära ja on ju olnud ka sügavat musta auku. Nüüd on hakanud olema helgemad ajad, sellised, mil valgust ja rõõmu on aina rohkem. Ja peagi on ju kevad - kuidas ma seda juba igatsen ja ootan, sellest teisipäevast saati. Aga küll ta tuleb, päevad ju on juba pikemad.

Ja võib-olla on osa sellest rõõmust ka see esmaspäevase lõunaflirdi järelkaja - üks noormees sellest esmaspäevasest seltskonnast mulle ühel teisel päeval, kui meie teed taaskord ristusid, teele ette astumas ja laialt naeratamas ja tere ütlemas. Pani ikka muigama küll ja tegi meele päris heaks. Siingi oli rõõm vastastikune!

Kas tõesti majandusuudis?

Kuna jälgin Uku Randmaa kulgemist tema ümbermaailmapurjetamise võistlustel, siis ikka jäävad silma ka sellega seotud uudised. Täna siis lugesin, et on avaldatud uudis selle kohta, kuidas Ukul on toiduvarudega kitsas käes ja kuna reisi lõpuni on meremiile veel üksjagu (Uku on praegu kusagil veidi ekvaatorist põhja pool ja finiš on Prantsusmaa läänerannikul), siis tuleb väga kokkuhoidlikult toiduvarudega ringi käia. Ja see tähendab ka seda, et Uku kehakaal langeb.

Eks ole teada see, et kõigest soovitakse uudist teha ja eks see, mida Uku praegu teeb, on igal juhul uudistekünnisest ülevalpool - ränkraske teekond, ilma ühegi peatuseta, kaasaegsete abivahenditeta, on iseenesest juba suur tegu, lisaks on ta sellel teekonnal mitmeid väga kriitilisi olukordi läbi teinud ja eks selge märk sellest kuivõrd raske see ettevõtmine on, on see, et katkestajaid on selles võistluses palju olnud. Aga, mis mind imestama paneb, on see, et see konkreetne uudis, millest ma siin kirjutan, on majandusuudiste hulka arvatud. Minu mõistus on liiga piiratud, et mõista, kuidas seda majandusuudiseks liigitada saab?

Aga, Ukule, tänasel sünnipäeval veel iseäranis, vastupidavast ja kindlat meelt, et meri toitu juurde tooks ja kodutee kiiremini kulgeks!

Abielluda?

Kui üksi ringi liigun, siis ikka hakkab jutuajamisi kõrva.

Üks eilne oli siis selline, kahe meesterahva vestlus:
"Ma ikka peaks Millaga abielluma!"
"Miks?"
"Siis ma saaksin Soome pensionit!"
"Ma arvan, et see pole hea mõte."
"Miks mitte, mulle kuluks see 1500.- eurot kuus ju ära!"
"Ei, Sa elad edasi oma ema juures ja siis mõne aja pärast mõtleme selle asja peale uuesti!"
"Miks? Mulle oleks ikka seda Soome pensionit vaja, siis oleks elu kerge ja lihtne!"
"Ei, Sa elad edasi oma emaga! Ma olen kaua ilmas elanud ja näinud ka selliseid kooselusid ja see ei vii kuhugi!"
"Aga millal siis meie abiellume?"
"Aega on selle kiire asjaga!"

Vaatasin siis seda abielluda tahtjat ja mõtlesin, et jah, ma olen tõesti väga valiv, sest mul ei tuleks sellise mehe puhul mitte kuidagi sellised mõtteid pähe - silmale oli selles mehes ka vähe ilu. Aga, nagu näha, võivad ka meestel olla abiellumiseks täiesti asised motiivid ja kui hõlpelu kusagil silmapiiril on, siis miks mitte sellist võimalust kasutada? Selles muidugi ei ole minu jaoks mingit uudist, kui nüüd järele mõtlen, sest tean ju oma tutvusringkonnastki selliseid paare, kus mehed naiste kulul elanud on ja ennast seejuures suurepäraselt tundnud. Ja mõnel juhul on see olnudki ettekavatsetud plaan, mis edukalt teostatud on. Ja sellised hetked on küll sellised, mil saan väga hästi aru, et üksi on ikka ka väga hea ja elu on mind ikka hoidnud, et ma selliste tegelaste otsa pole sattunud. Teisest küljest muidugi on lugu ka sedasi, et ega ma ise ka ei oskaks teise inimese kulul elada, ikka olen arvestanud, et ise pean oma asjadega hakkama saama ja võib-olla on selleski konks, miks siiani üksi olen.

