Võluvad tantsijad

Vahel on sedasi, et leiad tantsijate seast mõned, kes kohe oskavad hästi tantsida. Sattunud ühele kõrtsipeole leidsin tantsupõrandalt võluvad tantsijad. Sellistel hetkedel võtan mina ennast tantsukonditsioonist välja ja naudin seda vaatepilti. Mõnus ja tore on vaadata, kuidas inimesed oskavad oma keha valitseda.

Unevõlus

Unenäod, oh unenäod, mis te jälle kokku luuletasite? Valjusti teistega rääkimist, poolsosinal mulle lausutud sõnu. Tekkinud lootust ja ootusärevust, seejärel aga iroonilisel toonil kõlavaid sõnu: "Ära ole naiivne!" Sinna juurde veel teismelistele mõeldud muusika plaadid - sellised, millega kaasnes ilmne vihje sellele, et ma nõnda naiivne olen, et parajasti võiks mul käsil olla teismeliseaastad.

Ikka teisalt

Kui on mingid asjad, mida ma teatud allikast ootan, siis nüüd on jälle tõendust saanud see, et nende asjade kättesaamiseks pean ma ikka teisale pöörduma. Ei, mul pole midagi selle vastu, et neid asju teisalt saada. Teisal on ka päris tore, isegi mõnusalt vahva.

Õrnpunased purjed,
neid loojangul näen,
tooge tagasi koju
mu armsama laev.
/rahvalik/

Kohtumine lemmikuga

Kui oled kedagi kaugelt kiiganud ja pole temaga veel tuttav ja arvad, et see kõik jääbki nõnda, siis ei tule Sa selle peale, et ühel päeval saad Sa temaga tuttavaks ja enamgi veel, Sa saad temaga tuttavaks sedasi, et ta ka hiljem kindlasti Sind mäletab. Sinna juurde pakub elu Sulle veel parajalt vestlemisaega oma lemmikuga.

Jah, unistada ei oska, aga elu teeb sellise asja elegantse käeliigutusega võimalikuks. Ja siis saabubki see hetk, kui seisad oma lemmikuga vastakuti, vahetad temaga sõnu ja tundeid. Ja ta on kogu oma tähelepanu Sulle pühendanud, mis on asja juures veel eraldi vitamiiniks.

Balletiõhtu

Kuna mul on juba ammu olnud kihk balleti vaatama minna, siis sai otsustatud, et "Balletiõhtu" - rahvusooperi uusim etendus - on just sobiv.

Nagu käigu pealt otsustatud asjadega ikka kipub olema, oli seegi kord tulemus hea. Kui esimene osa - "Enne öö saabumist" - tundus minu jaoks liiga nurgeline ja jättis kuidagi konarliku mulje, siis järgmised kaks osa - "Pelléas ja Mélisande" ja "Teine sümfoonia" jätkasid rida tõusvas joones. Õhtu lõpuks oli korralik balletielamus käes. Minimalistlikud kostüümid ja lavadekoratsioonid, kuid milline tantsuline dünaamika ja värvikus.

Kaheks oluliseks osaks minu jaoks olid selles kompositsioonis valgustus ja muusika. Valgustuse juures tabasin ennast esimest korda jälgimas seda valguse ja varjude mängu, kuidas inimene, kes on prožektorivalguse käes, võib seal mõjuda hoopis varjus olevana, kui valgus õiget tooni on. Kui aga muusika peale tagasi mõtlema hakkasin, siis leidsin, et oma osa sellest, et mulle esimene osa väga hinge ei läinud, võib olla plaadimuusikal, sest ülejäänud kahte osa saatis orkestrimuusika.

Lisaks tahaks veel kiita kava - sellega oli tõsiselt vaeva nähtud ja suurepärased fotod tegid kavast kohe omaette elamuse.

Kulla hinnaga

Olukord oli väga koomiline. Minu jaoks väga uudne. Mõista seda, et mõni omadus, mis mul on, on kulla hinnaga. Ja kuidas mind siis selle omaduse kohaselt ka hellalt ja hoolitsevalt koheldi. Minu jaoks suhteliselt tavaline situatsioon, kellegi teise jaoks midagi erakordset. Aga see väärtustamise tunne oli ikka väga magus küll...

Kui on vähemalt üks inimene...

Sain tunda seda looja jaoks väga olulist tunnet. Seda, et minu loodu läheb kellelegi teisele korda. See oli nii mõnusalt soe paitus.

Kuigi enamasti kipun ma looma siis, kui meel must on, tuli välja, et vähemalt üks inimene kasutab minu loodut selleks, et rasketel hetkedel sealt lohutust leida. Ja leiabki sealt seda, mis edasi aitaks.

Ja kui on vähemalt üks inimene, kellel on mõnigi kord vaja seda, mida mina loonud olen, siis see annab ju indu ka edaspidi luua.

Iseäralikud mõtted

Vahel on sedasi, et pähe satuvad iseäralikud mõtted. Mõni olukord on lihtsalt selline, mis kutsub esile mõtteid, mis igapäevaselt pähe ei tule. Nõnda leidsin minagi ennast keset ööd keset pimedat ja vihmast maanteed mõtlemas iseäralikke mõtteid. Mõtetes olid muusikud ja minu suhtumine nendesse. Ja muie tuli suule. Lihtsalt selle mõtte peale, kuidas mina neisse suhtun ja kuidas ma tahaks neid hoida ning kaitsta.

Ja vahel juhtub ka seda, et mul selline erakordne võimalus antakse, et ma seda teha saan. Ja vahel juhtub ka seda, et nemadki mind hoiavad. Jälle kord vedamine...

Liigutav

Kui märgati inimest, kellest uni oli võitu saanud, lauldi selle väsinu jaoks unelaulu. Iseenesest juba see mõte, et on märgatud seda, et kellegi jõud on otsa saanud ja tal siis nõnda hellalt ja õrnalt parima võimaliku muusikaga kõrva paitatakse, on minu arvates väga liigutav. Hoolivus, hoolitsemine - ikka needsamad inimlikud asjad. Kõrvaltki ilus vaadata ja kuulata.

Tuule äratatud

Tuul koputas aknale,
küll üsna vaikselt,
aga järele ei jätnud,
magada ei lasknud.

"Ärka üles, väljas valge,
pühi nüüd uni palgelt,
uus päev on alanud,
peab saama asju tehtud."

Sõna kui vahend

Leidsin ennast jälle huvitavate vaatluste tegemisel. Kuna olin veidi teistsuguses olukorras võrreldes teiste inimestega, tekkis mul perspektiiv - vaade kõigele toimuvale justkui kuskilt kõrgemalt ja kaugemalt.

Ja leidsin, et minu jaoks on olulised sõnad. Minu jaoks on oluline suhtlemine. Ma ei oska teistmoodi kui sõnadega. Võib-olla peaks kasutama teisi vahendeid, võib-olla peaks kuidagi teistmoodi tegema. Aga iseennast ja omi arusaami teades olen täiesti veendunud, et kuigi võiksin, saadaks selliste vahendite kasutamist tülgastus südamepõhjas.

Igal teemal ise inimene

Lihtne põhjus, miks vajame erinevaid inimesi enda ümber, on vajadus erinevatel teemadel vestelda. Elu on näidanud seda, et igal teemal peab ikka olema mõni inimene, kellega seda jagada. Ise peame olema nii targad, et teame, kellega mis teemadel arutleda.

Võib-olla on see ainult minu eripära, kuid minu puhul on küll nii, et iga teema jaoks, mida jagada soovin, pean leidma just selle õige inimese. Kui inimene õige ei ole, siis antud teema arutelu alla ei kuulu.

Peamisteks sobiva inimese valikukriteeriumiteks on seejuures inimese võime mõista seda, mida öelda soovin, ja loomulikult heatahtlikkus - teadmine, et nendest asjadest, mida jagan, ei teki mulle mingit kahju. Lisaks on veel üks väga oluline asi - et teine inimene on valmis kuulama.

Üldises plaanis tunnen ennast selles osas päris õnnelikuna - olen enda jaoks need nii vajalikud inimesed leidnud.

Hea tunne

Nõnda vähe ongi vaja. Ainult natuke head tunnet unenäos, et teada saada, mis tunne siis on teha midagi sellist, millest oled ammu unistanud, aga mis siiani reaalsuseks saanud ei ole. Ka unenäod võivad anda selle sisemise veendumuse, mida võib-olla tõelisus anda ei suuda. Ja vahel saavad mingid asjad unenägudest alguse ning seejärel teostuvad tegelikkuses. Mõnikord on aga jällegi sedasi, et mingid asjad, mis on päeva jooksul lahendamata jäänud, saavad unenägudes paika.

Enese üle naermine

Väga lõbus on siis, kui leian ennast iseenda üle naermas. See on kõige siiram lõbu - tabada ennast mõttelt kuivõrd tobe ma võin olla. Sellised hetked on head ja vabastavad. Selline iseenda üle naermine on hea. See on turvaline kriitika, sest naerja suhtub sellesse tobedusse heasüdamlikult.

Muusikata ei oska

Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd oluline on, et oleks muusika. Ma ei oleks osanud aimatagi, kuivõrd palju sõltub helide tugevusest ja selgusest. Ei osanud aimata, aga nüüd siis oli võimalik seegi asi endale selgeks saada.