Selle teema juurde käib järgmine lugu:

Veidi hirmutav...

.. on see kaasaegne maailm. Üks lõunaflirt ja väike otsing internetis ja teada on kõik - inimese nimi, töökoht, sünniaeg, kontaktandmed. Võib-olla ei kehti see kõigi inimeste kohta, aga ikkagi on hirmutav kui kiiresti kui palju andmeid on ühe inimese kohta võimalik leida. Kui on vaid üks pidepunkt ja sealt edasi harutamine ei võta aega rohkem kui viis minutit.

Aga, lõunaflirt on vahva, mille muuga siis ikka sisustada neid hetki, mis jäävad kahe kiire aja vahele mil on aega iseenda ja kenade noorte meeste jaoks, kes keset päist päeva tantsugi üles võtavad, sest lõbus peab ju olema!

Kuid, selle kõige valguses mõtlen ma, et minul ikka peab silmarõõmu olema. Eilegi jäi üks rõõm silma, kes, tuleb välja, oskab imehästi süüa teha. Ühel päeval võtan kätte ja lähen proovin ära, mida ta valmistanud on siis - loodetavasti ikka neid kokkade maailmameistrivõistluste väärilisi roogi.

Seda lugu, mida soovisin siia lisada, internetiavarused ei paku, siis tuli valida alternatiiv:

Küünlad ja muusika

Istusin seal, viimases pingireas ja kuna teemaks oli see, et kuhu inimene oma raha kulutab ja kõlas laul laternatest, siis mõtlesin, et minu jaoks on kaks valdkonda, kuhu võingi, vaatamata hinda, kulutada. Küünlad ja muusika...

Seda, et muusika kindlasti nende asjade seas on, millele minu raha läheb, olin kogenud juba mõni nädal tagasi, kui sattusin plaadipoodi (ei, juttu pole sugugi seinaplaatidest, ikka muusikat sisaldavate plaatidega on tegu) ja andsingi ära raha, mida oli vaja kahe plaadi rõõmustamiseks. Esimese puhul oli muidugi asi selge, et seda ma tahan, sest seal oli ju tuttavaid ja teadaolevaid lugusid küll. Kuid teise puhul, kuigi sealtki leidsin tuttavaid palasid, ootas suurem üllatus mind eest, sest leidsin endale vähemalt kolm uut lemmiklaulu. Aga, sel hetkel, kui raha mu käest minema läks, tundsin jälle seda tunnet, mida ikka tundnud olen - muusika jaoks pole mul kunagi kahju (ja pole kunagi kahju olnudki - ei rahast ega ajast ega läbisõidetud kilomeetritest - olgu need siis lennukiga lennatud, laevaga loksutud või autoga sõidetud). Muusika ikka kõnetab mind, on alati kõnetanud ja minu sees paljugi liikuma pannud.

Ja siis mõtlesin, et ilmselt on enam-vähem sama lugu küünaldega, kuigi ma pole sellele suuremat tähelepanu pööranud, aga küünlaid peab mul ikka olema, mingi varu ja soovitavalt heade lõhnadega ja enamasti, olles nüüd proovinud erinevaid tegijaid, ikka Võhmas valmistatuid, et kui tuju ja tahtmine tuleb, siis oleks elav tuli olemas. Pole mul seda luksust, et ahjus tuld süüdata ja eks keskküttega elamine on olnud mu teadlik valik, aga elavat tuld hindan minagi...

Kuid, tagasi siis selle viimase pingirea juurde. Pisaraid ikka voolas, sest lood, mida kõneldi, liigutasid mind hingepõhjani. Ja eks seda olen varemgi kogenud. Mõnel on see oskus ja ju siis on aeg praegu õige, selle kõige jaoks.



Kuigi, ega see polnud siis ainult pisarate valamine - üks seos, mis tekkis, pani ikka täiel häälel üle terve saali naerma. ELADA!!!

Iga asi on millekski hea

Eks see ole nüüd tagantjärele tarkus - et üks otsus, mille mingi aeg tagasi vastu võtsin, oli ainuõige. Sellel hetkel oli ajendeid mitu, aga oli ka üks sügavalt isiklik. Ja nüüd saingi teada kuivõrd õige see otsus oli. Nagu ikka, andsid otsusekindluse välised tegurid, aga nagu minu elus juhtub, annab tõuke õigeks otsuseks miski muu, mis pole konkreetse asjaga üldse seotud ja ma saan vaid tänulik olla, sest muidu olen inertsist tegemas asju, mis minu jaoks ennast ammendamas on. Ja taaskord on see seis, et ma ise ei analüüsi piisavalt, ei mõtle piisavalt, ei oska antud hetkest välja astuda, et suuremat pilti näha.

Esmakordselt oli vist seis selline, et ma ise tegin oma eluga eksperimenti, lähenesin asjale täie teadmisega, et katsetada, mis saab, mis juhtuma hakkab. Ja kusagil keset kogu seda asja mõtlesin, et mida ma ometi teen. Aga see mõte läks mööda ja lõppkokkuvõttes jõudsin täpselt sellise tulemuseni, nagu juba ette näinud olin. Üllatavalt saabus tulemus hiljem, kui olin arvanud. Aga, suures plaanis oli mul õigus.

Ja tegelikult, mida rohkem ma asjade peale mõtlen, seda naljakam kõik tundub. Kuid kõik toimunu läheb väga kenasti mu elumustrisse sisse - olla ikka piksevardaks ja oma rahulikkuse ja heatahtlikkusega inimesi endast välja viia (ei mingeid üllatusi selles valdkonnas). Eks jah, kui inimese kogemused on teistsugused, siis arvab ta, et see asi, et keegi võiks ka tema suhtes hooliv ja tähelepanelik olla, pole võimalik, pole siiras. Ja kuna see on niivõrd erinev inimese tavapärasest keskkonnast, siis tekibki tõrge. Ja kuna tegemist oli minu jaoks ootuspärase tulemusega, siis on minu hing päris rahulik, võiks öelda, et selles valitseb suisa sügav meelerahu. Üldiselt mõeldes on see päris kummaline, arvestades kogu asja konteksti, aga tõesti, rahulik ja roosa on mu olemine ja teatud mõttes tunnen ka kergendust, vabanemist.

Niiet, kuhu ma selle kõigega siis jõudsin - ikka sinna, et olen ühe hea otsuse ja ühe huvitava kogemuse võrra rikkam. Ja elu on mu vastu ikka helde, sest kõik, mis vaja, antakse mulle vajalikul hetkel ja suur tänu selle eest!

Vale on vist nagu viin, mõtlesin ma. Sa pead pidevalt jooma, et oma joomist iseenda eest varjata. Aga võib-olla on tõega enam-vähem sama lugu. Et tuleb juua, kuni pudel tühjaks saab.
/Lars Mytting "Uju koos uppujatega"/

Keda siis valida?

Peagi on Riigikogu valimised ukse ees ja mida hullemaks läheb reklaamikampaania, seda rohkem tunnen, et ei taha seda kõike näha, sellest kõigest midagi teada. Aga pääsu pole - uksest ja aknast, igalt poolt tuleb vali-mind-mees (või vali-mind-naine) sisse. Ja kui viisakalt keeldud meela naeratusega pakutavast, siis ei taheta kuidagi loobuda, kuidagi rahule jätta.

Aga, et asjale konstruktiivselt läheneda, sai siis kandidaatide nimekiri üle vaadatud. Ja üldiselt on ikka päris masendav see praegune seis, sest valima ei kipu suurt kedagi, igaühel on omad vead küljes, selgelt on aru saada, kes on häältemagnetina kasutusele võetud (mul on see rõõm, et saan valida ka nt Anu Saagimi). Varsti hakkavad hõredaks jääma read neist kuulsatest inimestest, kes poliitikas kätt pole proovinud, seekord on kohe päris arvukas "uute tulijate" laine.

Ja eks ole teada ka see, et kui keegi ongi eelmistel kordadel eristunud, millegagi silma paistnud, mis on andnud lootust muutusteks, siis meepoti ligi saades on kõik lubatu kiiresti unustatud.

Aega veel on, selle otsustava päevani, aga praegu tunnen küll, et ei taha, lihtsalt ei taha. Ja eks ma tean väga hästi ka seda, kui valimistel ei osale, siis tehakse valik minu eest - selline teadmine kuklas sunnib ikkagi mingisugust valikut tegema.