Ma tõesti vajan muusikat. Ma vajan muusikat selleks, et saaksin sellele toetuda. Kui muusikat ei ole ja kui loon ta oma peas, siis on asi isemoodi - siis tean, et muusika peab mu enda seest tulema. Aga kui on teada, et muusika peab tulema väljastpoolt ja teda seal ei ole, siis olen oskamatu.

Muusikata ei saa

Tundsin, kuidas mu hing nõuab muusikat. Tundsin, et sellest olen puudust tundnud. Tundnud puudust sellisest muusikast, mida minule meeldib kuulata. Polnud lihtsalt võimalust seda kuulata. Ja ükski teine muusika mind kuulama ei kutsunud. Tahtsin saada enda jaoks sobivat muusikat. Nüüd on hing jälle rahunenud - paras annus (hinge)muusikat on jälle kätte saadud.

Pool aastat ette

Olen juba tükk aega inimeste käest "pragada" saanud, et kuidas ma suudan omi asju kuude kaupa ette planeerida, kui nemad enamasti ei tea, mida nad järgmiselgi nädalal teevad. Ega mu elu nüüd nii täpselt planeeritud olegi, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et mingid asjad on juba mitmeid kuid varem paika pandud.

Kuigi olen viimasel ajal on peas mõlgutanud mõtteid peaaegu üheksa kuu kaugusel tulevikus asuva kuupäevaga, pole sellest praegu veel midagi saanud. Arvan teadvat, et on midagi, mis hoiab mind kindlat otsust tegemast tagasi.

Aga praegu söödeti mulle ette kuupäev seitsme kuu kaugusel tulevikus. Kipub vist olema nõnda, et see asi saab ka teoks. Paistab, et kõik on justkui suurepäraselt paika pandud.

Nõnda need asjad siis juhtuvad ja vahel tuleb otsuseid teha ka pool aastat või rohkemgi ette.

Üllatused kirjakastist

Leidsin oma kirjakastist kaks suhteliselt lähedase pealkirjaga kirja. Teemaks oli kool. Ühel juhul sain osa sellest, et kellegi jaoks oli selleks korraks kooliskäimine otsa saanud. Teisel juhul, aga tuletati mulle meelde juba ammu pooleli olevat kooli, mis nüüd enne lõpetamist veel viimase sammu astumist nõuab.

Mis koolikaugest inimesest saan enda puhul rääkida, kui ikka leidub kusagil keegi, kes parajasti koolis käib ja kelle kaudu saan taaskord koolis käia. Elukestev õpe nimetatakse seda asja, vist.

Tantsumasin

Hetkeemotsiooni ajel sündinud otsus. Päris põnev rännak Eesti rahvamuusika ja -tantsu ning kaasaegsete helide ja liikumiste piiri peal. Parajal määral huumorit. Parajal määral üldistavad ja mineviku-tuleviku seostega vaated elule. Nauditav vaatemäng elu keerulistest mängudest.

Võrgustik oli see sõna, mis minu jaoks kogu selle tantsumasina kokku võttis. See, kuidas me inimestega seotud oleme. See, kuidas nemad meiega seotud on. See, et seosed jäävad meie vahele ka siis, kui meid on lahutanud aeg ja ruum.

Mind ja minu asju

Leidsin oma peas keerlemas lausejupi ühest The Belka laulust: "Oh, mind ja minu asju, neid juhtub, juhtub..."

Hakkasin kasutatud pileteid kasutamata piletitest eraldama ja huvi pärast hakkasin uurima, et kes viimase ürituse korraldaja oli. See, mis ma sealt välja lugesin, ei läinud kuidagi kokku sellega, mida ootasin. Vaatasin siis paar rida ülespoole ja avastasin suure üllatusega, et olin piletikontrolörile vale pileti ulatanud - see, mis oli kasutatud pilet, oleks pidanud kasutamata pilet olema. Loomulikult leidsin kasutamata piletite hulgast pileti, mis oleks pidanud kasutatud piletite hulgas olema.

Kui siis saabus üritus, mille pilet mul juba "kasutatud" oli, siis püüdsin piletikontrolörile selgeks teha, mis mul juhtunud on. Esimese hooga küsis ta mu seletuse peale: "Kus see teine (inimene) on?" Ma siis selgitasin, et ei-ei, mul ei ole sellele üritusele kahte piletit (tõesti, mul oli sel hetkel käes kaks piletit), vaid üks juba kasutatud pilet. Selle peale kõlas repliik: "Ah, see on teil juba rebitud. Astuge siis edasi."